Amansara – luksuslik pelgupaik kriisiajaks
6 kommentaari

Kas oled peatunud Amanresort´i mõnes hotellis / SPA-s? Kuidas kogetut kirjeldad, kas on nende küsitavat ülikrõbedat hinda väärt?

Amansara – luksuslik pelgupaik kriisiajaks

Ilma kuulsusrikka ajaloo ja 12. sajandil ehitatud Angkori templiteta oleks Siem Reapis, saja tuhande elanikuga Kambodzha linnakeses, kindlasti palju vähem turiste ja melu. Ilmselt poleks siin ka über-rikastele reisihuvilistele eksootilist luksuslikku peidupaika pakkuvat Amansara hotelli.

Tomb Raideri võtteperioodil Angelina Joliele, Brad Pittile ja nende sõpradele-sugulastele ajutiseks koduks olnud hotellis on 24 sviiti ja arvata sada teenindajat, et kõik soovid silmist loetud ja suurem osa soovidest enne nende väljaütlemist täidetud saaksid.

Disain meenutab kolme-nelja aasta tagust maitsekamat ja keskmisest kallimat Viimsi ridaelamut, sellise toa eest üle paari-kolmesaja dollari päevas maksta oleks ilmselgelt liig, tundub check-ini tegemise eel.

Hotelli registreerimine on pidulik rituaal, mille käigus hotelli tegevjuht, müügijuht ja igale külalisele määratud isiklik teenindaja „Amani maailma uustulnuka” vilunud pühendumusega läbi hotelli territooriumi ja elukorralduslike rutiinide juhatavad. Check-in toimub klaasikese laimimahla taga juba isiklikus sviidis.

Paaripäevase nautlemise järel on lihtne Amani-sõltlaseks (Amanjunkie on see termin, mida Aasias, Ameerikas ja Euroopas 20 luksuslikku hotelli ühendav kett oma püsiklientide kohta meelsasti kasutab) muutuda. Makstud hind tundub põhjendatumgi kui mõnes (paari)sajadollarilises anonüümselt kõledas rahvusvahelises ketthotellis küsitav.

Amansara pere pingutab kõvasti, et Angkori avastama tulnud nõudlikud külalised ajalugu parimas võimalikus valguses näeksid. Hotelli palgatud giidid on oma ala väga head professionaalid ja on õigustatult uhked selle üle, et „nende külaliste” tee ei ristu üldjuhul kunagi suure turistibussitäie rahvaga. Seiklushimulisem külaline pääseb hotellist templitesse mootorrattaga läbi dzhungli või helikopteriga, mõlemad nauditavad võimalused, kui rahakott lubab.

Kuldsete Kuuekümnendate Prantsuse kultusarhitekt Laurent Mondet projekteeritud maja avati 1962. aastal prints Sihanouki külalistemaja ehk Villa Princière-na. Mõned tänastest teenindajatest on seal eelmise sajandi teisel poolel kuninglikke lapsukesi hoidnud ja katnud, kuid nad vaikivad kõigist sellega seotud turiste huvitada võivatest detailidest kaljukindlalt. Vahepeal Punakhmeere teeninud ühekordne hoone avas pärast renoveerimist hotellina uksed 2002. aastal.

Sviidid paiknevad suure basseini ja muruväljaku ümber. Neis on valge vann vaatega privaatsele terrassile või privaatsele viie-korda-kuuemeetrisele privaatbasseinile ning palju tumedatoonilist mööblit. Avatud ruumi valgusküllasus ja peeglid jätavad mulje, et sviit on oma tegelikust 80 ruutmeetrist palju avaram.

Rahulikult voolav ruum on oi kui tüüne, kuid ei sobi oma avatuses ilmselt näiteks veel teineteist häbeneva paarikese esimeseks kohtumiseks.

Kuna vann ja kraanikausid paiknevad elutoas, on dushiruum minimalistlik, laes on võimas (ebamugavalt aeglaselt soojeneva veega) vihmadushsh ja teises nurgas tualettpott. Puuvillaste hommikumantlite kõrval ripub nagis suurepärane sinine Kambodzha siidi-sarong, samasugune, nagu hotelli putiigis 70 dollari eest müügis on.

Tasuta minibaaris on lisaks ootuspärastele jookidele neli erinevat mineraalveebrandi, liitrine pudel Stolichnaya viina, samasuur gin ja veidi väiksem Red Labeli viskipudel.

Ekskursioonihommiku eel serveeritakse puuviljavalik, hotelli köögis küpsetatud ultra-prantsuspärased saiakesed ja suurepärane teevalik elutuppa või sviidi terrassile. Kõiki muid toite on loomulikult samuti võimalik ööpäevaringselt tuppa tellida.

Külalisele „teiseks koduks” olla sooviv hotell ei pea kinni rangetest hommikueine- või lõunaaegadest – alati on keegi köögis valmis laudaistuja soove täitma. Alati on avatud veinikelder ja alati on laual magustoidu- ja puuviljavalik. Hotell meenutabki rohkem külaskäiku väga jõuka ja päris hea maitsega tuttava juurde kui üht kümnetest rutiinsetest puhkusepäevadest troopikas.

Ekskursioonilt tulnud külalist ootab toas külm alkoholivaba kokteil, küünlavalgus ja kosutav lootoseõitega vann. Päeva kroonib väike khmeripärane kingitus voodil.

Pärast (lihtsureliku, mitte Amani tüüpilise kliendi jaoks) krõbeda arve tasumist saab Punktiks I-le lahkumishommikul kingitud raamitud foto Angkori templitest, autoriks üheksakümnendatest Aasiat pildistav Tshehhi päritolu fotomees Jaroslav Poncar, kelle töid tavaliselt telliskivipaksustes kohvilauaraamatutes imetleda saab.

Kingituse reisikotti libistamise hetkel põrkab käsi korraks tagasi – on see ikka minu kott? Amani-rahvas on lahkumise eel kogu reisipagasi korralikult kollasest pehmest nahast pagasisiltidega varustanud.

Külalised sõidutab lennujaama 1962. aasta must Mercdedes, mille valged veidi plekilised istmekatted meenutavad väiksema eelarvega õõvafilmi, kuid mis kuuldavasti on teiste auväärsuste hulgas kunagi sõidutanud ka Jackie Kennedyt.

Hotell sobib peatuspaigaks neile, kes soovivad maailma täna täitvate kriisijuttude eest põgeneda. Siin pressitakse värsketest Austraaliast kohale lennutatud marjadest maasikamahla ja süüdatakse diskreetselt kummardades parimaid cohiba sigareid täpselt samamoodi kui aasta-kaks tagasi. Veinivalik on suurepärane ja hinna sisse kuulub lisaks toidule kokteilimenüü, suhteliselt hea valik majaveine ja remorkijuht ööpäevaringseteks avastusretkedeks linna piires.

Sidet Kambodzhaga toonitab raamatukogus pakutav valik riigi ajalugu ja kultuuri käsitlevatest raamatutest, CD-dest ja filmidest. Võimalike filantroopide ligimeelitamiseks on laual korralik kuhjake kohalike mittetulundus- ja abiorganisatsioonide reklaame.

Amansara on klassikaline casual chic, mis sobib nii (kuld)pulmitajatele, formaalse klubipintsaku austajatele kui ka neile, kes tahavad korraks aja maha võtta ning paljajalu söögisaalis kulgeda, ilma et tunneksid end liiga vähepidulikult riietatuna. Igal juhul tundub see luksuslik hotell kodusena.

Kui vajad privaatsust, luksust, suurepäraselt vaoshoitud ja professionaalset teenindust (nind saad seda endale SMSlaenu võtmata lubada), on see koht sinu jaoks. Kui sa eelmises lauses väga kindel pole, siis tasub ringi vaadata - ses turismiparadiisiks püüdlevad väikelinnas on ka teisi suurepäraseid hotelle, mis palju odavamalt peaaegu sama vahvat atmosfääri pakuvad.

Kuigi hotellis rahast ei räägita, tasub enne broneeringu tegemist piiluda ka hinnasilti – basseinita sviit maksab 750 ja basseiniga sviit 950 dollarit päevas. Peale kokku 25protsendilist teenindustasu ja käibemaksu lisandub hinnale veel kohustuslik lisatasu (kaks toitu ja kaks ekskursiooni päeva kohta), 100 USD inimese kohta. Kokkuhoidlikul luksuseihkajal tasub kiirustada, sest novembrist tõusevad hinnad veel saja dollari võrra.

Hotellipere ootab rikkalt külaliselt ka rasvast tippi. Giidid ja remorkijuhid (remork on mootorrattatakso) näitavad oma rahasaamissoovi ülejäänud personalist avalikumalt välja, ameerikaliku „tippimiskultuuriga” harjumatule külalisele jätab see kentsaka mulje.

Kas see oli nüüd reklaamlugu?

Snoop, tegelikult mitte. Lihtsalt jagasin rubriigis "Luksusreis" oma elamusi.

Pole ka ühegi hotelliketi, reisifirma etc palgal. Olen päris palju reisinud, kuid see majutuskoht jättis mõneti tavalisest positiivsema mulje. Seepärast julgen seda neile soovitada, kes Siem Reapis olles head teenindust nautida tahavad.

Enda elamus Siem Reapist oli hoopis selline, kus renditud vanale jalgrattaloksule lubasin paar väikest tänavalast istuma ja sõitma. Meeletu rõõm esimest korda rattale istumisest paistis kaugele.

Igaühele oma.

Sorry Tarmo, see esimesel pilgul kõlas nagu reklaamlugu. Muidu tundub, et kuigi cool koht, siis hinna-kvaliteedi suhe Kambodzha kohta ikka jõhkralt paigast ära, kui üle 1000$ dollari öö eest tuleb maksta. Nii mainiti ka Tripadvisoris. Vähemalt polnud sul putukat söögi sees ;)

Aga kirjuta veel, luksusreisi rubriik ongi liiga tühi.

Tõesti alguses see tundus natukene reklaamloo moodi, aga ka minu arust on väga tore, kui keegi oma elamusi siin rubriigis teistega jagab. Ja ka mina ütlen Sulle, et kirjuta aga veel, sest tõesti see luksusreisi rubriik on väga, väga tühi!