3. august 1997

Uniste ja närtsinud nägudega pakkisime järgmisel hommikul telgi kokku ning asusime Korfulinna tagasi hääletama. See oli pisut tülikas kreeklaste vihaleajava kombe tõttu tulla juurde, avaldada kahetsust, et me tema sõiduki peale kahekesi ära ei mahu, ja siis rõõmsalt juttu vestma jääda. Vaatamata taolistele takistustele jõudsime siiski sadamasse, ostsime viimaste veeringute eest praamipileti - ja juba see valge hiiglane liikuski mandri poole tagasi, jättes merre valgeid vahuribasid.

Igoumenitsas püüdsime infopunktidest asjatult saada teavet Pindose mäestikus asuva rahvuspargi kohta. Tõsi, ühes infopunktis küll teati, et selline koht olemas on. Istusime mõnda aega kail, kõlgutasime jalgu ja jälgisime kõrval mägedes maad võtnud kurjakuulutava tormi toimetusi. Hiilisime kaarega mööda restoranist, mille ettekandjaga me eile diskole olime lubanud minna, ning võtsime suuna Pindose mägedele. Kaks mägilast võtsid meid peagi auto peale ja varsti olime jõudnud Kreeka kõige kaunimasse mäestikku. Sealne rahvas räägib eriliselt kaunist ja laulvat, põriseva r-iga keelt.

Peatusime Joannia linnas. Iidsed paksud müürid, sadade tapluste tunnistajad siin kreeklaste "põhjamaal", palistavad kitsaid munakivitänavaid. Need autoga vaevu läbitavad tänavad viivad laiade radadega ümbritsetud kloostrini. Silmitsesime viivu seda kunagist vägevust ja asusime taas teele.

Viimane kulges suuremalt jaolt mööda Pindose aheliku harju. Varjudest ja värvidest kirjatud metsased ja kaljused mäed laskusid rohelistesse sügavatesse orgudesse, õhtused kirkad värvid muutsid kaljuhammaste kontuurid sünksinise taeva taustal üliteravaks. Kuristike kohal vonkleva tee ääres lontsisid nõtked karjapenid. Püstloodselt kaljuseinalt hüppasid muretult teele kõverasarvelised kitsed ja kadusid samas teisel pool teed asuvasse kuristikku. Veidi maad eemal kõikus sama kuristiku kohal külili hiiglaslik veoauto, kogu laadung valgunud välja järsaku nõlvale. Samasuguste õnnetuste jälgi võis näha kogu selle täpselt kahe auto laiuse, piireteta tee ulatuses. Otse meie kõrval sõitis rattaga teelt välja suur veoauto, kõikus natuke, sai tasakaalu kätte ja sõitis edasi. Meie aga, kes me sõitsime kuristikupoolsel serval, tõmbasime kergendatult hinge - seekord läks õnneks.

Jõudsime tihedalt asetsevate valgete, viinamarjapõõsastega ümbritsetud majade juurde. Selles mägikülakeses elas meie autojuhi vanaema. Väike, üleni musta riietatud kõhn naine võttis oma pojapoja vastu üsna kärkimist meenutava sõnavalinguga. Astusime majja, mis oli otsast otsani täis heegeldatud, tikitud ja pilutatud käsitööd. Vanaema pakkus meile enda villitud veini, enda küpsetatud saia, kotlette, enda kasvatatud aiasaadusi - kõik viimseni naturaalne ja vana naise enese töö vili. Mägede põlisrahva kombed pole kerged muutuma. Vanaemal oli muuseas usk, et kui toidad noort neidu kodus, saab neiust pojale abikaasa. Õhtul istusime koos teiste ümberkaudsete mägilastega üleval toas, vaatasime aknast, kuidas pimedus neelab endasse viimaseid mägede piirjooni, ja ajasime juttu. Mägilased istusid mõtlikult põrandal, suitsetasid kanepit ja arutasid oma laulvas keeles kohalikke sündmusi. Sellega lõppes päev, mil nägime Kreeka ühte kõige kaunimat osa - Pindost.