9. august 1997

See päev möödus Thiva tähe all.
Poole lõuna ajal ärkasime piinavast janutundest. Kuna vesi peagi tilgatumaks otsa sai, rapsisime okkad enda küljest maha, viskasime sipelgad pesemata pudrupajast välja, peitsime seljakotid põõsasse ja tuiskasime Thiva poole tagasi.

Ja siis me jõime ja sõime pizzat ja jäätist ja jäätist ja veelkord jäätist. Astusime sisse kesklinnas asuvasse kullatud ja karratud kirikusse ning süütasime seal küünla. Pikutasime pargipingil ja pidasime siestat, nagu seda kogu vaikseks jäänud linn pärastlõunati tegi. Siis võtsime taas jalad selga, et seljakottidele järele minna. Vantsisime jälle linnast välja ning tungisime oliivisalu rohelusse. Imekombel leidsime oma kotid üles. Pikutasime veel mõnda aega puude varjus, hingasime sisse janust kisendava purukuiva mulla hallikat tolmu ja kuulasime ritsikate saagimist puuvõrades. Korjasime endale sealt koju kaasa võtmiseks mitmesuguseid kuivanud taimi, küpressikäbisid ja muud pahna ning asusime teab mitmendat korda Thiva poole teele.

Tee peal sõime veel ühe mõnusalt kopsaka souflaki ja siis otsisime üles telefoniputka, kust üritasime Koligiannisele helistada. Koligiannis oli lubanud meid oma autoga otse Poola viia. Helistasime, mis me helistasime, kuid telefonis ei vastanud kedagi. Aga kes see siis sammus seal teisel pool tänavat vastu - loomulikult Koligiannis! Saime kaela sõimuvalingu - tema olevat meid juba päev otsa Thivat pidi taga otsinud. Selgus, et eelmisel õhtul olid tema sõbrad, kes kuskil äärelinnas töötasid, meid näinud ja ära tundnud (ju vist kogu linn teadis, et kaks hiigelsuurte seljakottidega tüdrukut läksid metsa magama). Ükski kreeklane ei julge niimoodi suvalisse kohta magama heita, eriti kuna maa kihab neist julmadest, inimsööjatega samal pulgal seisvatest albaanlastest. Niisiis oli vaene mees meie pärast sügavalt muretsenud ja kohe otsinguid alustanud.

Sõit läks jälle Ellopia poole, Koligiannise armsasse kodukülla. Tee ääres oli külili kukkunud arbuusikoormaga hiigelveok. Kõik need sajad rohelised arbuusid lebasid tee ääres maas (ja sinna nad mädanesidki, kes see neid ikka tahtis!). Kogu ümbritsev maa oli kaetud arbuusi-, tomati- ja viinamarjaistandustega. Iga tuttava juures peatusime ja jõime külma kohvi. Koligiannise juures käisime kihku-kähku duzhi alt läbi - ja peagi tuli veel üks tema sõber, et viia meid oma autoga mere äärde kala sööma ja pidu pidama - ikkagi viimane õhtu Kreekas.

Sõime jubeda hunniku salatit, kalmaari ja kala. Kõht juba valutas, kreeklane aga lausa toppis meile toitu suust sisse. Juurde jõime igasugu sorti veine. Siinjuures meenub silt sadade veoautode tagaküljelt: "Tsantali wine - Greek sunshine". Kõik rahvas hakkas juba lahkuma, meie aga istusime tuttavatega ikka veel lauas. Vahepeal juhtus enneolematu asi: hakkas vihma sadama. Juba kolm kuud polnud siin piisakestki vihma nähtud ja see pisike sabin, mis taevast tuli, aurustus veel enne maapinnale jõudmist. Sõstrasilmsed kilkavad lapsed hüplesid rõõmsalt vihmapisarate all ringi - ega sellist õnne iga päev ole. Kohvik, kus me istusime, asus otse sadamakail. Poisikesed tirisid pisikesi laevakõkse mööda kai äärt edasi-tagasi ja vanemad vaatasid heldinud nägudega pealt, jõid veini ning ohkasid rahulolevalt, kui saabus järgmine ports praetud kalu. Arve ületas kõik minu kartused. Koligiannis ladus meie seltskonna söömingu eest kelnerile pihku peaaegu sama palju raha, kui meie kogu reisi peale üldse kulutasime - autojuhid on ikka rikas rahvas. Kreeklased teatasid uhkelt, et nende maal pole vaeseid inimesi. Neil esinevat küll töötuid, kuid need olevat pururikkad inimesed, kellel lihtsalt pole vaja tööd teha.

Edasi veeti meid kohalikku diskoteeki. Mõtlesime oma reisiväsimuses: "Oh õudust, milleks küll! Diskol saab ju ka kodus käia, kui tahtmine peale peaks tulema." Kuid see, mis me seal nägime, oli midagi hoopis ainulaadset. Kõlas unistavast flöödimängust trillerdav kreeka muusika. Üks neiu tõusis püsti ja hakkas graatsiliselt muusika rütmis võnkuma. Mehed laskusid tema ümber ühele põlvele ja plaksutasid kaasa. Järjest rohkem tütarlapsi tuli tantsupõrandale ja järjest suuremaks kasvas plaksutajate koor. Kella kolmest öösel võnkus juba kogu rahvas - nii mehed kui naised - järjest rütmikamalt ja pöörasemalt. Rahvas läks ekstaasi ning klaas klaasi järel visati vastu põrandat või alla tänavale puruks. Kui taoline lausaline nõude pildumine peale hakkas, ehmatasime päris ära, kuid kreeklased seletasid, et see on siin normaalne nähtus ja diskoteegi pidaja on sellega arvestanud ning vastava summa piletihinnale lisanud. Kell neli öösel lõppes meie osalemine sellel meeliülendaval trianglil.