24. juuli 1997

Ärkasime telgis, ainsa põõsa taga, mida selle linnakese äärest leida võis. Lähedalasuvas bensiinijaamas äratasime oma uniste nägudega mõningast imestust. Saime kergesti Shiauliaisse ning sealt edasi Kaunase poole.
Ühel hetkel aga olime Dotnuva asulas ja siit see algas - kurkide maa. Iga endast lugu pidav elanik müütas oma maja ees tänaval kurki ja kapsast. Autojuht kisendas läbi akna: "Palju maksab?" ja juba tassiski oma kullast hambaga vallatult naeratav vanamoor autosse kurgikotte. Autojuht pistis meilegi ühe kotitäie pihku, lootes, et meie suurtes seljakottides veel veidi ruumi leidub. Ja leidus, oleks veelgi leidunud!
Jõudis kätte paljukirutud Poola-Leedu piir. Läksime autolt maha ja asusime piiri ületada soovijate saba alguse poole teele. Vahepeal leppisime poolte autojuhtidega kokku, et nad meid hiljem peale võtaksid. Piirivalvurid vilistasid kohale noorte Poola poistega täidetud auto ning need viisid meid läbi piiritsooni. Teisel pool piiri võtsid meid peale kaks paaris sõitvat veoautot. Mina kuulasin autoraadiost vene romansse, lätlasest autojuhi õpetusi, kuidas teekonnal õigesti käituda, ja lõpuks sain veel kiirkursuse itaalia keele osas. Samal ajal sõitis Triinu morniilmelise eestlasest autojuhi seltsis.
Poola on puhaste pitsiliste majakestega, värviliste ristide ja lõputute maisipõldudega kaetud kaunis maa. Kui ta ainult nii tohutult suur ei oleks! Kahjuks metsad siin just hirmus suured pole... Poolas enam kurke ei müüdud, seeni see-eest küll.
Öösel peatusid autojuhid ühes tasulises parklas. Meie kihutasime kohe metsa, telki ja magama.