29. juuli 1997

Hommikul võttis Lee lahti oma auto pagasiruumi ja ennäe - see oli ääretasa igasugu spageti- ja nuudlisupipakke täis. See oli mõeldud meie jaoks (nii me siis tõimegi oma Eestist kaasa võetud kuivained jälle koju tagasi). Seejärel surus korealane meid endastmõistetavalt autosse ja viis sada kilomeetrit edasi, et oleks parem edasi hääletada.

Selle eest võis talle andestada ühe täieliku nurjatuse - nimelt keset päeva otsustas ta, et me peame nüüd oma priimuse välja võtma ja süüa keetma hakkama, "sest see on ju nii põnev". Kõigepealt kallas ta toidusse oma maitse järgi chillit (pisarad tikuvad juba selle meenutamisestki silma), järgmisena tormas ta abivalmilt paljaste kätega hõõguvkuuma priimuse kallale. Kolmandaks, kuna Leel ei olnud lusikat, siis otsustas ta muretseda endale söögipulgad. Surusime talle enesestmõistetavusega pihku oma aukartustäratava pussnoa, aga see vaene ilmakodanik ei osanud sellega midagi peale hakata. Lõpuks ta siis einestaski pehmete heinputkevarte abil.

Astusime taas ühe türklase juhitud hiigelveoki juba kodusena tunduvale istmele ning sõit jätkus. Vahepeal leidsime kuskilt räpasest nurgatagusest ühe kohviku, kus istusime kõrvuti kuue särtsaka lõbutüdrukuga ja lasime hea maitsta türgi juustul, oliividel ja muul säärasel.

Edasi jõudsime välja põhilisele maanteele, mida mööda suurem transiitliiklus käis. Et rahakotile mitte just kõige paremini mõjuvast Rumeeniast kiiremini välja jõuda, sõidab suurem osa autojuhte mööda piirijõe Doonau kallast kulgevat teed. Teisel pool jõge paistavad Jugoslaavia madalad mäed ja piirikülad. Ühel pool teed, sügavustes, voolab rahulik Doonau, teisel pool kõrguvad taevasse katkematud vertikaalsed kaljuseinad. Vahel kihutab maantee üle lisajõgede ehitatud sildade või läbi kaljusse lõhutud tunnelite. Eemalt mäelt paistavad lossivaremed, mäenõlval söövad mahlakat rohtu kitsekarjad. Doonau ääres suplevad turistid, nende vahel sõeluvad edasi-tagasi automaatidega piirivalvurid.

Peatusime jälle ühes türgi kohvikus, kus jõime pisikesest klaasist türgi teed ja sõime rahvustoitu (mida kõik otse loomulikult söövad ühisest mollist). Kõik tuttavad ja ka võõrad muudkui tuututasid ja hõikusid üksteisele tervitusi. Kui küsisime teed, tuli terve küla seletama, ja kogu see kaunis, peenepihaline ja tõmmu rahvas oma säravate silmadega võitis meie südamed vaatamata sellele, et poisipõnnid ootusärevate nägudega sigarette lunisid.

Kui me lõpuks mööda auklikke Transilvaania teid Bechetu piiripunkti jõudsime, hakkas hämarduma. Praam üle Doonau läks alles öösel. Neil on kombeks oodata, kuni küllalt palju autosid koguneb, ja alles siis välja sõita.

Piiripunktis, Rumeenia poolel, kogunes kogu kaader millegipärast meie passe uurima ning lõpuks tuldi meie endi juurde. Meie riigi värskeimale leiutisele - turvakleebisele - osutades küsisid nad nõudlikult: "Kas see on Eesti viisa?"