Costa Rica reisikiri
7 kommentaari

Meie reis algas 5-ndal märtsil Tallinnast Stockholmi. Väljumine toimus õhtul kell 17.00 ja saabumine Stockholmi hommikul 10.00. Sadamast oli vajalik jõuda bussiterminali, et saada Arlanda lennuväljale. Bussiterminali läksime läbi linna jalgsi koos kõigi oma „paki majandusega”. Arlanda lennujaama jõudsime piisava ajavaruga, et tutvuda sealsete tingimustega, kus meie lennuk pidi järgmine hommik kell 6.30 väljuma. Ööbisime samas lennujaama hotellis Rest and Fly – www.restandfly.com Laupäeva, 7-nda märtsi hommikul läbisime tiheda kontrolli Arlanda lennujaamas ja saime õnnelikult New Yorgi lennukile. Lend kestis üheksa tundi ja nüüd tuli läbida järgmine katsumus viisaküsimustes. Isegi sõrmejäljed võeti kõigilt. Edasi jäi meil neli tundi järgmise lennuni, mis tuli veeta lennujaamas. Lõpuks jõudis kätte see ülev hetk kui saime minna Costa Rica lennukile. Algas viimane lend enne pikka puhkust, mis kestis viis tundi. See oli muidugi piinavalt pikk, kuid saabumisel Costa Ricale ununes kõik eelnev. Lennujaamas läbisime kõik vajalikud kontrollid ja nägime oma suureks rõõmuks meile vastutulnud Adrianat. Adriana oli see tubli inimene kes organiseeris meile selle toreda reisi koostöös Kaleva Traveliga. Ilm oli muidugi katastroofiliselt erinev Eestimaa ilmaga (märtsi algus) võrreldes. Nimelt oli seal temperatuur õhtul kümne paiku ca 20 kraadi. Lennujaamast transporditi meid privaat transfeeriga hotelli Country Inn and Suites – www.countryinns.com Vastuvõtt hotellis oli väga meeldiv ja abivalmis. Pühapäeva (8.03.2009) hommikul kella 6.45 pidime olema juba valmis, et minna esimesele ekskursioonile. Väljasõit toimus Sarapiqui jõele (http://www.theworldbyroad.com/wordpress/2009/02/17/living-the-jungle-dream ), kus nägime palju erinevaid loomi ning linde. Hiljem läksime edasi Selva Verdesse (http://www.selvaverde.com ) kus toimus õhu-trammiga sõit vihmametsas. Sadas terve päeva vihma ja õhus oli meeletu niiskus. Lõunasöök oli meil vihmametsa kohalikus restoranis. Peale pikka ja sisutihedat päeva tansporditi meid tagasi hotelli kus tekkis üle ootuste kuiv tunne. Esmaspäeva (9.03.2009) hommikul kell 08.50 algas meil järjekordne väljasõit. Seekordne bussisõit oli küllaltki pikk, kuid samas ka väga huvitav tänu meie giidile. Külastasime ainsat tegutsevat vulkaani Arenal Volcano ja kuumaveeallikaid Tabacon Hot Springs – www.tabacon.com Veetemperatuur oli allikates 15- 37 kraadi. Peale allikate külastust oli meil õhtusöök seal samas restoranis rootsilauas. Peale õhtusööki viidi meid uude hotelli nimega La Pradera Volcano Arenal - www.lapraderadelarenal.com Seal oli meil ööbimiseks kaks eraldi maja väga kauni ümbrusega. Õues oli endiselt vihmane kuid soe. Õhtul tekkis meil segadus ajavahega. Minnes magama õhtul kell 22.00 ja ärgates uuesti äratuskella peale 00.00 siis oli meil kindle arvamus, et on juba uus päev. Muidugi ei pööranud me tähelepanu väga “väikesele” asjale nimelt oli ju õues alles pime. Meie arvamus oli ju see peabki nii olema. Igal juhul see segadus tekitas väga palju nalja reisil ja peale reisi. Teisipäeva (10.03.2009) hommikul 7.20 oli väljasõit Caño Negro Wildlife (http://www.arenal.net/tour/Cano-Negro-wildlife-refuge.htm ). Selleks päevaks oli meil jälle väga tore giiid, kes suutis meile kõike põnevat näidata. Käisime vaatamas Iguana kohviku juures puude otsas vedelevaid igiuaane kes meeleldi poseerisid turistidele. Nägime suhkruroo-ja ananassi istandusi ning suhkruroo töötlemise tehast. Teeservasid palistsid mitmeid kilomeetreid pikad tiigipuu istandused. Tee äärsetel üle ujutatud põldudel oli veel näha üksikuid gaimoneid. Jõudes jõe äärde, mille nimi oli Külm jõgi ootas meid ees paadisõit jõel. Paadisõidul, mis kestis umbes kaks tundi nägime giidi juhendamisel palju erinevaid loomi ja linde. Teekonna lõpus suutis meile giid näidata kuidas on võimalik suhelda sealsete ahvidega. Suhtlus giidi ja ahvide vahel oli väga muljet avaldav. Peale paadiretke lõunatasime kohalikus restoranis. Tagasi teel kohtasime veel erinevaid loomi ja linde ning kuulasime giidi juttu. Kolmapäeva (11.03.2009) hommikul kohtasime söögikohas peale söömise lõpetamist väga nahhaalset papagoid. Ta oli harukordselt julge ja sihikindel. Tema arvamus oli, et külastajad peaksid talle süüa andma ja kui ei siis on tal õigus külastajate jalgu kõdistada oma nokaga. Peale suurt ringkäiku laudade vahel läks ta arvatavasti oma pessa, mis asus seal samas söögisaalis ühes kapis. Kapi uksed olid väga ümarguste nurkadega, mis eeldavsti tema end “töödeldud”. Suureks õnneks suutsime selle ka lindistada videole. 8.40 startisime koos oma kõigi asjadega Monteverdesse. Esmalt transporditi meid jõe äärde kus saime paadile. Paadi reis mööda jõge kestis umbes pool tundi ja peale selle pikk mägine reis Santa Elenasse. Teekond tundus selle võrra pikem mis olid teeolud. Tee mida mööda sõitsime oli meie arvates vahepeal läbimatu kuid kohalike arvates vist päris arvestatav. Kõrguste vahed kogu teekonna vältel olid väga suured. Kogu teekond kestis ca 1,5 tundi. Peale selle oli meil kogu sisikond peapeale pööratud. Nemad ise nimetasid seda Rootsi mazaasiks Hotell mis sai meie järgmiseks majutus kohaks oli Claro de Luna Hotel B&B. - www.clarodelunahotel.com Hotellis oli võimalik kohe tellida endale juurde ka ekskursioone. Meie valik langes kohviistandusele nimega Don Juan - www.donjuancoffeetour.com/tour_cafe/tour_index.html Istanduses oli meil eraldi giid kes rääkis meile kohvi ajaloost ning istandusest . Saime teada kohvi kasvatamisest seemnest saagini ja saagi töötlemisest. Saatjaks kogu ekskursiooni vältel oli meil istanduse koer Tequila kelle ülesandeks oli märku anda seal elutsevatest madudest. Õnneks me madudega kokku ei puutunud. Meil õnnestus kohapeal kohtuda ka istanduse omanikuga – Don Juan`ga. Loomulikult pakkus ta ka võimaluse endaga pilti teha mida me ka kasutasime. Istandusest lahkudes anti meile kaasa kingituseks väiksed kohvipakid. Tagasi jõudes hotelli ja uurides õhtusöögi võimalusi selgus, et neid ei ole kuna on tegemist B&B hotelliga. Õhtul läksime linna sööma Morfu restorani. Söögid ja teenindus olid väga meeldivad. See osa asustatud punktist mis oli nende jaoks linn oli meile nagu väiksem maakonna keskus mis ei ole just kõige paremas olukorras. Kruusateed, kui neid nii saab nimetada vaheldusid asfalt-teedega täiesti suvalistes kohtades. Kindlasti muutus asfalt-tee peale suuremate kaupluste olemasolu väga järsult kruusateeks. Teepiirdeid kui selliseid oli mnimaalselt, kuid samas ei kohanud ka ühtegi lõhutud autot. Nad vist oskavad oma maa mägistel ja minu arvates üli ohtlikel teedel väga hästi toime tulla. Neljapäev 12.03.2009) peale hommikusööki läksime kell 8.00 Selvatura parki.- www.selvatura.com Seal oli meil võimalik jalutada läbi pargi selleks ettenähtud teedel ja sildadel. See ekskursioon toimus meil ilma giidita. Hiljem külastasime samas pargis veel koolibriide aeda (http://www.selvatura.com/hummingbird-garden.html )ning roomajate maja (http://www.selvatura.com/serpents-at-the-herpetarium.html ). Koolibriide aed oli väga põnev kuna vabas looduses on neid linde üli raske saada video peale ja veel vähem fotoka ette. Roomajate majas oli meil giid kes rääkis nendest loomadest veidi enam. Giid oli väga üllatunud Eestimaa väiksusest ja eestikeele raskusest. Ta üritas selgeks õppida eestikeeles sõnu – madu, konn, liblikas, uss. See osutus tal päris raskeks. Reede (13.03.2009) 8.30 startisime hotellist koos oma kohvritega privaat-bussiga Manuel Antonio poole. Reis oli pikk kuid vaeva väärt. Meil oli väga tore bussijuht kes täitis ka giidi ülesandeid vabatahtlikult. Ta näitas meile mitmeid huvitavad vaatamiväärsusi looduses loomade lindude näol. Muidugi vapustavaim oli jõgi Tarcoles mille soovitas bussijuht ületada jalgsi üle silla. Sillale jõudes ja alla vaadates oli seal meeletu hulk krokodille. Kõik nad tukkusid seal ja ootasid vaikides midagi “head” – võib olla turiste! Keegi turistidest viskas alla saia tüki, mille peale oli krokodillide reageering hämmastav. Nad liikusid välgu kiirusel. Edasi sõites selgus, et meil tuleb bussi vahetada kuna teine buss peab San Josesse tagasi sõitma. Ootasime teist bussi ja tegime tutvust esimest korda elus ookeaniga – Vaikse ookeaniga. Esimene vaade ookeanile oli vapustav – vesi oli soe ja õhk kuumusest paks. Jõudsime Manuel Antoniusse peale lõunat. Järgmises peatuskohas hotellis Mimos ( www.mimoshotel.com ) oli suureks üllatuseks heas mõttes meie majutamine. Üks kolme toaline hotelli apartment + kööginurgaga suur tuba lastele. Hotelli juurede kuulus bassein ja mullivann õues. Hommikusöök oli õues hotelli kõrval restoranis. Ööpimeduse oli ümbrus väga ilusasti valgustatud. Samal pärastlõunal käisime veel basseinis ujumas ning hiljem külastasime lähedal asuvat linna Quepos. Sinna jõudmiseks kasutasime ühistransporti. Linn ise oli suhteliselt väike ja muidugi väga iseloomulik kõigile eelnenud linnadele. Teed linnas olid asfalteeritud kuid ohutus kui selline oli minu arust tagamata. Puudusid teepiirded, ohumärgid teel olevate aukude kohta jne. Muidugi liiklevad seal inimesed ja loomad täiesti suvalistes kohtades teedel ja üle teede. Minu suurimaks üllatuseks sealses liikluses oli see kuidas nad austavad teisi liiklejad – nad lihtsalt peatuvad iga inimese või looma pärast ja ootavad nende tee ületamist. Sealne kaubandus on muidugi midagi erinevat mis on Euroopas. Supermarket meenutab seal meie riigis olevat Säästumarketit mis ei ole just kõige uuem. Suur rõhk kaubanduses on pandud turistidele kuna suveniiri ja käsitöö poode oli seal ülemõistuse palju.
Laupäev (14.03.2009) oli meie esimene rannapäev. Randa nimega Manuel Antonio jõudsime ühistranspordiga mööda Vaikse ookeani äärt. Teekond oli küll suhtelist lühike kuid äärmiselt käänuline. Rand ookeani servas oli muidugi väga ilus. Ilm oli täiesti pilvitu ja õhutemperatuur ca 35 kraadi ning vees ca 30 kraadi. Terve päev käis rannas vilgas kaubandus. Kohalikud käisid pakkumas kõike võimalikku – sigareid, vaase, puuvilju, jooke jne. Nii mõnigi lubas ka lähedal asuvast restoranist nii söögid kui joogid kohale tuua – ainult telli ja juba nad kohal ongi. See visadus ja sihikindlus kohalikel sellistes kuumades ilmastiku tingimustes oma kaupa pakkuda oli imetlemist väärt. Kasutades üli tugevaid päikese kreeme õnnestus meil esimese päeva õhtuks ennast tõeliselt üleküpsetada. Loomulikult aitas sinna kaasa ka soolane ookeani vesi mis oli lainetes liivaga segamini. Hotelli jõudes oli järgmine kreemitamise kord kindel. Pühapäeva (15.03.2009) hommikul ärgates oli selge, et eelmise päeva rannas olek oli olnud veidi liiast. Osad meist keeldusid tulemast üldse uuesti ookeani äärde. Nad jäid koju haavu ravima. Läksime kahekesi uuesti ookeani katsumustele vastu. Seekord piirdusime ainult kuiva maaga, et end järgmiseks päevaks paremaks saada ja uuesti vette saada. Peale lõunat külastsime jälle lähedal asuvat Quepose linna, et oma toiduvarusid täiendada. Söögitegemise võimalus oli meil hotellis oma köögis olemas. Nii me üritasime end varjata üli tugeva päikese eest, et järgmisel päeval olla paremas tervislikumas seisukorras. Esmaspäevaks (16.03.2009) oli kätte jõudnud meie lahkumise algus Costa Ricalt. Väljasõit San Josesse toimus kell 13.00. Loomulikult kasutasime veel viimast võimalust külastada randa oma üleküpsenud “lihakehadega”. Rannas jõudsime veel mõned lained püüda ja külastada kohapealset kaubandust. Hotellis suutsime tekitada segaduse kuna me ei olnud teadlikud, et peame lahkuma sealt kell 12.00 mitte 13.00. Buss tuli ju meile järgi kell 13.00. Kuri koristaja tädi tuli oma lappide ja ämbritega kohale ning tegi väga suured silmad meie kohaloleku kohta. Õnneks lahenes kõik ilusti ja võisime alustada oma teekonda privaatbussiga San Josesse. Teekond oli pikk kuid huvitav kuna läbisime väga erinevaid kohti. Kogu teekonna jooksul suunas bussijuht mitmeid kordi meie tähelepanu veel omapärastele vaatamiväärsustele. San Josesse hotelli Country Inn and Suites – www.countryinns.com jõudsime õhtul 17.00 paiku. Üle pika aja tundsime jahedat õhku oma ülekuumenunud nahkadel. See oli üli meeldiv. Õhtusöök hotelli restoranis mis oli suunatud meie ühele sünnipäevalisele oli tore. Teisipäeva (17.03.2009) hommikul kell 5.30 pidi meile järgi tulema privaat transfeer, et meid viia lennujaama. See oli ainuskord kus meie transfeer hilines, kuid õnneks ainult 10 minutit. Lennujaama jõudsime kenasti, kus oli meil vaja läbida järjekordne tihe kontroll. Muidugi kõigele lisaks tuleb ka Costa Ricalt lahkudes maksta maalt lahkumise tasu mis on 26 dollarit persoon. Kui kõik ilusti läbitud oli minek lennukile ja sõit New Yorgi poole. Seekord ei õnnestunud meil esimesel korral maandumine kuna väidetavalt oli liiklus liiga tihe. Teine maandumine õnnestus ning nüüd tuli kiirelt tegutsedes läbida järgmised kontrollid ja jõuda järgmisele lennule Rootsi poole. Selle kiirustamise juures suutis üks meist unustada tolli oma kohvri, kuid õnneks sai ta ka selle ilusti kätte. Nüüd lend Rootsi, mis oli jälle väga pikk ning väsitav. Kolmapäeva (18.03.2009) hommikul kell 6.30 jõudsime õnnelikut Arlanda lennujaama. Seal ei esinenud eelnevate kontrollidega võrreldes peaaegu üldse kontrolle. Edasi oli meie reisisuunaks reisisadam, kus pidime olema kell 17.00. Sadamasse otsustasime minna oma pakkidega jalgsi. Kohale jõudsime sadamasse kui laev sisse tuli.so. hommikul kell 10.00. Nüüd selgus, et laevale saavad uued reisjad alates kella 15.30-st. Tuli pikk ootamine, mis lõppes laevale pääsemisega. Loomulikult olime selleks ajaks surmväsinud peale pikkasid lende ja ootamist sadamas. Nii me “maandusime” kajutisse ja kohe tukkuma.Hiljem veel sööma ja uuesti magama. Neljapäev (19.03.2009) jõudsime kell 10.00 Tallinasse.

Ladusa reisikorralduse eest tahaksime öelda tänusõnad Kaleva Travelile.

Tore ja hea lugeda aga oleks võinud ka mõned hinnad panna-seda parema ülevaate oleks saanud. Piilun ise ka seda piirkonda ja hoian silma lendude sooduspakkumistel -Mehhiko, Costa, Kuuba jne.

Mitte et ma tahaks teiste rahakotis sorida, aga huvitav oleks teada umbkaudseid hindasid. Kui palju kokku läks maksma kogu reis inimese kohta? Kui palju Kaleva Travel oma vahenduse eest võttis ja mida see täpselt sisaldas. Jutust jäi mulje, et kaasas oli ka lapsi. Kui suured nad olid ja kuidas meeldis. Kas lennukipiletid otsisite ise või aitas siin Kaleva Travel? Palju maksid. Plaanime ka ise sinna kanti sattuda millalgi, sellest ka sellised "maised" küsimused. Hästi tore, et Eve on viitsinud nii palju linke juurde panna. Reisi planeerimisel on sellest reisikirjast kindlasti palju abi. Aitäh, et viitsisid kirjutada :)

Reisil sai käidud terve perega (2+3). Lapsed vanuses 12-15-17. Kindlasti jäid kõik reisiga rahule. Võib-olla kõige väiksem (12 a)ei suutnud lihtsalt kõigest arusaada mis giid alati rääkis, kuid meeldis talle väga. Loomulikult sai talle ka tõlgitud. Reisimaksumus kokku oli 112 000 EEK. Peale selle ravimid + kaitsesüstid, kindlustus, passid (uued tuli teha kuna eelmised ei kehtinud USA-s). Sellele summale lisaks tuli veel laevareis Tallinn-Stockholm-Tallinn. Reisibüroo poolt oli reis organiseeritud algusega Stockholmist ja lõpuga Stockholmis. Reisikonsultant oli meiega pidevas ühenduses ja otsused langetasime koos. Vahendustasu eraldi ei oska öelda kuna osa reisimaksumusest tasus kolmas osapool.

Siiski siiski! Jutt on ilus, aga vürtsi võiks lisada kindlasti niisama ilusate piltidega!

Ei taha olla pealetükkiv aga kuna see piirkond ennast huvitab, siis oleks hea teada, mis maksis näiteks transfeer hotelli, lõunasöök tavalises restos, tripi hind, õlu ja vesi poes, jne. Mida rohkem infot, seda kasulikum teistele sinna ihalajatele

Vastuseks piltide kohta - kahjuks ei osanud neid üles panna :( Transfeeride hinnad olid meil kõik paketis olemas. Ühistransport maksis näiteks Manuel Antonios ca 200 kolooni (1 koloon = 0,027 EEK)4-5 peatust. Taksoga sama maa oleks olnud vist 2000 - 3000 kolooni. Lõunasöögi hinda ei oska öelda, kuid õhtusöök restoranis oli 50 - 60 dollarit. Pitsa hind oli 4000 - 5000 kolooni (suurus - 35 cm läbimõõt). Õlle hind poes 450 kolooni. Kindlasti ei ole kasulik kaasa võtta 100 dollarilisi kuna neid nad kardavad kui katku. Kartus on tingitud valerahast. Kohapeal on kasulikum osta koloonides kuna dollari kurss on igal kaupmehel omakasupüüdlik. Kurss kõigub 450 - 600 kolooni 1 dollar. Suuremates kaubanduskeskustes on vist kurss kõige normaalsem. Maksta saab algul dollarites ja tagasi antakse koloonides. Kaardiga on soovituslik maksta ainult kindlates kohtades - Suuremates restoranides, kaubanduskeskustes jne. Kui on veel küsimusi siis olen nõus vastama.