7. august 1997

Hommikul vaatasime tülpinud nägudega eilsest järele jäänud suurele roosale arbuusipoolikule otsa. Toppisime veidi sellest suhu ja surusime ülejaanu pisikesesse prügikastikesse. Milline raiskamine, mõtlen praegu, mil akna taga tuiskab lumi ja külmkapist vaatavad vastu vaid kärbatanud õunapabulad.

Otse kämpingu väravas peatus pisike päikesekollane auto. Autost pistis pea välja üks itaalia turist ja ütles, et me näeme välja täpselt hääletajate moodi ning et tema on nõus meid päris tükk maad edasi viima... Esimeseks peatuskohaks sai sel päeval Elefsina.
Omapärane linnake Elefsina, vana nimega Eleus, paikneb mitte väga kaugel (22 km) Ateenast Thriasia tasandikul, Eleuse lahe kaldal. Selle linnakese südameks on jumalanna Demeteri pühamu. Triumfikaared, akropol, propüleed, Rooma kohus, telestrion ja paljud teised ehitised täitsid kunagi seda müüridega piiratud ala. Maksad tuhat viissada drahmi (selle maksis meil kinni autojuht) ja astud keset igivanu varemeid.

Siinsed ehitised pole küll nii tervena säilinud kui Ateena Akropol, kuid see-eest võid kõike ükskõik kui ligidalt silmitseda ja näpuga katsuda. Imekaunid lillelised friisid, jumalad jalutamas mööda kiviplaate, Rooma imperaator Marcus Aurelius karmil pilgul maailma silmitsemas, Antonius nooruse enesekindlas poosis seismas marmorist alusel ja loomulikult põlluvilja jumalanna Demeter ise õpetamas ja aitamas Eleusise rahvast - kogu siinne mütoloogia ja ajalugu on kujurite poolt marmorisse raiutud. Ka siin asub muuseum, kuhu on kogutud enamik kaunitest kujudest ja paremini säilinud templiosadest. Eleusise kultuuri kutsutakse "Eleusise müsteeriumiks", sest keegi ei tea, mis toimus templi müüride taga. Iga väljavalitu, kes sealsetest rituaalidest osa võis võtta, pidi vanduma, et ta iialgi ei räägi sellest, mida ta seespool nägi ja kuulis. Templite saamisloost aga pajatab pimeda lauliku Homerose hümn - nukker lugu sellest, kuidas vana jumalanna Demeter oma allmaailma viidud tütart taga otsib.

Palmiokstega kaetud välikohvikus jõime jääkülma kokakoolat ja asusime taas põrgukuuma autosse (nelikümmend pügalat soojakraade on liig mis liig!). Järgmiseks pilkupüüdvaks atraktsiooniks oli Korintose kanal. Näis lausa uskumatu, kuidas on suudetud sellisesse kaljumassiivi lõhkuda nii sirged ja kõrged seinad. Sügaval all pastellsinises vees sõitsid valged laevad. Kui siin laev põhja läheks, poleks vist küll kuhugi pageda - püstloodsetes seintes pole ainsatki õnarust. Ületasime kanali ja olimegi Peloponnesose poolsaarel.

Loomulikuks jätkuks päevale oli Korintose linn. Nagu Kreeka linnades ikka, oli siingi tehtud kõik, et turiste juurde meelitada: tänavad olid palme täis istutatud ja kogu linn restoranidega üle külvatud. Kõndisime väheke ringi, pärast istusime ja kõlgutasime jalgu Korintose väina siniste vete kohal. All roheliste kivide vahel kobistas ringi erepunane krabi. Kukalt kõrvetas endiselt halastamatu lõunamaa päike.

Edasi viis tee meid mööda Peloponnesose idarannikut. Kauniste heleroheliste mändidega kaetud värviline rannikuahelik ei jätnud meid hetkekski maha. Algul vaatasime, et see osa Kreekast lausa haljendab, kuid roheliste mändide all lamas kõrbenud rohi. Selleks, et leida eest lopsakat rohelust, tulnuks Kreekasse tulla palju varasemal aastaajal. Oma nördimuseks avastasime, et puuviljauputuse eest leidmiseks tulnuks jällegi palju hiljem tulla.

Jõudsime Uus-Epidaurosesse. Panime telgid meie itaallasest autojuhi raha eest kämpingusse ning läksime rannale päevitama ja värvilisi kive korjama. Epidaurose pisikesed majad olid peitunud apelsinisaludesse. Oranzid apelsinid mädanesid lademetena puude all. Surusime end majade vahelt läbi ja olime taas kämpingus. Itaallane rääkis, kuidas ta, olles lõpetanud kunstikooli, nüüd raamatuid müüb - pole seal Põhja-Itaalias kuigi kerge kunstnikuna tööd leida.
Õhtul keetsime spagettisid itaalia moodi ja asusime seejärel oma telki päästma. Nimelt mingist kellaajast peale olid igal pool purskama hakanud kenad purskkaevukesed - meie telgi juures veel eriti uhke kaarega - ja palavusest vaatamata oli üsna vastik, kui muld telgi all mullitama hakkas. Siis pistsime Triinuga pimeduse varjus nahka läheduses rippunud viinamarjakobarad - ja päev oligi läbi.