31. juuli 1997

Jõudsime üsna Türgi lähedal lõpuks ka Kreeka piirini. Astusime konditsioneeriga autost välja ja näkku lõi tulikuuma õhu pahvak. Istusime teeveerele toibuma, kuid tõusime samas ülikiiresti - ogalised kõrbenud taimed ei ole just parim istumisalune.

Piiril, Bulgaaria poole peal, saime kuusteist Saksa marka trahvi, kuna selgus, et kui tahad kaheks päevaks Bulgaariasse jääda, tuleb piiril öelda, et sa tuled turismireisile. Transiit kehtib vaid üks päev, kuigi meile eestlastele on see maa viisavaba. Piiriametnikud pakkusid lohutuseks viinamarju. Kui me piiritsooni jalgsi ületama tahtsime hakata, vaatas piirivalvur meile otsa ja küsis:

"Kui palju teie kotid kaaluvad?"

Saanud vastuse, jätkas ta äraoleval pilgul:

"Ja kui palju te ise kaalute? Sama palju?"

Lõppes asi sellega, et me võtsime takso. Loomulikult röövis taksojuht meid suisa paljaks, nagu Kreeka tolliametnikud pärast summa kuulmist kõiketeadvalt mainisid. Kreeka piiril saime oma üllatuseks teada, et Kreekasse pääsemiseks peab kaasas olema mingi kindel kogus päevaraha. Ladusime kõik oma vähesed varud lauale laiali ja kas kaastundest või siis seepärast, et meil siiski oli nõutav rahahulk olemas, lasti meid viimaks läbi. Siin oli esimene kord, kui meil kotid läbi otsiti. Kuna Poola vihmades ligunenud ja niiskusest vürtsika aroomi omandanud riiete vahelt midagi muud kahtlast välja ei ilmunud, võisime minna. Kuid tolliametnike ühine ja vankumatu otsus meie edasiste plaanide mõistuspärasuse suhtes kõlas järgmiselt:

"Hääletada?! M e i e maal!!??"

Otsekohe hakati organiseerima pileteid rongidele ja bussidele, et me kihku-kähku Ateenasse jõuaksime. Kui me ikkagi ühistranspordist keeldusime ja jalgsi teed mööda astuma hakkasime, tuli kogu majatäis ametnikke uksele lehvitama. Nii me siis sisenesimegi rühikal sammul iidsesse Hellasesse.

Jõudsime Orestiase linna ja mõnulesime kõigepealt jäätiseleti ees, kus sai endale automaadist lasta just nii hiiglasliku jäätisepalli kui ise aga tahtsid. Edasi kulges tee üsna Türgi piiri lähedal. Meid sõidutas Souflioni kloostri noor munk, kes meile esimesena pakkus kuulsat kreeka külma kohvi, millest meil hiljem nii kohutavalt kõrini sai. Kahjuks ei lubata kedagi, kes vähegi naist meenutab, mungakloostrite juurdegi mitte. Nii me siis sõitsime edasi, kuni jõudsime otse Türgi külje all asuvasse Aleksandropolisse. See on kenade kirikute ja valgete majadega vahemereäärne linn.
Otsustasime, et kõnnime linnast välja ja ööbime kuskil Vahemere kaldal. Oh püha lihtsameelsust! Kas siis Vahemere rannikul on paigakestki, kus keegi ei elaks või poleks rajanud hiiglaslikke rannakomplekse! Näpates aiavõrede vahelt välja tikkuvaid veel pooltooreid viinamarju, kõndisime väsinud jalgadel tunde, et linnast välja saada. Lõppes meie üritus sellega, et läksime saabuva hämaruse eel veel maanteele hääletama.

Saime paaris sõitvate türklaste autodele. Minu autojuht, tõmmunahaline noormees Ersoy sai hädavaevu paarist inglisekeelsest sõnast aru (Kreeka oli üldse esimene maa meie retke jooksul, kus keegi inglise keelt rääkis; seni olime kasutanud ainult vene ja saksa keelt), Triinu autojuht Ahmed osutus aga täiesti umbkeelseks. Seepärast ei osanud me neile seletada, et tahame telki ja ei taha magada vastikus umbses autos. Selline võimalus ei vilksatanud nende mõtteist kõigile meie shestidele vaatamata vist mitte korrakski läbi. Õhtusöögi pärast, nagu viimasel ajal juba kombeks oli saanud, meie muretsema ei pidanud. Kaheksast priskest kanapojast taldrikul käisid neli küll üle jõu. Niisiis ööbisime taas autodes.