16. august 1997

Üsna mitme autoga jõudsime Poola-Leedu piirile ja leidsime muidugi jälle eest pika saba. Nagu juba kombeks saanud, sammusime selle algusesse ja istusime peagi sõbraliku lätlase autos. Poole päeva ajal saime üle piiri ja jätkasime kodu poole kihutamist. Ühes bensiinijaamas seisis terve rodu eestlaste autosid. Istusime jälle ümber.

Autojuht torises ja porises ning näitas igati välja, et teeme talle tüli. Samas tundus tema torin meile kuidagi sõbralik ja poolehoidev olevat, nii südantsoojendavalt eestlaslik. Hilisõhtu karge kümnekraadise temperatuuriga tabas meid kuskil Lätis. Autojuht torises jälle, et kuhu ta meid nüüd paneb, et nüüd peab ta veel väsinuna öösel Eestisse sõitma, kuigi eelmisel ööl ta juba oli sõidus. Lõpuks soostus ta üsna heal meelel meie ettepanekuga, et võime ju telgis magada. Nii et sellel päeval me koju veel ei jõudnud.