25. juuli 1997

Hommikul tolgendas ümber telgi terve pilv seenelisi ja muid mehi, kes meie poole uudishimulikke pilke saatsid. Sirgetes ridades istutatud männid mingit varju nüüd küll ei pakkunud. Keetsime makaronid valmis ja jälle teele, viissada kilomeetrit Poolat veel ees ootamas.

Sõitsime läbi hiiglaslike põllulahmakate, üle laia ja rahuliku Bugi jõe ning mõnda aega ümbritses meid Varssavi, kaunid sillad kaardumas üle roiskunud Visla. Edasi jõudsime paika, kuhu olid ulatunud üleujutused. Pilica jõe voogudest rassisid läbi lehmad, kõhu alt pritsimas pori ja vesi. Maa aga hakkas järjest kurrulisemaks ja kaunimaks muutuma.

Aga siis, oh õnnetust, jõudsime Krakovisse. Sõitsime kuni kesklinnani bussis jänest (vahelejäämise korral trahv umbes viissada Eesti krooni). Õhtusest Krakovist panga leidmine, kus raha vahetada, osutus raskeks, kuid siiski võimalikuks. Suurem osa rahast kulus viiekümnekrossilistele sarvesaiadele. Pärast kuulasime raekoja platsil täiesti tasuta naturaalset klassikalist muusikat ja sinna vahele täistunnil kellalööke ning legendaarset pasunahüüdu, tegime ringi ümber kuningalossi ning hakkasime seejärel linnast välja tüürima.Vähemalt oli see meie soov.

Paraku hakkas taevas juba hämaraks kiskuma, Krakov on aga suur linn... Üks heatahtlik kohvikupidaja rebis oma atlasest meie jaoks välja Krakovi plaani ja jagas hulga seletusi trammiliikluse võimaluste kohta. Sõitsime seepeale üsna mitme trammiga linna ääre poole... aga sinna me lõpuks ei jõudnudki. Keegi umbkeelne poolakas juhatas meile kätte koha, kus maha minna. Tegutsesime tema seletustele vastavalt ning seal see oli - inimtühi paari tiheda põõsaga park. Millest see poolakas küll järeldas, et meie sooviks on öö just pargis mööda saata, jääb siiani mõistatuseks. Viskusime põõsastesse, katsime end kilega kinni ja lootsime mööda saata rahuliku öö. Oma mitu tundi ei häirinud meid ka alanud vihma tasane sabin.