6. august 1997

Hommikust sõime verandal. Pea kohal rippuvad viinamarjakobarad kahanesid seejuures tunduvalt. Tõusime lauast ja Koligiannis sõidutas meid Ateenasse.
Algul peatusime ühe hiiglasliku kaubamaja kõrval. Koligiannis läks oma äriasju ajama ja meie lonkisime senikaua ringi. Vaatasime suurte silmadega, kuidas kreeklased toitu ostavad. Tundus, nagu valmistuksid nad näljahädaks: hiiglaslikud korvid olid pilgeni kõiksugu võimalikku ja võimatut kraami täis. Kuna meie drahmid olid otsas ja kell oli kaks läbi (mis tähendas, et pangad olid kinni), jalutasime ilma midagi ostmata, kuni tuli taas aeg auto juurde minna.
Koligiannis viis meid otse Akropoli lähedale ja seal jätsime temaga mõneks ajaks hüvasti. Akropoli värava ees oli rahavahetuspunkt. Vahetasime suurema osa oma järelejäänud rahast ja ostsime 2000-drahmised piletid. Kotid jätsime valvuriputkasse hoida.
Akropoli rohkem kui 2400 aasta vanused templid paiknevad pisikesel mändidega kaetud lubjakivikõrgendikul. Astud väravast sisse ja su ees avaneb iidne Kreeka. Mööda läikivaks ja libedaks kulutatud marmorit sammud läbi hiiglaslike Mnesiklese kujundatud väravaehitiste - Propüleede (pärit 437 - 432 aastast e.m.a.). Propüleede lõunatiivale on Kallikratese poolt ehitatud tempel pisikesele tiivutule võidujumalannale Nikele (tiivad olevat Nikelt ära võetud, et võit ei saaks ateenlaste juurest ära lennata). Tõused mööda marmortreppe veel kõrgemale ja su ette kerkib Parthenon, keskne tempel, mis oma sünni eest võlgneb tänu kuulsatele vanakreeka arhitektidele Iktinosele ja Kallikratesele. Hiiglaslike marmorsammaste valgeid külgi soojendab pimestavalt ere päike.

Nelikümmend kuus kümne meetri kõrgust dooria stiilis sammast ümbritseb joonia stiilis päristempliruumi - naost. Kuid sisse sinna ei lubata - tumedad lindid piiravad iga ehitist, et vältida turistide lammutustegevust. Athena Parthenos tähendab "neitsilikku Ateenat". Parthenon on niisiis tarkusejumalannale pühendatud tempel. Templi keskel seisis kunagi 12 meetri kõrgune kullast ja elevandiluust Ateena kuju, kuid seda pole seal enam väga ammu. Kuju autor Phedias on teinud ka siiani säilinud viiluskulptuurid ning bareljeeffriisi, millel kujutatakse Suuri Panatenaiasid - Ateena sündimisele pühendatud pidustusi.

Parthenoni kõrval seisab Erechtheioni tempel, mis on pühendatud Ateenale, Poseidonile ning pooleldi inimese, pooleldi mao kujulisele heerosele Erechtheusele - Gaia (Maa) pojale. Selle templi kauneima osa, Karüatiidide koja talastikku hoiavad ülal kuus pikkades rõivastes naisekuju - karüatiidi. Alt mäenõlvalt paistab Herodesele pühendatud amfiteater. Pileti hinnas sisaldub ka külaskäik muuseumi, kus veendud vanakreeka kujurite peaaegu jumalikus oskuses raiuda kivist välja kõige õrnemaid rõivapalistusi ja mahedamaid naeratusi. Vaatad seda kunagist hiilgust teatava nukrusega: praegu ei oodata neisse templeisse mitte jumalakummardajaid, vaid paksude rahakottidega turiste.

Akropoli lähedalt leidsime suveniiripoekestega palistatud tänavad. Peagi väljusime ühest pisikesest poekesest, sõrmitsedes sealt ostetud palvehelmeid, ja tõdesime rõõmsalt, et siinsed suveniirid polegi mitte kõige kallimate killast.

Jalutasime mööda Ateena vaikseid, pärastlõunaselt loide tänavaid, kuni leidsime, et on aeg öömaja peale mõtlema hakata. Tõime oma seljakotid Akropoli juurest ära ja lootsime metroo või bussiga kuidagi linnast välja saada. Kuid mitte keegi, kaasa arvatud neiu metroojaama infopunktis, ei osanud meile selgitada, millise ühistranspordivahendi peale me selleks istuma peaksime. Samas aga seletati täpselt, kustkaudu autod siit linnast välja sõidavad.
Hakkasimegi siis Ateenast välja hääletama. Neid vintsutusi, mis järgnesid, ei jõua üles lugeda. Päikeseloojangu ajaks olime jõudnud Ateena ossa, mis kesklinnast suuresti erines. Prügiseid, räpaseid ja pimedaid tänavaid ääristasid suured vaevatud majad. Siinne ümbruskond ei meenutanud enam sugugi seda rikast ja kaunist Ateenat, mida me päeval näinud olime. Viimaks ei jäänud meil enam muud üle, kui võtta takso. Kahetuhande drahmi eest sõitsime maha igavese pika maa ja jõudsime lõpuks päris linna servas asuvasse kämpingusse. Seal lunastasime 3400 drahmi eest telkimisplatsi kena rohelise palmipuu all. Panime oma telgi püsti ja läksime laagriga tutvuma. Leidsime ühe kena poekese, kust ostsime hiigelsuure arbuusi, mida kohe aplalt lõikuma asusime. Milline mõnus tunne oli pärast päevast rahmeldamist lesida palmi all ja nõristada suhu tumepunast arbuusimahla! Rahulolevana pistsime lõpuks jalad telgi ukse alt sisse, silme ees ikka veel kujutluspildid päikselisest Akropolist.

Muide, just selsamal ajal olid kogu inimkonna pilgud pöördunud meie suunas - Ateenas toimusid kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Üldse oli Kreekas eestlane olla igati uhke ja hää. Kui ütlesime, et oleme Eestist, kostus viivitamatult: "Teame, teame - Tiit Sokk, Kuusmaa..." Meie kuulsaid korvpallureid teadis iga põlvepikkunegi kreeklane.