2. august 1997
1 kommentaar

Hommikul ärkasime roosipõõsas. Ilm oli kaunis ja selge. Tsikaadide sirin kõrvus, kõverjalgsed oliivipuud ümberringi, kilpkonn jalutamas üle tee ja okkalise põõsa tagant paistmas mööduv külamees - nii võttis meid vastu reisi üks ilusamaid päevi. Vinnasime kodinad selga ja läksime paar sammu teest eemale, et kohe jälle pikali heita ja edasi magada. Kui ärkasime, oli päike kõrgel taevas ja ümberringi käratsesid lapsed, koerad ja tsikaadid. Keetsime üle pika aja jälle oma lemmiktoitu - nuudleid puljongi ja konserviga.

Peale sööki leidsime, et joogivesi on otsas, ja kohe tekkis kõrvetava päikese käes meeletu janu. Püüdsime peatänavale tagasi jõuda, kuid seda, kust suunast me öösel käsikaudu siia tulime, oli võimatu meenutada. Pärast kolmandat katset meie üritus õnnestus ja järgmisel hetkel tormasime janust hullununa esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse. Küsisime õhinal jookide hindu ja tellisime siis taltunult kahe peale kõige väiksema pudeli kokakoolat. Siis saatis kõrvallauas istuv korpulentne kreeklane meile järsku kaks pudelit sama jooki. Otsustasime, et vast lahke kinkija ei solvu, kui me pelgalt aitäh öeldes jälle minema tormame. Enne lahkumist täitsime oma veepudelid.
Järgnevalt leidsime, et nädalavahetustel ja pärast kella kahte ka argipäeviti linnas enam mingi rahavahetuspunkt ega muu äri ei tööta.Vahetasime kuskil kohvikus arvatavasti kahjudega osa raha Kreeka drahmideks, tuhlasime pool linna läbi ja leidsime lõpuks ühe koha, kust õnnestus soola osta (nimetatud toiduaine lihtsalt kadus meil kusagil ära). Seejärel asusime õndsal pilgul linnas ringi lonkima.

Igoumenitsa sadamast läksid võimsad praamid Itaaliasse, Albaaniasse ja Korfule.
Korfu, Kreeka kalleim saar, asus kiusatuslikult lähedal üle mere. Mõtlesime, et küsiks lihtsalt naljaviluks, kui palju pilet maksab...ja juba me leidsimegi end praamilt, tuhande neljasaja drahmised piletid näpu vahel ja nägu säramas (teadmiseks: üks Saksa mark võrdub ligikaudu 150 Kreeka drahmiga).

Kahel pool lahte kõrgusid mäelahmakad ja lasuursinine vesi peegeldas valgeid purjepaate. Mõne aja pärast hakkasid paistma Korfu kaljused kaldad. Saar, mis on mitmeid kordi suurem kui Saaremaa, sirutas oma kivised sõrmed kaugele merre ja kerkis sõjakalt läbi kuuma keskpäevase vine. Esimene asi, mis Korfule saabudes silma hakkas, olid vanad kindlusemüürid kõrgel kaldakaljul, samas kõrval seismas uuem fort - kaitseks barbaarsete albaanlaste vastu, nagu ütlesid kreeklased. Kaunis, turistidest tuubil Korfulinn võttis külalised avasüli vastu.

Kohe sadamas astusid meie juurde neli noormeest, kõik kenasti pöetud peadega, surusid meil tugeva enesekindlusega kätt ja ütlesid, et "we are americans", "we are from navy" ja et õhtul toimub kena "party". Purustasime tundetult nende plaanid, selgitades, et tulime otsima kauneid looduspilte ja lõunamaa saarte lumma ega kavatse sugugi osaleda ameerika stiilis diskol. Seepeale jätsid American Navy esindajad meiega kiiresti hüvasti.

Kui olete juhuslikult lugenud maailmakuulsa looduseuurija Gerald Durrelli raamatut "Minu pere ja muud loomad" (mille tegevus toimub Korful), siis meie järgmine intsident peaks teile tuttav ette tulema (muide, ükski kreeklane pole sellisest kirjanikust nagu Durrell kuulnudki!). Meie juurde kargas lärmakas ja kisklev taksojuhtide kamp, kellest igaüks hakkas meid ise takso juurde tirima, ise samal ajal käratsedes ja seletades:Free taxi! Free taxi!" Tasuta (!) takso pidi viima erinevate kämpinguteni, millest saar lausa kubises. Tundsime vaistlikult küll, et midagi on kole valesti, kuid lootsime taksost maha tulles põõsastesse putkata. Aga kus sa sellega! Kämpingus hakati kohe turvamehi välja kutsuma, kui sammud värava poole seadsime. Mis siis ikka, ööbisime 2400 drahmi eest kämpingus (kuigi, kui oleks viitsinud sõimelda, siis oleks arvatavasti ka ilma hakkama saanud). Panime oma pisikese pleekinud telgi teiste ööbijate uhiuute telgikuplite keskele, tagusime tükk aega telgivaiu tagajärjetult kivipinnasesse ja läksime siis kämpingust välja, et Korfut vaadata.

Saime tuttavaks kahe itaallasest arstitudengiga. Need võtsid meid mootorratastele ning peagi tuiskasime mööda mägedevahelisi käänulisi teid otsima saare kõige ilusamaid vaateid, vana kiriku varemeid, maalilisi mägikülasid, kitsaid külavaheteid, all rannikul asuvaid linnakesi, lasuursinist päikeses pärlendavat merd ja üle mere paistvat Albaaniat.

Erinevalt mandri-Kreekast on Korfu hästi roheline saar. Apelsini- ja oliivipuusalude kohale sirutavad oma teravaid tippe küpressid. Merelt tulev jahe tuul mahendab väsitavat kuumust. Rannikulinnakesed koosnevad põhiliselt turistidele mõeldud asutustest; restoranid, klubid, kohvikud ja diskoteegid mahuvad vaevu üksteise kõrvale ära. Sõime kreeka rahvustoitu, mis osutus türgi vastava menüü täpseks analoogiks (muuseas, sama rabav sarnasus Kreeka ja Türgi kultuuride vahel paistis silma ka muusika puhul). Selle muljeteküllase päeva pitseriks kujunes pikk õhtu, mil kuulasime vanu itaalia romansse, esitatuna kitarri saatel oma uute tuttavate poolt.

Saar, mis on mitmeid kordi suurem kui Saaremaa, sirutas oma kivised sõrmed kaugele merre ja kerkis...

...tahtsid ikka öelda, et mitmeid kordi väiksem kui Saaremaa?