26. juuli 1997

Aga kui ladin järjest suuremaks läks ja küljealune üha märjemaks muutus, hakkas meil ühel hetkel jube kiire. Asjade kokkupakkimise käigus vettis kõik, mille materjal seda vähegi lubas, täielikult läbi. Sel ööl tõusis Visla üle kallaste. Selsamal ööl sammusid kaks musta kilesse mässitud tütarlast mööda Krakovi pimedaid tänavaid linna ääre poole. Nähtavale ilmus klaasist trammiputka, mida valgustas tänavalatern - kõige kaunim vaatepilt, mida paduvihmas ette võib kujutada.

Nii me siis istusime keset öist Krakovit klaasist trammiputkas kuivikuid närides ja matkapäevikut kirjutades. Umbes kella nelja paiku saabus politsei. Nad küsisid, mis me siin teeme, ajasid meie kõrvalt pingilt ära õnnetu joodikunäru, naersid ja lahkusid.
Hommikul poole kuue paiku kõndisime läbi jätkuva vihma tagasi magamiskohta Triinu kadumaläinud madratsit otsima ja eneselegi üllatuseks leidsime selle üles. Ja siis ikka edasi linna lõpu poole.

Ühes bensiinijaamas viisime end taas kuigivõrd "ordnungisse". Ent kui läbimärjale olekule lisandus läbilõikav tuul, vajus magamatusest niigi madal meeleolu päris saapasäärde.

Üks kaastundlik autojuht toimetas meid Beskiidi mägede piiril kohvikusse ja ostis meile puljongit ning viinereid - küll oli hea. Kuidagi rebisime end taas toolilt ja astusime väljas varitsevasse udusompu, et jälle hääletama hakata. Keegi korpulentne vanamees leidis, et ta võib meid otse üle mägede Slovakkia piirile viia. Teed, mida mööda ta meid sõidutas, hakkasid järjest rohkem meenutama pigem laviinijälgi kui autoteid. Kui ta juba teist korda tupikuga lõppeva teeotsa oli valinud, hakkasime me valjult kahtlema, kas see tal ikka oli hea mõte. Vastastikune sõimlemine lõppes sellega, et mees meid Beski mäestiku südames mingi madalama tipu ligidal autost välja viskas ja ise minema sõitis.

Nii olimegi üksi kesk Poola mägede ilu, udulooride ja mürisevate kärestike vahel. Võtsime jalad selga ja asusime Euroopa kaardi järgi mägedest välja orienteeruma.
Lõpuks olime jälle suurema maantee ääres - keebid ribadeks, riided märjad, katkematus vihmasajus - ning hääletasime Piwniczna piiripunkti poole. Mäed muutusid järjest kaunimaks ja kõrgemaks.

Kõmpisime viimased paar kilomeetrit mööda minema uhutud piiritsooni. Piiritulbad mudalaviinide poolt kuristikku lükatud, punase-valge-triibulised tarad all puude otsas kõlkumas. Nii lahkusime üleujutatud Poolast.

Olime Slovakkias. Siit kaugest kolkast lummavate mägede vahelt polnud kuigi kerge edasi saada. Pisikesed poola Fiatid, mis suuruselt olid võrreldavad meie seljakottidega, sisaldasid endas terveid suguvõsasid. Sõitsime bussiga viieteistkümne Slovakkia krooni eest imearmsasse linnakesse nimega Staralubova, sealt edasi jälle häälega mööda käänulisi teid. Madalad, kuid kaunid mäed paistsid jätkuvas vihmas nutvat. All kuristikes pürgisid ülespoole tumedad teravahambulised kuused. Aeg-ajalt möödusime mõnest pisikesest muinasjutukülast, kus kirikukellad laulsid ja kogu rahvas kõrtsides pidu pidas.

Meie selle päeva teekond lõppes pisikese Nizhne Ruzhbachy küla lähistel. Ronisime raudteetammist alla ning panime telgi raudkülma ja mäsleva Popradi jõe kaldale. Selle vastasküljel laiutas kõrge liivakivipaljand, meiepoolsel küljel aga lillemeri. Vihmasadu ei häirinud enam - soe tee ja supp kõhus ning imalmagus pirnikaramell põses, vaatasime telgiuksest välja ja unustasime oma reisiväsimuse.