Meie mägilane pidi edasi Larissa linnani sõitma ja võttis ka meid kaasa. Keset Kreekat, üsna meie ööbimiskoha lähedal kerkisid lameda oru põhjast üles hiiglaslikud sambad- Meteora kaljud. Need iidse mere põhjas siledaks ja ligipääsmatuks voolitud vulkaanilise päritoluga kivisambad on väärt, et neid maailmaimeks kutsuda. Sammaste tippudes asuvad vanad munga- ja nunnakloostrid (räägitakse, et kõige rikkamad), kuhu endistel aegadel roniti mitmekümnemeetriseid nöörredeleid pidi. Iga kloostri ehitamine nõudis 20-30 aastat ränka tööd ja vaeva, kuid jumalasulastest võib aru saada, sest koht on tõepoolest jumalik. Sammastesse on tekkinud hiiglaslikud ristikujulised praod - loodus ise on selle pühamuks kujundanud. Nüüd viib kloostriteni autotee ja sajad turistid - küll mootorratastel, küll autodel - sõidavad siia üles, et tunda end osana millestki suurest. Vaatasime lähenevaid turiste kiivalt- kauneid kohti tahaks vaid enesele hoida.

Edasi suundus tee laia lamedasse orgu, mille teises servas asuski Larissa. Siit läks läbi idarannikut pidi kulgev kiirtee. Seda mööda põrutasime Olümpose mäe suunas. Esimene autojuht viis meid vaid poole maast edasi, söötis kõhud täis ja ostis kummalegi veel suveniirigi kaasa. Järgmises autos istuvad mehed oleksid meile peaaegu vägisi veel teise lõuna välja teinud. Ainult suurte, diplomaatiat nõudvate pingutustega suutsime ära hoida isegi külma kohvi tellimise ning soostusime kiiruga ära jooma üksnes ühe apelsinimahla. Järgnevalt keeldusime tasuta hotellikohast rannikul ning jõudsimegi õnnelikult Litochorosse Olümpose jalamil. Sealsest infopunktist saime vajalikke andmeid ning sinna õnnestus meil ka tasuta, ainult allkirja vastu oma seljakotid hoiule anda. Ostsime kotitäie virsikuid ja asusime teele.

Kui jalamilt hakata Olümposele tõusma, kulub tippu jõudmiseks umbes kuus tundi ja alla tulemiseks sama palju. Kõrgeim tipp Myticas - Vana-Kreeka jumalate asupaik - asub 2917 m kõrgusel üle merepinna. Poole maa peale, 1100 m kõrgusel asuvasse Pironiasse viis autotee, edasi tuli aga täielikult omaenese jalgadele loota. Mäe alguses suruti tasuta pihku mäe kaart ja brošüür sealse kaitseala taimedest ja loomadest. Radadest kõrvalehoidmine oli rangelt keelatud, seepärast tundus see vanakreeka jumalate asupaik kui kammitsaisse pandud olevat. Üsna jalgraja alguses asus ainus kaljupraost langev joake, kust vett sai võtta, edasi ei tulnud ühtainsamatki nirekest.

Mäe tipud olid paksudes pilvedes. Tähistatud rada mööda ronimine ja sadade vastutulijate tervitustele vastamine väsitas algul kohutavalt ära. Oli juba pärastlõuna ja peaaegu kõik matkajad laskusid allapoole. Meie ikka üles. Kaunis eestipärane loodus vaarikate ja männipuudega, rohelised orud ja jahe tuuleõhk tõid värskendust ning viisid väsimuse. Umbes 2000 m kõrgusel nägime lumelaiku ja pöörasime rutakal sammul teelt kõrvale. Kollased, sinised ja lillad lilled jalgade ümber, nõristasime porist lumevett sõrmede vahel ja tundsime end jälle hästi. Seejärel sammusime kohusetundlikult teele tagasi. Silmitsesime jämedaid musti mände, ronisime veidi edasi ja ennäe - 2180 m kõrgusel seisis väike majake duširuumide ja vesiklosetiga. Siin pakuti võimalust kõigest viiesaja drahmi eest ööbida. Kui aga lihtsalt vett tahtsid võtta, pidid ikka maksma. Öömaja eest tuli maksta ka siis, kui soovisid ööbida maja kõrval telgis. Söök ja magamisvarustus pidi aga igaühel endal kaasas olema. Ruttasime sealseid teenuseid kasutamata ülespoole, metsavööndist välja. Vaatasime alla rohelistele orgudele, Litochoro linnakesele ja merele, sõime ära hulga kuivikuid, tõmbasime paksemad riided selga ja rühkisime edasi.

Üleval läks järjest külmemaks. Meie all ja kohal ujusid pilved ning äge tuul tahtis meid hallilt rusunõlvalt alla lükata. Peitsime end ühte kaljuõnarusse ja jäime ootama suure musta pilve möödumist. Sõime oma viimaseid kuivikuid ja jälgisime järjest allapoole vajuvat päikesetriipu.

Pilv aga ei lõppenudki. Ronisime veel veidi ülespoole, igatsedes näha, mis on nende hallide harjade taga. Jõudsime ühele harjale ja nägime suurt äikesepilve Olümpose kõrgeima tipu ümber - Zeus märatses. Kuna ilm hakkas juba liialt hämarduma ja tuule kiirus järjest tugevnes, leppisime oma 2500-meetrise saavutusega ning hakkasime laskuma.

Samasuguse tuhinaga nagu enne, möödusime ka nüüd pakutavast öömajast. Kui me lagedatest mägedest alla hõreda metsani jõudsime, oli juba üsna pime, meil aga taskulamp katki. Avanev vaade oli vapustav: hämara taeva taustal kerkimas tumedad mäed, alt orust kostumas üksikuid hääli, muidu aga valitsemas vaikus ja rahu. Varsti saabus täielik pimedus. Sättisime end kolmekümnekraadisele mäenõlvale põõsastesse magama. Teravad kivid külje all, jalad allaveeremise vältimiseks otsapidi põõsas ja mändide magus lõhn sõõrmeis, uinusime.

Kuna meil magamiskotte polnud, hakkasime poole öö ajal külmast värisedes ja niheledes tundma, et ka soojal lõunamaal ei saa sugugi mitte igal pool ilma telgita magada. Ringi kõndida ei saanud, sest oli pilkane pimedus ning taoline tegevus sellel järsul nõlval oleks ilmselt lõppenud nii mõnegi murtud kondiga. Vappusime niiviisi öö läbi. Esimeste koidukiirte ajal alustasime väsimusest värisevatel jalgadel tagasiteed.