27. juuli 1997

Toimetasime ja unistasime hommikul nii kaua, et teele saime alles kell kolm pärastlõunal. Vihm lõppes ning roheliste mägede ja orgude kohale tõusis suur ja sirav päike. Läbisime kauni kiriku ja raekojaga Podolineci linna.Vahel ilmus taas nähtavale eilsest tuttav jõgi. Algas uus mäestik - läbi udu paistsid hambuliste tippude ja harvade lumelaikudega Kõrg-Tatrad. Edasi läbi Madal-Tatrate. Kortsus nägudega kaljud vaatasid vastu metsastelt mägedelt. Autojuht seletas, et üks ilusamaid teelõike Slovakkias jooksebki siin Rushomberoki ja Ban Bystrica vahel.

Õhtu lähenedes mäed madaldusid ja maad kirjasid maisi- ja päevalilleväljad. Enne autost väljumist saime kaasa veel pudeli mädamunahaisulist kohalikku mineraalvett ja iseküpsetatud juustukooke.

Kolmteist kilomeetrit enne Ungari piiri kerkis teele ette pisike linnake, kus üle orus asuvate majade kõrgus vana loss. Siit viisid meid edasi kaks röövmõrtsukanäolist itaalia rahvusest slovakkialast. Ostnud meile jäätist (üks hea vorstijupp oleks küll rohkem meelt mööda olnud), haarasid nad kodust kaasa oma passid ja viisid meid vastu ööd Ungarisse, ilma et neil endil sinna mingit asja oleks olnud. Piirivalvurid hoiatasid neid piiril, et kui meiega midagi peaks juhtuma, on nemad esimesed kahtlusalused.

Ungarisse jõudsime pimedas, peatusime piiriäärses suurlinnas Györis ning istusime tunnikese ühel vabaõhukontserdil, kuulates ehedat Ungari rahvamuusikat ja nalju. Edasi sõites hakkasid teega paralleelselt jooksma laternate ja majatulede joad, kuni need lõpuks ühinesid hiiglaslikuks valgustatud ookeaniks - olime jõudnud Budapesti.

Loss lossi küljes kinni, iga viimane kui maja omaette kunstiteos pitsiliste karniiside ja hiigelsuurte seintesse aheldatud kujudega. Üle tuledes särava silla - ja ees avaneb keskväljak: igivana teater, kaks hiiglaslikku kaart Ungari hiilgusaegade valitsejate kujudega, ringi keskel võimas monument. Üle sünkmusta Doonau vaatab veel üks loss. Kuskil mujal kerkib otse tänavast üles hiigelsuur kalju, millesse on raiutud vana kindlus. Valgete kõrgete majadega piiratud peamine turismitänav on rahvast ja lusti täis, kuid sealne elu on pöidlaküüdiga reisija jaoks liiga luksuslik. Üle lõvipeadega silla, läbi valgustatud tunneli ja juba me lahkusimegi sellest öisest kuninglikust unenäost.

Meie röövmõrtsukad viisid meid veel umbes sada kilomeetrit edasi ja pöörasid siis ise tagasi kodu poole. Sinna kiirtee äärde püstitasime oma telgi, et autode ühetoonilises mürinas magama jääda.