Mets = mäed
(21. – 22.10.2008)

Teekond: Sapporo – Otoineppu – Horokani-Moshiri – Asahikawa - Biei-Shirogane – Furano-Rokugo
Märksõnad: Mets, mets . . ., kuum vann.

Hommikul varakult “Super-Soya limited expressile" ja põhjapoole. Rongist astusime maha tõesti ei kuskil. Väga pisike külake metsade vahel ja siit algas pihta meie tutvumine Hokkaido saare metsadega. Metsa minema võrdub siin mägedesse ronimisega (tasane maa on lihtsalt kõik läbi kaevatud, kastidesse jagatud ja kasutusel riisi ja muude saaduste kasvatamisel). Päev aega metsas mütanuna (ja bussiga erinevate proovitükkide vahel sõitnuna) oli lausa jumalik õhtul maha istuda ja oma esimest jaapanipärast õhtusööki degusteerima hakata. No oli seal ikka nõusid ja vaagnaid, kus kõigil midagi söödavat peal, ole ainult mees ja proovi järgi. No ja siis veel joogipoolist, seda oli erinevate maitsete, varjundite ja kangusastmega. Eks alustada ja lõpetada tuli ikka sakega, aga vahepeale sai ka kõike muud katsetatud (ja kuna kohalik alkohol pole eriti kange – enamus asju jääb sinna meie veini kanguse lõppu ja likööri algusesse, siis probleeme ei teki). Pärast õhtusööki loomulikult kuum vann (tüüpiline jaapanipärastele hotellidele). Arvestama peab lihtsalt sellega, et kui jaapanlased ütlevad, et vanni mahub kuus inimest, siis see tähendab max 4 eurooplast/muust rahvusest esindajat. No ja loomulikult elamus omaette on jaapanipärases hotellis WC. Huvitav oleks teada, kes võttis sellise augu põrandas (hellitavalt kutsume seda hüppeplatvormiks) esimesena kasutusele kas jaapanlased või venelased. No siin on muidugi asjad tsiviliseeritud ja vesi tuleb kenasti peale, aga väga ebamugav on see igatahes (vähemalt alguses, aga eks kõigega pidi inimene harjuma). Muidugi on tavaliselt olemas kuskil ka “euroopapärane” WC koos kõigi oma nuppude ja muude vidinatega.
Järgmisel päeval viibiti sammuti palju metsas ja ära sai käidud ka Hokkaido suurimas rahvuspargis (Daisetsuzan National Park). Ära sai nähtud ka elu esimene suitsev vulkaan. Jõudes Tokachi mäele ei ennustanud miski, et näeme ka mingit aktiivsust. Viimane purse toimus 6 aastat tagasi ja pursete vaheline tsükkel pidi olema ca 30 aastat – seega suht-koht turvaline koht. Meie sinna jõudes ei reetnud miski, et võiksime näha ka mingit activityt, aga ajapikku hakkas mägi aina tõsisemaid põõrdeid võtma ja varsti ajas juba täitsa tõsiselt suitsu välja. Ööbimiskohas pakuti õhtusöögiks Hokkaido stiilis barbecue (gaasipõletil keskelt kühmus malmpannil küpsetad kergelt marineeritud lambaliha ja äärtes hautad endale supilaadses leemes juurvilju). Väga maitsev (peaks endale ka sellise nn. sise grilli muretsema). No ja pärast sööki loomulikult kuum vann (nimetaks seda lausa basseiniks) ja sinna juurde kuuluvad joogid. Seoses jookidega tuleb kohe märkida, et jaapanlased ise ei joo praktiliselt üldse alkohoolseid jooke (vähemalt mitte võõraste seltskonnas) aga nad pakuvad seda võõramaalastele/külalistele hulgim. Samal ajal kui teised joovad õlut või midagi kangemat võttavad nemad oma rohelisetee joogi ja sulanduvad selle abil seltskonda.