8. august 1997

Hommikul sõitsime vaatama Vana-Epidaurost ja sealset iidset amfiteatrit ning muuseumi. Kõrges poolkaares tõusevad sajad astmed mäekülge mööda üles. Kõige ülemiselt mademelt vaatavad vastu inimtühjad kolletunud mäed ning hiigelsuur päike. Uudistasime veidi aega rusikasuurust rohelist ritsikat, kes end mõnusalt päikese kätte praadima oli seadnud. Seejärel suundusime muuseumi vaatama seda, mis kunagi oli siinseid paiku ehtinud: lõvipeadega karniise, jumalate kujusid ja muud sarnast, mis kõik Kreekale nii igiomane on. Ka väljas oli vanade ehitiste varemeid, kuid need olid kaetud hiiglasliku musta kilega. Suveõhtuti võib siinsel laval näha teatrietendusi, mis kujutavad aega, mil see mõranenud amfiteater veel noor oli. Meie jäime kahjuks näitemängust ilma, sest õhtul olime sellest paigast juba kaugel.

Me ei saanudki lõpuks aru, mitu Epidaurost Peloponnesosel kokku oli. Igatahes ühes neist proovisime esimest korda souflakit. Milline ülimõnus suutäis see oli! Souflaki kujutas endast soolasesse pannkooki mässitud grill-liha igasugu kastmete ja muu värgiga, ja seda veel nii tibatillukese hinna eest. Mõni teine kord juhtus, et souflaki koosnes vaid vardasse aetud lihatükkidest. Ühesõnaga - variante oli palju. Ainus häda oli see, et souflakit müüdi üksnes pärastlõunal.

Meil olid päevad veidi sassis ja seepärast lasime itaallasel end juba samal päeval Thivasse transportida, kus me oma vana tuttava Koligiannisega kokku pidime saama. Peatusime veel viivuks Korintose kanali ääres, et selle sügavusse vahtida; uudistasime säravaid postkaarte ja muud turistidele mõeldud pudi-padi ning istusime taas autosse. Kui aga Thivas meie totaalseks üllatuseks selgus, et on alles kaheksas august, leidsime, et võime poolteist päeva veel niisama südamerahus ringi uidata. Kuna Kreekas oleku aeg hakkas otsa saama, siis otsustasime hakata laristama (see tähendab, et ostsime oma raha eest süüa). Milline mõnus õhtu see oli.

Thiva. Ka siin asub vana arheoloogiamuuseum samasuguste valgete sammaste ja jumalakujudega, nagu neid leidub igas Kreeka otsas. Peale selle muidugi restoranid, poed, kohvikud ja puuviljaletid - nii palju, et üksteise kõrvale vaevalt ära mahuvad. Päikesest pleekinud säravvalged majad - roosaõieliste magnooliatega ja läikivroheliste palmidega ümbritsetud.

Ostsime hiigelsuurte pallidega jäätisetorbikud ja hakkasime ööbimiskohta otsima. Sammusime Thiva künklikke tänavaid pidi linnast välja. Kuskil ei paistnud tulevat ühtki teist varjulist paigakest kui ainult mäekülgedel laiuvad oliiviistandused. Millised kaunid puud on oliivid, aga kui vihastavalt vähe nad varjavad! Lootsime, et nende omanik istanduses parajasti inspektsiooni ei korralda, ronisime mööda mäekülge ikka sügavamale oliivipuude kaissu ja viskusime lõpuks okkalisele kuivanud rohule pikali. Ja siis, mmm...need nuudlid puljongi ja lehmakonserviga, kui hõrguim ambroosia! Mmm...need viimased vettinud kuivikuraasud, mis konserviste riiete vahelt välja ilmusid! See on tõeline matkamõnu, mitte kanapojad hiina portselanil! Ühesõnaga - tundsime end hiiglama hästi.
Kuna me Kreekas telki üldjuhul mitte kunagi isegi seljakoti küljest lahti ei sidunud, siis veeretasime ka nüüd lihtsalt magamismatid laiali ja jäime tsikaadide lakkamatu karjumise saatel mõtteid mõlgutama. Varsti loojus päike, ja see oli esimene kord Kreekas viibitud aja jooksul, mil nägime tõesti ilusat päikeseloojangut.