Costa Rica reisipäevik kevadel 2010
1 kommentaar

Reisipäevik. Costa Rica kevad 2010

  1. märts, reede. Reisi esimene päev. Hommikul oli vara äratus, et jõuda Stockholmi lennukile. Stockholmis oli paar tundi passimist ning siis edasi SASi lennuga New Yorki. Stocki lennujaamas oli nüüd avatud uus terminal, mida ma polnud enne näinud ja seetõttu vist oli rahvas nii ära hajutatud, et lennujaam tundus pea sama rahvavaene olevat kui Tallinna omagi. Ja mis kõige kurvem on seal lennujaamas – Euroopa sees reisides ei müüda sulle taxfree poes veini:). Lend New Yorki kulges viperusteta. Kuna istekoht sattus selline, kus jalgadel oli ruumi, siis oli mõnus olla ning SASi lennukisöök ja veinid olid ootamatult head. New Yorgis jõudsin Newark lennujaama. Piirivalves kulus kokku ca 30-40 minutit ning piiril ei küsitud ühtegi küsimust stiilis – kuhu ja milleks. Linnaminekuks otsustasin takso asemel proovida ronge. Esimene lennujaamarong oli uus, puhas ja modernne. Seevastu liinirong oli vana, kulunud ja räämakas. Oodatud ajavõitu ei saanud, sest kuigi rongide sõiduaeg oli kokku ca 30 minutit , siis vahepeal pidi 20 minutit teist rongi ootama ning pärast New Yorgis Penn rongijaamas veel seista 20 min taksosabas. Tagasi lennujaama sõitsin juba otse hotellist taksoga – mugavam ja kiirem, kuid veidi kallim. Hotelliks olin valinud Meat Packing Districtil oleva hotelli Gansevoort tema asukoha tõttu. Lisaplussiks veel see, et hotelli katusel asus popp baar. Peale hotelli regimisprotseduure läksin kohe linna peale jalutama. Hästi ebameeldivalt külm (ainult paar kraadi sooja) ja tuuline oli. Aga nädal tagasi oli +17 kraadi. Nii et ilmaga mul ei vedanud. Shoppasin Macys kaubamajas ning vaatasin korraks õhtusele Broadwayle ja Times Squarele. Uus oli, et Broadway sealkandis ja osa Time Square on autoliikluseks nüüd suletud. Samast sõitsin taksoga hotelli ja vaatasin veidi telerit ning siis heitsin pilgu peale ka hotelli ümbruses toimuvale ööelule. Rahvast oli suhteliselt palju liikvel, enamike kohtade uste taga olid pikad järjekorrad. Pikk saba oli ka minu hotelli ukse ees, et pääseda ülakorruse baari. Õnneks ma seda seisma ei pidanud, vaid hotellikülalised said lihtsamalt magama. :) Panin tähele, et kui muidu oled harjunud, et Ameerikas peaks enamik inimesi olema ülekaalulised, siis hotelliümbruse ööelu pilt näitas hoopis vastupidist – ülekaalulisi oli selge vähemus.

  2. märts, laupäev. Hommikul olin jälle liialt vara üleval. St ärkasin kuskil 5 paiku sõltumata sellest, et eelmine õhtu olin püüdnud kaua üleval olla. Vaatasin siis arvutist ühe filmi ning oligi kell juba 9 ning võis end voodist üles ajada ning linna peale aega parajaks tegema minna. Sõin hommikusööki ühes tüüpilises Ameerika „diner“is ning jalutasin 14 tänavat ja Braodwayd mööda Sohoni. Ilm oli sama külm kui eelmine õhtu, kuid õnneks oli täispäike, mis külma veidi mahendas. Sohost võtsin takso ja sõitsin hotelli, kust regisin end välja ning edasi juba lennujaama. Lend väljus enam vähem õigel ajal ning möödus mugavalt. Huvitav oli see, et Ameerika territooriumi kohal oli kogu aeg võimalus vaadata Sat TVd mitmekümne kanaliga „live“s ja pildi kvaliteet oli väga hea. San Joses sain lennukist esimeste seas väljaning piiriformaalsused lahenesid ruttu. Üllatuseks oli aga Costa Rica aeg veel 2 tundi erinev new Yorgi ajast ning nüüd on mul Eestiga ajavahe juba 9 tundi. Võtsin linnasõiduks takso ning pärast laupäevaõhtuseid ummikuid jõudsingi hotelli. Hotellis pidi toimuma minu reisigrupi infotund, kuid kuna saabusin nii hilja, oli see juba lõppenud ning mul soovitati gruppi otsida üle tee asuvast restoranist. Leidsingi nad sealt. Suur oli aga üllatus, kui selgus, et olen grupis ainukene mees. Kõik ülejäänud on naised Nii et siis pean reisima koos 9 ameerika naisega, kes kõik kogu aeg valjuhäälselt räägivad. :) Loodan siiski, et nii hull see ei ole. Istusin viisakusest veidi nendega lauas, ning läksin siis hotelli magama.

28 märts, pühapäev. Ärkasin öösel kell 2 (Eesti ajas kell 11 hommikul) ja mõtlesin, et sooh, nüüd jälle liiga vara üleval. Aga õnneks jäin uuesti magama ning ärkasin kell 5. See on nii suure ajavahe kohta igati hea tulemus. Kell 8 alustasime sõitu La Fortuna poole. See on linn, mille juures asub Costa Rica kõige aktiivsem vulkaan Arenal. Sõitsime väikese mikrobussiga, mille katusel asuvatele raamidele pandi kogu grupi kotid, mis seal nööriga kinni seoti. Reisijuht oli otsustanud nimelt liinibussiga sõitmise asemel tellida meile väikese mikrobussi, kuna selle hind olevat sama kui liinibussi piletid kokku. Kuna sain bussi ettepoole istuma, siis õnneks eriti paha ei hakanud ning sai ilusat loodust nautida. Loodus on Costa Ricas ilus troopiline ja roheline. Tee, mida sõitsime läbis ilusaid küngastikke ja vaated olid nauditavad. Külad, millest läbi sõitsime olid ootamatult puhtad ning kenad ja modernsed. La Fortunasse jõudes sõitsime kõigepealt kohallikku reisibüroosse, kus valisime välja tegevused järgmise pooleteise päeva jaoks. Mina otsustasin samal õhtul minna vulkaanimatkale ja soojadesse allikatesse ning järgmise päeva hommikul rippsildale dzunglisse ja õhtupoolikul kanjonituurile köites laskuma. Kuna vulkaanimatkani jäi veidi aega, siis osa gruppi sisustas aega lõunaga ning vaatasime ka kohalike ujumiskohta mägijõe kose alla moodustunud väikeses basseinis. Algul tahtsin ka ujuma minna, aga kuna oli pühapäev, siis oli seal nii palju kohalikke noorukeid, et ei hakanud trügima. Ja mõtlesin ka, et homme kanjonimatkal peab niikuinii koskede sees nööridega turnima ja sealt vette hüppama. Arenali vulkaan on ilus ja majesteetlik, aga vulkaanimatk oli väikene pettumus. Kuigi ilm oli ilus ja me kuulusime selle paari protsendi õnnelike hulka, kellel on õnnestunud ka vulkaani pilvede seest näha, siis kahjuks oli matk vulkaanist 3 km kaugusel, ning kulges mitte laavaväljadel, vaid metsas. Põhjuseks ilmselt turistide ohutus, kuna vulkaan on aktiivne ja kogu aeg suitseb ning purskab veidi laavat, mida õhtupimedas ka nägime. Vulkaan ise on ilus just seetõttu, et ta on aktiivne ja terava kolmnurga kujuline ning selgelt maastikust eristuv. Vulkaanimatk lõppes siis pimedas laava jälgimisega. Laava ei ole siin vedel, vaid koosneb hõõguvatest kivirahnudest, mis mööda mäekülgealla veerevad ning mida siis saab vaadelda. Paarikümne minuti jooksul nägime umbes viiel korral sellise punase täpi veeremist. Õhtu lõppes kuumaveeallikates, mis ei olnud looduslikud, vaid ehitatud kompleks mitmete basseinidega, kus veetemperatuur olid jahedast kuni +47 kraadini. Üldiselt ei midagi head ega halba ei oska nende kohta öelda.

  1. märts, esmaspäev. Täna ärkasin normaalsel ajal – kell 5 äratas mind linnulaul akna taga. See oli ilus äratuskella helin. Täpselt kell pool kaheksa, nagu eelneval päeval kokku lepitud, ootas mind giid, et viia mind päeva esimesele ekskursioonile „rippuvatele sildadele“ kogupikkuses ca 3 km.Tegelikkus oli reklaamist veidi erinev. Kolmekilomeetrine rada ei olnud mitte sildadele ehitatud, vaid lihtsalt üks mõnus matkarada, kus 15-20 silda, ning milledest vaid pooled olid rippsillad. Ja need rippsillad ei olnud mitte puudelt puudele, vaid lihtsalt üle orgude. Rippsillad ise olid muidugi kõikuvad, kõrged (kuni 42 meetrit) ja läbipaistvast metallvõrest, nii et kõrgusekartjatel oleks seal ikka raske olnud:). Sillad olid metallist, aga kuna nende pikkus ulatus pea saja meetrini, siis nad kõikusid üsna oluliselt, kui seal oli rohkem kui paar inimest kõndimas. Ja sildadel võis korraga olla max 15 inimest. Ekskursioonigrupis oli lisaks minule veel kaks ameeriklast ja kaks hispaania perekonda väikeste lastega. Need väikesed lapsed tüdinesid vaiksest loodusekuulamisest üsna ruttu ning hakkasid lärmama, nii et põgenesin grupist ja läbisin suurema osa rajast omaette. Oli tore loodusrada, aga oodatud puudelatvades ronimist ei olnud:( Pärastlõunal oli järgmine eksursioon – kanjonimatk. See oli vägev. Algul viidi meid lahtiste dziipidega mägedesse, anti pähe kiivrid, vööle trapetsid , tehti lühikene instruktaaz ning matk algas. Matk kujutas endast laskumist mööda pisikest mägijõge ning teda ümbritsevat kitsast troopiliselt rohelist kanjonit. Matkasime peamiselt vees, väiksematel kärestikel tulime lihtsalt kive mööda alla, suurematel olid kividesse raiutud kohti, kuhu jalgu asetada, et päris libisema ei hakkaks. Koskedest tulime aga alla kasutades köit ja trapetsit. Esimene kosk oli väikene, ca 10 meetrit vist. See oli soojenduseks. Järgmine kosk oli 30 meetrit. Algul sai seal jalgu vastu koseseina toetada, aga lõpp oli juba vaba langemine, kus sind hoidis vaid ülal kinnitatud köis trapetsis. Viimane kosk oli kõige vägevam. Kõrgus 72 meetrit ning kogu laskumine oli kaljuseina abita vaba kukkumine köit mööda. See oli umbes nii, et lähed Radisson hotelli katusele, kõnnid servani, vaatad alla kui väikesed inimesed seal all on, siis pöörad ümber seljaga kukkumise suunas, giid paneb su trapetsile köie, mis on ülal kalju külge kinnitatud, ja sa tõukad end servast minema ning hakkad mööda köit selg ees alla libisema parema käega ennast trapetsi küljes hoides ning laskumise kiirust reguleerides. Kui parema käe lahti lased, siis on jama... Õhtusöögil proovisin ühte kohalikku kalarooga, mille nime juba enam ei mäleta, aga mis maitselt meenutas Tai toite, ainult oli ilma vürtsideta.

  2. märts, teisipäev. Päeva põhiideeks oli jõuda Monteverdesse, kus asub hotell, milles järgmine paar päeva pidime ööbima ning sealkandis pilvemetsi külastama. Üks variant oleks olnud mikrobussi istuda, hea mitu tundi loksuda ja oleksimegi kohal olnud. Aga nii lihtsalt see ikka ei läinud. Mikrobuss oli küll ilusti kell 8 kohal, aga sõit sellega kestis vaid 15 minutit, siis visati meid bussist välja ja aeti maastikuratastele, millega pidime kulgema järgmised 15 km. Esimene mägi, kuhu tõusma hakkasime, oli nii järsk ja pehme teekattega, et pidin rattalt maha tulema ja seda käekõrval lükkama. Edasi aga oli juba hoopis lihtsamm aga tõuse ja laskumisi jätkus kuni lõpuni. Esimene osa teest kulges mööda ilusat väikest metsateed, kus aga kahjuks üks Bostoni tüdruk suutis oma randmeluu puruks kukkuda ning ta viidi meie grupi taga sõitnud mikrobussiga haiglasse. Terved inimesed jätkasid matka. Teine osa teest oli nõrk – sõitsime paar kilometrit mööda külavaheteed, kus oli ka teisi autosid meid tolmutamas. Kolmas osas oli jälle parem – ilus külavahetee olematu liiklusega, järvekaldal ja kõrvu paitamas linnulaul. Ja kõige toredam oli matka lõpuosa, kus kõigepealt ületasime mägijõe ise pea vööni vees olles ja rattaid samal ajal jõega samas suunas hoides, et tugev vool neid ära ei viiks ning siis kulges rada mööda mõnusat ilusat metsateed, mis küll vahepeal oli veidi üleujutatud. Ja et mõnu täielik oleks lõhkes üht oja ületades mu rattal kumm, nii et viimase kilomeetri läbisin ratast käekõrval lükates. Hea et talvine suusatreening just alles lõppenud – pikki tõuse oli kohe mõnus sõita. Kokkuvõtvalt väga mõnus rattamatk. Treenituseta reisikaaslased olid lõpuks ikka päris läbi:) Jalgrattaetapile järgnes lühikene paadisõit üle järve ning sealt edasi viis meid üle mäestiku järgmine mikrobuss. Mäestik, õigemini küngastik, oli pastoraalselt ilus. See tähendab kaunid kõrged künkad, korras karjamaad lehmadega, puhtad külad, imekaunid vaated. Montverdesse jõudsime kella 3 paiku ning otsustasin minna hotelli ümbruse vaatamisväärsustega tutvuma. Kõigepealt käisin liblikapargis, kuhu oli kokku kogutud ca 25 liiki liblikaid Costa Rica erinevaist piirkonadest. Oli kena, sain mõned pildid, aga looduses on liblikaid ilusam vaadata, kui kasvuhoonetes. Edasi läksin ühte privaatmetsa matkama. Lootsin, et päikeseloojangu ajal on palju linnulaulu, aga ei tuhkagi. Võibolla hirmutas tugev tuul linnud ära, aga võib olla selles metsas linde palju ei olnudki. Plussiks oli aga, et nägin seal esimest metslooma oma reisil, kelleks oli kaeluspekaar ning ta nägi välja kui suur-suur pruun rott. Õhtusöögi tegin üksinda. Käisin hotelli kõrval asuvas veidi paremas restoranis, kus sõin steaki ja jõin Argentiina punast veini.

  3. märts, kolmapäev. Terve päev sai veedetud pilvemetsas. Pilvemets õigustas oma nime täielikult – päev otsa ainult sadas ja sadas ja oligi selline tunne nagu oled pilves. Samal ajal külas, mis asub mõnedsajad meetrid madalamal, tuli vaid kerget tibamist. Pilvemetsa ja vihmametsa vahe ongi selles, et esimene asub kõrgemal ja seal sajab praktiliselt kogu aeg ja enamuses nõrgalt, aga vihmametsad on madalamatel kõrgustel ja seal sajab hooti ja tugevalt. Esimene üritus oli paaritunnine matk giidiga, kes püüdis linde ja loomi leida ning neid meile siis näidata. Ütleksin, et Eesti metsades näen ma samal pikal matkal rohkem linde kui siin, aga samal ajal leidis ta palju huvitavaid putukaid ja ka tarantli pesa, kus tarantel ilusti sees istus. Looduspark ise jaguneb kaheksa osaks – primaarmetsaks ja sekundaarmetsaks. Primaarmets on mets nagu mets ikka, kus puude vanus ulatub 400 aastani, aga sekundaarmets on mets, mis kasvanud kunagise farmi maadele. Ja huvitav on see, et kuigi see sekundaarmets tundub olevat ka sadu aastaid vana, siis tegelikult lõpetati farmi maade harimine 1977. aastal ja kogu paks mets on kasvanud 33 aastaga. Hämmastav! Teiseks atraktsiooniks oli puude tippude vahele seotud metalltrossidel kulgemine. Sama asi nagu Otepääl, aga siin oli 13 rada, milledest kõige pikem täpselt 1000 meetrit ning, mis olid maapinnast kuni 60-80 meetrit kõrgel. Väga äge oli. Kiirused olid head ja rajad olid nii pikad ning kõrged, et kui sõitma hakkasid, siis raja lõpp oli pilvedes ning nägid vaid puude latvasid enda all ning siis ilmus nähtavale puulatva kinnitatud maandumisplatvorm, kus vastuvõtja viipas – pidurda, pidurda . Vahepeal oli lausa selline tunne, et oled kui lind, kes lendab vihmametsa kohal. Ja ürituse lõpparkordiks oli Tarzani hüpe köiega (mitte liaaniga:)). Selleks tuli ronida 10,2 meetrisse torni, sealt alla hüpata ning siis said ca 15 meetrise köie otsas kiikuda. Päris mõnus. Kolmandaks läksin jälle minimatkale rippuvatele sildadale. Ka selles kohas olid rippsillad vaid üle orgude, mitte puulatvadest puulatvadesse, aga kuna nad siin olid pikemad ja kõrgemad, siis puude latvades olemise tunne oli parem kui eelmises kohas. Miinuseks aga see ,et sillad olid tugevamalt ehitatud ja kõikusid hoopis vähem:( Plussiks aga veel see, et rajal oli peale minu väga vähe inimesi. Lõpetuseks külastasin veel koolibriaeda. See oli positiivne üllatus. Arvasin, et see on kasvuhoone sarnaselt liblikaaiaga, kuid siin oli tegemist vaid pilvemetsa ääres asuva väikese avatud platsiga, kus spetsiaalsetele alustele oli pandud koolibridele maitsev söök, mida siis linnukesed maitsmas käisid. Just nagu meie lindude söögimajad. Koolibrid olid siin aga hoopis julgemad ja lasid tulla lausa meetri kaugusele ja neid oli palju. Kahju, et vihma sadas. Päikesega oleks ilusaid pilte saanud. Linna jõudes tegin hilise lõuna, mis oli ka õhtusöögi eest. Kirjutasin reisikirja ning magama, sest järgmine hommik on äratus juba pool kolm, et jõuaks Vaikse ookeani äärde enne õhtut.

  4. aprill, neljapäev. Päev algas äratusega kell 2:30 ja kell 3 algas pikk sõit surfiranda Nicoya poolsaarel. Algul pidi see reis oleme erinevate kohalike bussidega ja kestma kokku 11 tundi, aga reisijuht tegi ettepaneku maksta 15 dollarit juurde ja tellida mikrobussid, millega saaksime 7 tunniga kohale. Valitigi minibussi variant. Teine etapp reisist oli juba päikestõusul praamiga poolsaarele ning kolmas etapp uuesti mikrobussiga sadamast surfilaagrisse. Rannalähedane loodus ei olnud enam üldse nii kena ja roheline kui mägede loodus. Surfilaager kujutas endast tõeliselt mõnusalt laagrikohta,mis asus otse merekaldal ning kus laagri moodustasid 3 majakest, mis koosnesid peamiselt põrandast, postidest ja katusest ning ka mõnedest seintest. Magamine oli teisel korrusel lavatsitel, esimene korrus oli suhtlemiskorrus. Üks suurem maja oli keskus, kus söödi ja joodi ning kus ka teisel korrusel magati. Kõikjal oli mõnus segadus. Laagri õues jalutasid koerad ja hobune ning peaaegu keset laagrit seisid riiulites surfilauad. Kiiktoolides ja võrkkiikedes vedelesid puhkepausi pidavad surfarid. Kokkuvõtvalt selline lõdva olemisega koht. Kell kolm algas surfitund. Surfiõpetaja oli selline poiss, kelle järele naised ainult õhkaksid – ilus pikk pruunikspäevitunud poiss, pikkade juustega ning surfipüksid rebadel. :) Surfamine algas laua vahatamisest, et laud ei oeks libe ning laual püsti hüpates jääks sinna ka pidama. Kuigi surfilaager asus rannas, siis ohutusse surfiranda tuli 10-15 minutit astuda surfilaud kaenlas. Surfamiseks valiti meile suured lauad nn. „longboard“ ning surfamisstiiliks „white water surfing“, mis kujutab endast vahustel laineharjadel randakihutamist. Teine ja kõrgem tase on „blue water surfing“, milles surfamine toimub lainetel enne nende murdumist nagu mägedel. Tänu purjelaua kogemusele tuli surfamine üsna kergelt – lauale püsti sain paarikümne minutiga ning esimese tunni jooksul sai ka paar päris mõnusat sõitu tehtud. See suur laud oli üllatavalt stabiilne võrreldes näiteks mu purjelauaga. Pärast surfitundi sai niisama logeletud, söödud ja raamatut loetud. Kui purjelaualaagris olid ööd valged ja sai lugeda rannas hilisõhtuni, siis surfilaagris oli päris pime ning õhtul vaatasin rannas hoopis arvutist filmi.

  5. aprill, reede. Päev surfilaagris oli hästi lhtne. Pärast päikesetõusu mindi surfama, siis hommikust sööma, siis vedeleti niisama, siis kuskil kella kolmest päikeseloojanguni surfama ja õhtul chilliti niisama. Elasin ka peamiselt selle plaani järgi, ainult lõuna ajal jalutasin mööda randa naaberkülla (mille ajal suutsin vaatamata 30 faktoriga kreemile oma õlad ja käsivarred ära põletada) ning pärast seda lõunastasin naabruses asuvas restoranis. Õhtul kahjuks ei saanud enam rahulikult öist mereranda nautida, kuna laager pani rannas peo püsti suure lärmava muusikaga ja kiljuvate ameerika naistega, kes tegid kokku niipalju müra, et vaikusest võis vaid unistada. Laager oli üsna rahvast täis, st peale meie grupi oli veel 1 austraalia tüdruk, 2 saksa tüdrukut, 2 saksa poissi ja 1 sveitsi poiss. Ja nii väike see laager oligi. Pluss Austriast pärit omanikud, 2 surfiõpetajat ja 2 seal töötavat tüdrukut. Nii et selline väike mõnus koht. Surf tuli mul juba teise päevas lõpuks välja nii, et enamus kordi jäin pärast starti lauale püsti, suutsin juba kiirust tõsta ja langetada ning ka päris randa välja sõita. Hakkasin vaikselt ka headel ja halbadel surfilainetel vahet tegema. Huvitav oli see, et surfamine on päris väsitav. Rohkem kui tund aega järjest ei jõudnudki surfata. Väsitas eelkõige võitlus lainete ja hoovustega, et merele jõuda ning huvitaval kombel olid ka käed väsinud.

  6. aprill, laupäev. Reisi viimane päev. Hommikupoolik oli jälle hariliku surfilaagri kava järgi – ärkamine, surfamine, söömine. Siis oleks pidanud hakkama San Jose bussi peale sättima, aga reisijuht tegi jälle ettepaneku maksta 10 dollarit ning tellida mikrobuss. Kõik olid nõus ja nüüd jääbki mul Costa Rica ühistransport proovimata. Aga hea on see, et saame surfilaagris olla kella kolmeni. Tõus ja mõõn on siis väga suure vahega ning mõõnaaeg tekivad kivide vahele mõõnabasseinid, kus lainet ei ole ja vesi veelgi soem kui meres, kus on niigi veetemperatuuriks ca 27-28 kraadi. Veetsingi oma aega pärast hommikusööki raamatut lugedes, arvutil reisikirja kirjutades ja mõõnabasseinis vedeledes. Kell 3 peaks saabuma buss, mis viib meid praamile, sealt edasi viib järgmine buss San Josesse, kuhu peaksime jõudma ca kell 9. Seal tekib ka mobiililevi ning loodetavasti ka internet ja ma saan selle reisijutu posti panna ning veidike magada. Järgmine hommik alustan lennureisi kell 8 ning ülejärgmise päeva (esmaspäeva) hommikul peaks kell 10:40 lennuk maanduma Tallinna lennujaamas, kuhu Musi lubas vastu tulla:) Lootes, et lennureisid sujuvad ning ootamatusi ei tule, võin reisipäeviku siinkohal lõpetada.

Päris lahe aktiivne puhkus! Tnxud reisikirja eest!