15. august 1997

Kell seitse hommikul leidsime end Krakovi külje alt. Sealtsamast, kust pärinesid kustumatud mälestused vettinud riietest ja kadunud huumorimeelest. Sel päeval olid meie ainsaks edasijõudmislootuseks sõiduautod või siis äärmisel juhul kergesti rikneva kaubaga veokid. Kuigi üks kena inimene meile lahkelt selgitas, et sealt kaudu Varssavisse hääletada on võimatu, asusime ikkagi maantee äärde valvele ja varsti rappusime hiigelsuuri viinamarju täis tuubitud veoautos. Kuid kahjuks ei saanud me selle autoga Varssavist läbi. Veidi enne pealinna võttis meid peale üks pisike sõiduauto. Juht pakkus aega viitmata päris kopsakat summat teatavate intiimteenuste osutamise eest. Päris imestamisväärt, kui palju prostituudid teenivad! Igatahes kiskusime oma suured porised seljakotid sellest autost kähku välja.

Pikemat aega üritasime leida autot, mis meid Varssavist ühe raksuga läbi viiks, kuid tulemusteta. Siis otsustasime, et katsume hoopis ümber Varssavi sõita. Veel üks öö keset suurlinna mööda saata oleks lihtsalt üle jõu käinud.

Meid võttis peale üks kena meesterahvas, kes samuti püüdis kaardi järgi Varssavist mööda saada. Tema uhiuus valge limusiin, nagu pärast selgus, oli just äsja loteriil võidetud. Juht oli parimas tujus, sest ega autosid lausa iga päev sülle kuku. Sõitsime mööda armsaid pisikesi teid, sõime vahepeal lõunat ja hilisel pärastlõunal jõudsime ilusate remmelgatega ääristatud Vislani. Siin lõppes meie selle päeva teekond. Kõndisime mööda vana raudteetammi kaugemale ja püstitasime telgi vihmast märjale jõekaldale. Kaugemalt kostus külasimmani kära, kuid meie olime rahul oma kauni ümbrusega ega kippunud inimeste sekka: hääletamise üks puudusi on see, et nii kohutavalt palju tuleb suhelda igasugu inimestega ning see kurnab hirmsal kombel.