Väljavõte 2019. a kevade Armeenia reisikirjast...

http://www.sulevnurme.org/15/armeenia2019.htm

/.../

14.05.2019. Kell 22.52. Hotell Wine Art. Areni

Hommikul alustasime siis Tatevi köisraudteega. Leppisime kokku need õnnetud-kokku, kes viitsivad teha kaks otsa, st sõidavad siis Halidzori ja sealt Tatevisse tagasi ning pärast siis korjavad ülejäänud Halidzorist peale. Selgus, et kahte otsa ei viitsi teha kolm inimest, mina sealhulgas...

Õhutramm nagu õhutramm ikka. Saatemeeskond koosnes ühest väga head inglise keelt kõnelevast kaunitarist, kelle munder nägi välja nagu korraliku lennufirma stjuardessil. Tripp kestis vähem kui veerand tundi, ent see-eest sai tosinate kaupa lennukivaateid nii Tatevi kloostrist, Vorotani kanjonist kui naaberküladest. "Maandusime" Halidzoris mõnusas hommikupäikeses. Mart ja Jürgen viskasid end murule päevitama, mina asusin inspekteerima Tatev Wingsi Halidzori jaama restorani. Tellisin kohvi ja klaasikese 20 aastast Ararati konjakit. Õigem oleks öelda brändit, kuid nostalgia mõttes käib ka see nimi - "konjak" (häälduses asendades esimese "o" "a"-ga ja rõhutades sõna teist poolt - "kanjakk") - no kus veel kui mitte siin. Leidsin mõnusa koha klaasbalustraadi taga, võtsin välja pliiatsid ja skitsin panoraami. Sain oma pildi enam-vähem valmis, kui kaks näitsikut kõrtsuleti tagant lauda ilmusid ja imelike nägudega mu tegevust seirasid. Mu esimeseks mõtteks oli, et olen vast eksinud mingi kirjutamata reegli vastu, kuid kohe selgus, et ei, neiud hoopis tahaksid, et ma neid joonistaksin. Püüdsin nii viisakalt, kui oskasin selgitada, et ma inimesi joonistada ei taha; nende endi pärast - kui hiljem tulemuse kätte saavad, siis nad võib-olla enam nii õhinas ei ole, kui joonistamist tellides. Siinkohal kangastus üks ammu nähtud karikatuur kunstnikust, kes paljast naist modellina kasutades maalis kontrabassi... Ilmselgelt pettununa läksid nad omi toimetusi tegema, mina aga viskasin end murule Mardi-Jürgeni seltsi ja avasin külma granaatõunaveini. Oo Bacchus! Kui hea see oli! Tehakse vast nektarit siin! Kui hiljem seda autos Janikale pakkusin, kes üldjuhul Bacchuse andidest suurt ei hooli, oli tükk tegemist, et pudel tagapingist tagasi saada. Selline jook! Murrab isegi paadunud sportlase tõrksa vaimu.

Järgmine peatus - Karahunj. Et paagid olid tolmamas, tegime Sisiani ristil asuvas pensukas peatuse. Ja seal siis kohtusimegi muheda jutuga härraga, kes meile bistrood "Ojax" soovitas... "Ojaxisse" läksime ent peale Karahunjit... Aga sellest ma juba kirjutasin.... Kõlab juba nagu süžeekäik "Pulp Fictionist"...

Karahunj või ka Zorats Karer on iidne kiviring mõne kilomeetri kaugusel Sisianist. Struktuuri poolest on seda nimetatud Armeenia Stonehengeks, kuid peale fakti, et tegemist on kiviringiga, mille arvatavasti panid püsti inimesed väga-väga kauges minevikus, neil suurt sarnasust ei ole. Tegelikult ei tea keegi Karahunj kiviringi vanust ega otstarvet (tegelikult ei teata ju ka Stonehenge tegelikku otstarvet), pakutakse, et asi ehitati ca 6000 aastat tagasi kas observatooriumiks, matmiskohaks, kultusekohaks või mis iganes muul otstarbel. Ma ei tea Dänikeni versiooni sellest, kuid pakun, et ka tulnukaid ei saa välistada. Ainus kindlam tõsiasi on, et koha praegune nimi, armeenia keeli - Carahunge - tähendab kõnelevaid kive. Kivid hakkavad kõnelema suurema tuulega, kui nende teravatesse tippudesse puuritud aukudest läbipuhuvad iilid hakkavad vilistama. Ka see jäi tegelikult lives tõestamata - meie noid vilesid kahjuks ei kuulnud, ega näinud ka nende Siriuse tõusu, kuid võime kätt südamele pannes kinnitada, et vähemalt augud kivides on täiesti olemas.

Kivihunnikute vahel, mõtlen siin Armeenia kiviringi ja Stonehenget on ent üks suur erinevus - Karahunj on (seni veel) külastajatele avatud 24/7 tasuta, Stonehenge saab näha 20 naela eest loetud tunnid päevas.

Jätkasime eelajaloolisel lainel võttes ette tee müütilisele Ughtasari mäele. Selle ettevõtmise nö ametlikuks ettekäändeks oli ära vaadata Ughtasari kaljujoonised, ürgne graffiti, mille varasemad taiesed olevat vanemad kui 14000 aastat. Minu salaettepanek ent tulenes hoopis sellest, et tee Ughtasari mäele pidi olema lihtsalt põnev. Dangerousroads.com kirjutab:

"The road to the summit is extreme. It’s gravel and accessible only from mid-July to late August because of snow and it can be bitterly cold at the high site even in summer. The track is17km long, climbing 1,400m from the nearest settlement, and requires a 4x4. It takes about 90 minutes to drive to the site from Sisian although the last 500m has to be walked as the vehicle cannot make the steep ascent when fully laden. Mount Ughtasar can be reached following car tracks, which can be barely visible at times, for 15 km up to an altitude of 3,000 m. You then need to walk the remaining 500 m to the petroglyph field. The trip can be undertaken only in July and August, during good weather conditions. An experienced driver and guide are necessary to reach the site, and explain the most interesting designs. The weather on this zone is harsh and highly unpredictable and it does not take much time for the bright sun shine to change over to moderate to heavy snow fall. The road is dangerous because the extreme weather: blizzard, strong winds, fog, low visibility, black ice on some road sections and danger of avalanche are common. You can always see blocks of ice in the lake and the snow almost never melts completely in roundabouts. The drive is definitely worth it"

Jah... Juba algselt oleks võinud arvata, et seda ettevõtmist ei saa kroonida edu. Öeldud on, et tee on läbitav vaid juulis ja augustis, meie alustasime oma tõusu mais... Ent kes loteriipileteid ei osta, ei võida kunagi! See tee oli sõitmist väärt.

Kõige suuremaks probleemiks jäid endiselt autod, sest mõnel tõusul nad lihtsalt liikusid ikka väga vaevaliselt. Kõige suuremaks ohuks ei olnud mitte tavaliselt mägiteedele omistatavad hädad, nagu oht mõni letaalne õhulend teha, vaid õige raja kaotus, sest karjamaadel kadusid rattajäljed vahepeal lopsakasse rohtu, rajad hargnesid ja jooksid taas kokku. Kuristikke ja tapjaserpentiine sel teel ei ole. Küll leidub saviseid-kruusaseid järske nõlvu, mis lumesulamisveest libedatena käivad sellistele mänguasjadele, nagu me olime rendifirmast saanud, natuke üle jõu. Ent ma ei tohi olla ülekohtune - kõigest hoolimata autod vedasid. Vahepeal pidi küll kogu crew selle eest hoolitsema lükates tagant või kõndides kaalu kergendamiseks niisama autode kõrval. Kärud vedasid kuni ca 2300 meetrini, vedanuks ehk veel edasigi, kuid siis sundis kahemeetrine lumesein meid peatuma. Nii kaugele kui vaatasid, tundus edasipääs võimatu, kuigi ka ülalpool paistis lumevabasid laike. Seega päädis me peatus lumesõja, lohutusveini ja pooletunnise tšillimisega hiiglasliku lumevaalu harjal...

/.../

Loe edasi:
http://www.sulevnurme.org/15/armeenia2019.htm