28. juuli 1997

Kes ütles, et kiirtee ääres on raske hääletada? Meie seda küll ei kogenud, pigem vastupidi. Sõitsime läbi igava, põldudega kaetud Ungari, kus keegi ei räägi mingit muud keelt peale kohaliku "agazhagadi". Vahepeal istusime ühe kõrvalteedel loksuva furgooni tagaotsas luku taga, kuni jõudsime taas suurele teele.

Siis aga võttis meid peale lõunakorealane Lee. Lee on businessman, Lee elab praegu Budapestis, Leel oli kunagi rumeenlasest kallim. Lee on romantiline inimene. Lee tuleb meile bodyguardiks. Aradi piirivalvurid ütlesid sõbralikult: "How do you do!", ja me saabusimegi Rumeeniasse.

Rumeenia - imekaunis ja vaene maa. Maa, mis ajab vihale, aga paneb samas imetlema. Kogu äri, ka rahavahetus, põhineb mustal turul.Tumedanahksed mustlased kerjavad sult hinge välja, iga viimane kui pisike põngerjas lunib võõramaalastelt sigarette või raha. Politsei koosneb maffiastunud lurjustest, kes igal võimalusel püüab sult raha välja petta.

Meie järgmine autojuht pidi korduvalt maksma kolmkümmend Saksa marka ja portsu sigarette, kuna politsei tahtis teada, miks tal kaks prostituuti (need olime meie) kaasas on. Kunagi oli seesama autojuht oma teisest rahvusest naisega reisinud ja süüdistus oli olnud sama. Ka selleks, et praamiga üle piirijõe Doonau Bulgaariasse saada, tuleb maksta viisteist Saksa marka näo kohta.

Kuid Transilvaania mägede voolujoonelisus on see, mis tekkiva tusameele minema pühib. Rohelistesse lehtedesse uppunud päikeseküllased mäed peidavad endas külakesi, mida täidavad õlgkübaratega vanamehed, päevitunud poisipõngerjad ja musta riietunud paljasjalgsed vanad naised. Majad on valkjaskollased ja päevi näinud, aiad täis viinamarja-, maisi-, tubaka- ja päevalillepeenraid. Suviti elatakse rohust põimitud varjualustes ja müüakse põllu- ja aiasaadusi. Iga maja ees teeäärses tolmus istuvad vanad kortsulised naised ja lükivad tubakalehti nööri otsa. Tubakavanikud riputatakse aedadele kuivama.
Autoga on võimatu sõita, kuna kogu teed täidavad poni-, eesli- ja härjarakendid, kes veavad särasilmset ja tumedanahalist suguvõsa (uskumatu, kui palju rahvast üks pisike poni jõuab korraga mäest üles tirida) või hiiglaslikke heina-, tubaka- ja õunakoormaid. Kirjudes riietes külamutid ning vanamehed istuvad pukis ega tee katsetki tee ääre poole hoida. Tuututad lakkamatult autopasunat, kuid selle peale istub mõni põlglik hanekari hoopis keset teed maha. Kõrval avastab pisike ponivarss ahastusega, et on oma emast maha jäänud ja kappab veidi viltuse sammuga otse auto nina ette. Tee ääres müüvad väikesed pruunid põnnid arbuuse, õunu ja meloneid. Rikkamad on oma majad ehtinud hõbedaste tornikesi täis pikitud katustega.
Linnad aga näevad välja, justkui oleks sealt torm üle käinud, räämas ja katkised, kusjuures hanekarjad tunnevad end kõige turvalisemalt just keset peatänavat.

Lee pani meid Hunedoras hotelli elama, hoiatades, et Rumeenia maffia ei salli, kui püüad öömaja eest maksmisest kõrvale hoida ja telgis magada. Hotell on asutus, kus tubades süttib pärast pikka katsetamist üks hädine seinalamp, kus soe vesi tuleb korraks hommikul ja sedagi peale torumehe kohuste täitmist kliendi enda poolt (meie oma varasemast sovjetlikust elust karastatuna saime sellega hakkama, vaene Lee aga jooksis kolm tuba läbi ega saanud ikka end pestud). Hotell on koht, kus võtmehoidja on suur nagu shveitsi juustu kera ja kaalub oma kolm kilogrammi ning tekid voodil on nagu salvrätikud igat pidi krussi ja sõlme keeratud.