Dali
3 kommentaari

Dali

Dali on kuuldavasti koht, kuhu varem või hiljem kõik Yunnanis reisijad jõuavad, hiinlastest turistid kaasaarvatud. Ega meiegi jäta seal käimata. Kunmingist Dalisse saab bussi või rongiga, meie sõidame bussiga (64.5Y, 6h). Pool aega on pinnasetee. Õigemini on see lai kiirtee, millelt asfalt on üles kakutud. Ja nüüd tehakse uut, laiemat ja siledamat teed. Umbes kolmel kilomeetril.. Ei tea, miks nad enne 200 km teed ära pidid lõhkuma, oleks võinud ju jupi kaupa teha? Aga Hiinas asjad tunduvad käivat suurejooneliste plaanide ja projektidena. Et teeme kõik korraga, kuni kõik valmis saab ja siis tuleb tähtis ministeeriumionu ja lõikab lindi läbi ja teeb esimese proovisõidu. Huvitav, miks neil oli siin uut teed vaja, autosid on väga hõredalt. Tõepoolest, siinseid teid vaadates ei kujuta ette, et Hiina tihedalt asustatud oleks. Peale šokiteraapiat teeäärses peldikus ja pooletunnist lõunapausi teise kenama peldiku ligiduses (kus leidub ka kallist süüa) jõuame Xiaguani ehk uude Dalisse. Vanasse Dalisse saab nt bussiga 4 või 2 või 8 (1.2Y). Linn on muidugi tore, tänavad ääristatud ülespidiotskatustega vanade puumajadega, vanalinn on kompaktne ja lõpeb igas küljes uhke väravaga. Kogu linn tundub olevat üks suur suveniirilaat. Hiina turiste on väga palju, välismaalasi väga vähe. Vaatame mitmesse külalistemajja sisse, enamus on täiesti tühjad, üks on täidetud jaapanlastega ja jääme pidama Yuani GH nr 4 (30Y kahene tuba, sest pole hooaeg). Mõningaid kahvanägusid siin siiski pesitseb. Tuba näeb välja nagu seinad ja katus võiksid iga aeg kokku kukkuda, või vähemasti poleks probleem läbi seina teise tuppa siseneda. Aga mööbel on kena bambusene ja batik ripub ka kenasti akna ees, mis võtab kogu seina. Internet on tasuta ja sõbralikud mänedzerneiud räägivad inglise keelt. Räägivad, et pole hooaeg, aga loodetavasti hooaeg tuleb kuu aja pärast. Dali peatänav meenutab mulle (ja eriti Jarekile) Zakopane Krupowki tänavat. Muudkui patseeri edasi-tagasi, midagi otseselt ei toimu, aga igav ka ei hakka ja aeg möödub kiirelt. Saab ka selgeks, et Hiina jäätis on üks maailma parimaid (ja sealjuures ka odavaimaid). Olenemata sordist hind on 1.5Y, ehk u 3 krooni. Ilusad paksu tumeda sokolaadiga kaetud kooresed pulgajäätised (umbes nagu Magnum), vahelduseks sees või peal näiteks karamelli või toffee tükikesed jne. Teine hea asi on selline küpsetatud kook, millel sees mesi. Neid müüb üks neiu küpsetustöökoja ees sel tänaval, kus on Old Dali Inn ja mr China Son Cafe. Tõepoolest väga head koogid, hommikul saab neid ka rohelise sibulaga (ja ilma meeta). Ja kolmandaks, seened ruulivad täiega. Ma ei tea, kas praegu on seeneaeg, või siin on alati nii palju seeni, aga seened on tõepoolest igal pool. Väikesed grillitud metsaseened tiku otsas (0.5Y), seenenuudlisupp (2-3Y), praetud seened ja aurupirukad täidetud seentega… Iga restorani ees on 3-4 sorti seeni valimiseks. Kust seened tulevad, seda näeme järgmisel päeval. Võtame ette jalutuskäigu (mis kujuneb tubliks matkaks) mäkke. Mäkke käib muidugi ka tõstuk (40Y), aga noored ja rõõsad (ja mitte väga rikkad) nagu me oleme, me muidugi kõnnime jala. Rada mäkke läheb enne tõstukiväravat paremale, kõndida tuleb paarsada meetrit kuivanud jõesängini. Ja seda jõesängi vasemat äärtpidi rada viib surnuaiale. Või õigemini on see teeistandus, mis on täis haudu. Ja sealkandis kohalikud muudkui käivad suurte korvidega ringi ja urgitsevad seeni sambla seest välja. Osad seened tunduvad tulevat tavalisest männimetsast. Igatahes meie kõnnime kaks tundi ülesmäge, mis on üsnagi pingutav. Viimaks ähkides ülal (ehk poolel mäel, kuhu tõstuk jõuab) meid tervitavad kirevates kostüümides veidrate peakatetega neiud, kes tahavad meiega tantsida ja et me neist pilti teeksime. Aga kuigi pealetükkivad nad pole, sest nad näevad isegi, et me pole tantsimisest ja nende nailonriietest väga huvitatud. Ühel neiul on oma värvilise seeliku all teksad, kõigil on jalas tossud. Ameeriklane, kes peagi meie järel hobuse seljas kohale jõuab, on märksa veduvõtvam. Tantsib neidudega ja teeb hulga digipilte ja annab igale neiule 5Y tippi. Ikkagi tõeline Hiina kultuurikogemus. Pisut veel ülesmäge algab teejupp vasemale (suure puust kaardi juures). See on 11 km jalutuskäik järgmise tõstukini. Lugemine läks pisut sassi, aga arvatavasti 3 tunni jooksul me looklesime u 5 korda sügavate orgudega kaasa jõeniredeni. Tee on kividega sillutatud ja kenade vaadetega. Kõndijaid on väga vähe, nii et tõepoolest mõnus teekond. Ja kui on olemas ideaalseid mägesid, millele on ideaalsed jõenired ideaalsed orud tekitanud, siis siin neid näeb. Pilte suurt ei anna teha – kõik on lihtsalt liiga mastaapne. Ja Dali linn on liiga kaugel all, et selgeid pilte teha. Vaated on nagu lennukist. Teine tõstuk Gung Pixis (kuidagi imelik nimi, aga see oli sel puust kaardil)on veelgi kallim – 52Y. Nii et kuigi me oleme juba üpris väsinud, võtame suuna otse ja jalgsi allamäge. Sedakorda teerada läheb taas ühe jõekese lähedal, aga rada on väike ja harva käidud ja ronimist on palju. Mitu korda tuleb ka jõge ületada. Umbes pooleteist tunniga oleme teel ja bussis Dali poole. Tagasi mäkke vaadates ei taha nagu uskuda, et me seal käisime. Kuidagi nii kaugel ja kõrgel tundub. Järgmisel päeval käime ka järve ääres, mis on Dalist nii 40min astuda. Oleks muidugi võinud jalgrattad võtta, või bussi nr 2 (0.5Y), aga jalutuskäik keset põlde mööda suvalist karjarada oli märksa huvitavam kui järv ise. Sest järvele pääseb ligi vaid paadisildade läheduses ja seal on üks pidev paadirendi jutt, nii et kõrvadest hakkab virtsavett jooksma. Taas üks maa, kus sõnal EI pole mingit tähendust. Või äkki tahate hobust, et tagasi Dalisse sõita? Hobused minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt situvad teed täis ja haisevad, vähemasti need hobused siin. Meie sõidame bussiga. Või käime jala.

http://www.ringtones-dir.net/get/ ringtones site. ringtones site, Free nokia ringtones here, Download ringtones FREE. From website .