5. august 1997

Kui kaunis oli Olümpos koidu ajal, mil kusagil ei paistnud silma ainsatki inimest, mil linnud siristasid all orus ja päike kuldas oma särava valgusega üle sakilised pruunid kaljud, hallid rusunõlvad ja sügavrohelised orud!
Päike soojendas üles ka meie külmunud liikmed ja närtsinud vaimu. Ainult kahekesi ses koiduaegses maailmas, imetlesime siinsete lillede erksaid värve, kuuskede sügavaid varjusid, kivide värvikirevust ja vete puhtust. Tundsime, nagu kuuluks kogu mägi ainuüksi meile. Jõime janu täis mägiojast, mille ligi me eelmisel päeval tohutu rahvamassi tõttu ei mahtunud.
Kui jõudsime Pironiasse, tulid vastu esimesed matkajad. Imestunult tervitasid nad kaht sassisjuukselist tütarlast, kes sellisel varasel tunnil juba mäest alla astusid. Kuna sel kellaajal ühtki autot veel ei sõitnud, hakkasime mööda asfaltteed allapoole minema. Eemalt paistis põuavinene meri ja Litochoro lainjas ümbrus. Poole tee peal müüs kreeka noormees mett, saime talt ühe purgitäie kingituseks. Kuulatasime lootusrikkalt autohääli, kuid kõik need suundusid vaid ülespoole. Kõndisime kõrvuti kümne karjapeniga, kes aeg-ajalt tulutult püüdsid siledast kaljuseinast üles ronida, et oma isepäiste hoolealuste - kitsede - järele valvata. Kitsekellade helina kostes kord ülalt, kord alt - nii saabus järjekordne lämmatavalt palav päev. Viimaks, peaaegu teekonna lõpus, tuli mäest alla auto lõbusa vene paarikesega, kes meid linna tagasi viis.

Litochoros läksime poodi ja ostsime saia. Istusime pargipingile laisklema ja nõristasime kuldset mett paksule saiakäärule. Suure männi all, pea üleni hiiglaslikku kollasesse melonipoolikusse surutud, vitsutas samas kõrval must oravake oma eine kallal. Haarasin fotoaparaadi ja otsekohe leidis orav, et ta on kõige fotogeenilisem just rohelise arbuusitükiga hambus. Kõht täis, heitsime sinnasamasse rohule pikali. Varandusenatuke pea all, jäime hõredas varjus, millega nigel männipuu meid lõõskava päikese eest kaitses, sügavalt magama. Ärkasime sellest, et viimanegi vari oli kadunud ja palavusest tursunud silmade avamine nõudis lausa märterlikku pingutust. Tõime infopunktist oma kotid, ostsime jäätised teele kaasa ja hakkasime hääletama, et taas mereäärsele magistraalile jõuda. Hirmsast leitsakust roidununa jõudsime mere äärde, kuid kuum, soolane tuul tõi vähe värskendust. Meri ise oli sügaval astangu all - ahvatlev, kuid kättesaamatu. Tükk aega püüdsime leida võimalust jahutava veeni laskumiseks, kuid esialgu tulemusteta. Siis märkasime, kuidas keegi inimene ilmus järsku välja astangu serval ilutsevatest okaspõõsastest. Otsides leidsime pisikese, torkiva ja õige järsu raja. All võttis meid vastu paradiis - jahe meri ja tulikuum rannaliiv, millel paljajalu käia oli võimatu. Rand oli täis merisiilikute, karpide, käsnade, krabide ja muude mereelukate jäänuseid. Säravate nägudega istusime rannavallile ja kuhjasime sülle merevahuvärvi käsnu, titeroosasid teokodasid ning okkalisi siilikujäänuseid. Ujusime ja peesitasime poole päevani. Alles seejärel võtsime kotid taas kukile, et hakata Ateena poole liikuma.

Niipea kui jõudsime astangu jahedast varjust välja, tundsime, kuidas higi talumatu kuumuse käes voolama hakkas ja kurk järjest janusemaks muutus. Siin on paras koht kirjeldamaks üht igavest tüütust, mida meil terve reisi kestel taluda tuli. See tüütus oli kõhukott dokumentidega. Kõhukott on asi, mille all püsib alatine higiloik, eriti veel siis, kui kott juhtub musta värvi olema. Kõhukott saadab sind päeval ja öösel, päevitades ja külmetades. Ujudes pole teda kuhugi panna, magades on ta selgeks nuhtluseks. Seda varastada olevat ülikerge, kuid kui sul on vaja ümber riietuda, pole sedasinast tarbeeset kuidagi võimalik keha küljest eraldada (meil oli ta nimelt igaks juhuks kinnitatud täiendava surmasõlmega). Ühesõnaga, palav kliima ja kõhukott tunduvad olevat teineteist välistavad nähtused.

Tee ääres lonkas sidemesse mähitud jalaga autojuht Georgias Koligiannis, kellest sai üks meie kõige suuremaid abistajaid kogu ülejäänud reisi vältel. Näinud meid hääletamas, viipas ta pahural ilmel, et me tema autosse hüppaksime. Võtsime kohad sisse ja jätkasime taas sõitu.Tee viis mööda Kreeka idarannikut ikka rohkem ja rohkem lõunasse. Autojuht peatus vahepeal, et panna küünal teeäärsesse palvetamispaika. Järgmise peatuse tegime Termopüülide kitsaskäiku püstitatud ausamba kõrval. Ajalooline kitsaskäik, mis minu kujutlustes millegipärast oli eksisteerinud kitsa lõhena karmide hambuliste mägede vahel, osutus hoopis teistsuguseks. Tegelikkuses kujutas see endast umbes viiesaja meetri laiust lamedat rannaäärset maad, mis oli ühest küljest piiratud madala mere ja paari kaljuse saarega ning teiselt poolt üsna madala mäeahelikuga. Siis aga pöörasime peateelt kõrvale. Koligiannis pakkus meile öömaja, ja kuna Ateenasse minekuks juba liiga hilja oli, võtsime ta pakkumise vastu.

Juba pimedas lähenesime pisikesele tuledekobarale, mis kohale jõudes osutus Thiva linnaks. Thiva seitsesada noormeest olidki need kangelased, kes võitlesid Termopüülide lahingus, nagu teatas meie autojuht. Peatusime lähedalasuvas bensiinijaamas, kuhu Koligiannis jättis maha oma veoauto järelkäru. Jõime koos bensiinijaama töötajatega apelsinimahla. Katusel klähvis koeranähvits. Koerakese omanik, säravasilmne albaanlane, püüdis teda sealt alla meelitada, kuid see ei õnnestunud. Möödusime sellest bensiinijaamast kokku vähemalt kolm korda ja alati saatsid meid katusel istuva koera närvilised silmad.

Pisikeses Ellopia külas asuvas Koligiannise steriilselt valges majas saime enda käsutusse terve toa ja duzhiruumi. Vastu ööd viis ta meid külakese restorani sööma. Kell kümme õhtul asetati meie ette lauale hiiglaslikud lihaliuad. Koligiannis jäi muide reisi lõpuni kõigutamatu arvamuse juurde, et mina olen täiskasvanu, minu aasta noorem õde aga laps. Niisiis pidin mina õhtusöögilauas tohutu liharoa alla loputama vaid paari veinisõõmuga, samas kui Triinu rahuldustundega lasi apelsinimahla klaasitäitel hea maitsta. Restoranipidaja, laitmatut inglise keelt rääkiv haritud naisterahvas, istus meie juurde laua taha juttu ajama. Peagi kogunes kogu Koligiannise tutvuskond oma reisilt saabunud sõpra tervitama (Koligiannis naases parajasti Saksamaalt). Hiljem istusime ühe kena poekese ette toolidele ja lobisesime poeomaniku inglise keele õpetajast tütre ja arstist väimehega. Meile pakuti mingit soodavett, mis pidi seedimise pärast liiga suurt toiduõgimist taas korda panema. Ägisedes tõusime lõpuks laua tagant, kõht peaaegu mööda maad järele lohisemas, et kell kolm öösel oma umbsesse tuppa minna. Uksepiidal ronis väike roosakas geko, väljas virsikupuul siristasid tsikaadid ja sünkmust lõunamaa öö laotas end üle kuumusest roidunud maa.