30. juuli 1997

Ärkasime auto kabiinis umbes neljakümne sentimeetri laiusel voodil, kuhu me kahekesi vaevu mahtusime, pesemata sokid teineteisel näos. Seda, kui hea uni on reisiväsimuses inimesel, kogesime hiljem, leides, et magama on võimalik jääda absoluutselt ükskõik kus. Ja kui värskendav ja sügav see uni veel on! Meie kotid oli autojuht ettenägelikult oma hiiglaslikku pagasiruumi viinud ning seega pääsesime ka pesemise tülikast rituaalist. Lugesime hajameelselt teeäärseid silte ja leidsime üllatusega, kui sarnased on kirillitsas kirjutatud bulgaariakeelsed tekstid vene keelega.

Olime jõudnud Bulgaariasse. Kuna peatee oli remondis, sattusime imeilusasse kanti, kus tee lookles peadpööritavas kõrguses valgete kriidikaljude vahel. Vraca ümbruse valged, punased ja mustad, koopaid ja uurdeid täis mäed jätsid oma mõjuvusega kaugele maha Rumeenia rohelised künkad. Lopsakas roheline taimestik ääristas värvikirevaid kaljusid, süngeid tunneleid ja armsaid mägikülasid. Teepervel söehunniku kõrval istus vana naine ja heegeldas (kui me tagasiteel uuesti siit möödusime, istus see naine ikka veel seal sellessamas poosis ja heegeldas täpselt neidsamu mütsikesi, mis kaks nädalat varemgi). Siin, erinevalt Rumeeniast, polnud põhiliseks veojõuks mitte ponid, vaid eeslid, kes vedasid oma koormaid silmapiirini ulatuvate kuldkollaste päevalillepõldude vahel. Nii nagu liikus päike, pööras väljatäis päevalilli oma säravad näod üksmeelselt särava jõuallika poole.

Sofia - pisike linn keset mägesid. Vähemalt sellise mulje ta jätab. Punaste katustega majad on pillutatud orgudesse laiali ja sa näed vaid pisikest küla meenutavat osakest sellest künklikust pealinnast.

Edasi viis meie tee läbi Bulgaaria lähemale Türgi piirile, suurde Plovdivi linna, mille ümbruses pole mägede lõhnagi. Selles linnas elas meie türklasest autojuhi teine naine. Jube mugav: sõidad oma Türgis elava perekonna muredest eemale ja juba oledki teise perekonna rüpes, kus sind oodatakse ja avasüli vastu võetakse. Sõime ühistelt vaagnatelt türgi toitu - mingit hapukoore, küüslaugu ja kurgi segu, mida jogurtiks nimetati, tomati-kurgi salatit, kaymaki (maitsetu vahukoor) ja mee imalmagusat segu, kanasuppi, oliive, soolast juustu ja nii edasi. Asi, millega sealsetel maadel ei koonerdata, on sai: see, mida meie nimetame hobuse suutäieks, on nende meelest vaid õhuke viilukas. Hiljem toodi lauale viinamarjadest villitud rahvusjook, mida kreeklased uzoks kutsuvad; sellele kallati vett peale ning klaasi tekkis valkjas köhakommi-maitseline vedelik.

Peale seda asuti süvenenult tantsima ja laulma, kuni kellegi nördinud hääl alt tänavalt käskis politsei ähvardusel muusika kinni keerata. Sealsamas korteris me ööbisimegi.
Märkusi türklaste kohta:

  1. Kui türgi autojuht valab sulle kätele vänge roosilõhnaga vedelikku, siis tuleb sellega oma nägu ja käsi värskendada.
    2.Türklase seletus, miks islamirahvad sealiha ei söö: "Kui türgi naine on kaputt, võtab mees uue naise. Kui aga mees on kaputt, siis naine ei võta uut meest. Emisel aga on ühe kuldiga pesakond poegi ühes kohas ja teine pesakond teise kuldiga teises kohas."