Eesti Jalta
1 kommentaar

25.06.2012-06.07.2012 sai teoks Tartu vanatehnika klubi „Levatek“ ja Võru klubi „Vänt“ ühisprojekt reis Jaltasse. Osales 9 autot 26 reisijaga. Autod: Pobeda, Moskvitš 2140, VAZ 2101, 2102, 2105, 2108 ja 3x 2106.

Reis algas 25 juuni varahommikul kella 4 ajal, kui autod kogunesid Luhamaa piiripunkti. Üks Vaz ületas piiri eksikombel Koidula piiripunkti kaudu ja kulges Brjanskini üksinduses.

Umbes pool 7 hommikul olid 8 autot üle piiri Venemaal ja reis võis alata. Esimese päeva marsruut oli:Izborsk-Ostrov-Opocka-Nevel-Smolensk-Brjansk.Teel pikemaid peatusi ei tehtud, ainult bensiinijaamades tankimiseks ja kergeks kehakinnituseks. Koidula kaudu sõitnud autol oli teiste ees edumaa, seetõttu oli neil aega ka telkimiskoht otsida. Asus see linna servas jõe kaldal. Kohalike arvates imekaunis paik,tegelikkuses rohtukasvanud jõeserv. Igatahes arvestades päeval läbitud kilomeetreid ( 800 ringis)oli ööbimiseks sobiv küll.

26.06

Äratus varahommikul, vist oli kell 6. Kerge hommikueine ja kiiresti edasi Ukraina poole. Nüüd siis kõik 9 autot koos. Kolonni koos hoida polnud muidugi võimalik,sest teed kitsad, aeglased veoautod jne. Siiski püsisime üksteisele suht lähedal, bensiinijaamades peatudes oli grupp alati koos.

Lõuna paiku ületasime Vene-Ukraina piiri Yunakivka piiripunktis. Tolliputkas auto dokumente arvutisse toksiv tegelane küsis minult, mis reis see selline on. Vastasin, et vanaauto klubide poolt korraldatud sõit Jaltasse. Sellepeale tollitöötaja vaatas kummalise pilguga minu poole ja küsis üllatunult: „ Kas need autod on siis teie jaoks vanad?“ Selgitasin siis, et päris vanadega ju pikka maad sõita ei kannata ja et selliseid autosid on meil tõesti vähe liikumas. Igatahes vestelda see härra minuga rohkem ei soovinud. Hiljem selgus ka tõsiasi, et Ukrainas on Ladad siiani suures enamuses. Vähemalt paikades, kuhu meie sattusime. Üldjoontes läks piiriületus ladusalt ja võtsime sihi Poltaava poole. Kahjuks oli aga tee nii kehva, et otsustasime kiiresti võtta suuna Harkov-Simferoopol nö. kiirteele. Sinna me ka jõudsime ja edasi Zaporožje poole kulges sõit 4 realist teed pidi. Kahjuks pole see tee 100% 4 realine, vahepeal on ka tavalisi teelõike . Kui välja arvata mõned õite kehvade oludega kilomeetrid, siis üldiselt oli tegu suht korraliku maanteega.

Peale Dnipropetrovskist möödumist oli aeg hakata ööbimiskohta otsima. Paraku aga tee ääres midagi silma ei jäänud. Kõige tipuks hakkas sadama ja läks suht kiiresti pimedaks. Paarkümmend kilomeetrit enne Zaporožjet oli lõpuks tee ääres motell. Läksime olukorda uurima ja selgus, et majutuse saame. Köök oli just töö lõpetanud aga et kokk veel köögis, siis tuldi meile vastu ja saime ka õhtusöögi tellida.

27.06

Taas varahommikune äratus ja Krimmi poole teele. Selle päeva eesmärk oli jõuda Aleksandrovka külla ja leida mõni eesti keelt rääkiv inimene. Lõunaks olimegi kohal, esimene mida nägime oli kohalik postkontor, kauplus ja apteek. Kahjuks ei osatud meile kuskil infot anda, soovitati sõita kohalikku

kooli, et direktor peaks majas olema, ehk tema teab täpsemalt. Enne koolimaja jäi aga teele kultuurimaja. Tegime peatuse ja selgus,et väga õiges kohas. Nimelt oli tulemas mingi Ukraina püha ja käimas oli laulukoori proov. Juhuse tahtel viibis seal ka kohalik külavanem, kes meelsasti oli nõus meile „giidiks“ hakkama. Kõigepealt helistas ta kooli direktorile, istus meie autosse ja sõitsime kooli juurde. Direktor ootas meid juba kooli väravas. Toimus väike tutvustav ekskursioon Aleksandrovka koolimajas ja kooli aias. Peab ütlema, et kõik oli üllatavalt heas korras. Eriti õpilaste hooldatav kooli aed. Eriliselt üllatas aga koolis asuv eesti keele klass.Eesti keele õppevahendid, Eesti presidentide pildid seinal, samuti ka koolis eesti keelt õpetanud õpetajate pildid. Praegune õpetaja oli Eestis puhkusel. Viimasel õppeaastal oli eesti keelt õppinud 26 õpilast. Siiski selgus, et Aleksandrovkast eesti keelt rääkivat inimest raske leida. Külavanem helistas nüüd kellegile Krasnodarkasse ja tuli ise teejuhiks. Kohalejõudes nägime väikest majakest, millel kiri „Eesti tare“. Samas saabus ka tädike kellega sai tõesti puhtas eesti keeles vestelda. Üldiselt on eesti keel ka selles külas hääbumas.

Kui kohaliku eestlusega tutvumine lõppenud, tegime külavanemaga juttu telkimiskohast. Tema pakkus välja Aleksandrovka kooli kõrval asuva staadioni. Kuna lubati kasutada ka kooli territooriumil asuvaid välikäimlaid ja kastmisvoolikust vett võtta, tuli otsus sinna jääda kiirelt.Viisime külavanema koju, ise sõitsime staadionile. Kooli direktriss juba ootas meid, näitas kätte käimlad ja veevõtu koha. Veidi aja pärast tuli ka külavanem oma autoga, kaasas kotiga kartulid ja virsikumoos. Mida veel tahta? Aga loomulikult infot Jaltas ööbimise kohta! Ja jällegi juhuse tahtel saime sealtsamast abi. Direktrissil oli keegi tuttav Jaltast edasi Alušta lähistel „rantšos“ (majutus, toitlustus, ratsutamine). Mõned telefonikõned ja olidki kohad 5 ööks broneeritud. Igatahes ka tagantjärele tänud nendele kahele inimesele!

28.06

Kiire hommikune kohv, väike võileib ja edasi Sevastoopoli poole. Linna polnud plaanis külastada,küll aga Sevastoopoli külje all asuva Balaklava allveelaevade baasi, mis nüüd kõigile avatud. Tegu siis kõrge kaju sisse ehitatud allveelaevade hoidmise ja remontimise kohaga. Ehitatud külma sõja aegadel,mõeldud ka tuumavarjendiks. Nõuka ajal oli ülisalajane objekt, seal hoiti ka tuumapeadega torpeedosid jms. Praegu tehakse väikeste paatidega sinna sisemusse ekskursioone. Peale endise baasi seestpoolt külastamist tegime ka väikese laevukesega tiiru mere poole peale.

See kõik nähtud sedsime autoninad Jalta poole. Umbes tunni ja veerandi pärast tehtigi Jalta märgi juures ühispilt. Pildile jäi ka suitsuvine,sest Jalta kõrval asuval mäeküljel oli metsatulekahju. Ilusti oli näha, kuidas helikopteritega merest vett veeti.(Etterutates, paari päeva pärast polnud tulekahjust lõhnagi.) Kuna öömaja oli broneeritud alles järgnevast ööst,otsustasime edasi Alušta poole sõita ja mõne telkimispaiga leida. Kui teele ilmus suur silt ARTEK,keerasime sisse endise pioneerilaagri poole. Laager tegutseb siiani, kuid nüüd tasulisena ja päevaraha pidi üsna krõbe olema. Laagri territooriumile ei pääsenud,valveputkas olid lausa relvastatud valvurid. Öömaja pakkujaid seal aga jätkus. Sellega seotud nüansse ei hakka siin kirjeldama,lõppkokkuvõte oli see, et telkisime mõni kilomeeter edasi tankla parklas. Õnneks tänapäeva telgid püsivad ka vaijadeta püsti,nii et asfaldil telkimine pole mingi probleem!

29.06.

Hommikul suundusime läbi Alušta oma tulevase ööbimiskoha poole. Külakesse nimega Lucistoe jõudnud,peatusime,et täpsemat teed küsida.Suur oli üllatus kui näidati,et just meie kõrvalt läheb

üles kitsuke, katteta ,küllalt järsk ja kehvas seisus teeke. Hakkasime seda mööda siis ettevaatlikult ülespoole sõitma. Mõnesaja meetri pärast oli tasasem koht, jäime seal teisi ootama. Üles tulid veel mõned autod, osa jäi allapoole, inimesed tulid jala. Esimene arvamus asjast oli,et kas üldse edasi minna, tõus väga vaevaline jne. Saime siis teada, et rantšoni jäänud väga vähe maad. Mõningase arupidamise järel otsustasime, et käime vaatame vähemalt koha üle. Kohale jõudes ootas ees tõeline üllatus. Tegu on väga omapärase kohaga.( internetist saab tutvuda aadressil: ranch.com.ua).Ja muidugi vaade eelkõige! Ühel pool all paistab Alušta linn ja Must meri, teisel pool on mäed,kõrgem tipp üle 1200m. (Rantšo asus umbes 700m. Kõrgusel) Üksteise järel hakati arvama, et ühe öö võiks vähemalt siin veeta. Nii tehtigi, autod toodi üles, ka Pobeda! Kuna aeg randa minekuks juba hilja võitu,pikk õhtu aga alles ees, siis otsustasime sõita Massandra veinitehasesse ekskursioonile. Õhtul tagasi sõites ei tundunudki tee enam nii hull . Tagasijõudes ootas köetud saun (soome sauna tüüpi, basseiniga!) ja tellitud šaslõkk. Ja lõpuks jälle ometi linade vahele!

30.06.-03.07

Peale kohapeal serveeritud hommikusööki toimunud lühikesel nõupidamisel otsustati, et veedame ka ülejäänud ööd samas kohas! Pobeda jäi küll ööbimispaika, noormehed võeti teiste autode peale ja üles-alla sõit muutus iga päevaga kodusemaks. Kuna meil oli kohapealolekuks veel jäänud 4 päeva,oli vaba valik,kes mida teeb. Kes muuseumi, kes randa jne.

Rand Aluškas on suuremalt jaolt tasuline. On ka tasuta kohti, kuid need on üle rahvastatud ja kuna rand on kivine,on mõistlik ikkagi 3€ eest lamamistool võtta. Ranna nö.bokside hinnad olidki 3,5 ja 7€. (30, 50 ja 70 grivnat. Meie sealviibimise ajal oli kurss rahavahetustes 1€-10,05grivnat,ehk siis 1:10) Mida hiljem randa jõudsid, seda kallimas veel vabu kohti oli.

Ühiselt sai peale veinitehase ka üks 7 tundi kestev laevareis võetud (20€ inimene, saime tänu suuremale grupile 18,5€ peale kaubelda ) . Laev viis Aluštast Pääsupesa Lossi juurde, väga ilus ja nii väike, et ütleks lossike! Tagasi tulles oli 1,5 tundi peatus ka Jaltas. Samuti tegime UAZ-idega 3 tunnise matka rantšo kõrval asuvale mäetipule. See oli elamus omaette! Rantšost sai ka hobustega sama teekonna ette võtta. Väga lõbusaks kujunes ka reisiseltskonnaga ühe abielupaari ( loomulikult meie reisigrupist )hõbepulmade pidamine. Individuaalselt käisime ka Massandra veinitehase loonud krahv Vorontsovi lossis , Jalta konverentsi toimumispaigas Livaadia palees ja Džur-Džuri joa juures. Samuti Krimmi vanima kiriku juures asuvas mereõnnetuste muuseumis. Seal olid seintel pildid ja info suuremate inimohvritega hukkunud laevadest. Titanic,allveelaev Kursk, Estonia .. jne!

Nii möödusid meie päevad Krimmis. Ilm oli hea, hommikuti viludas+30, vesi +23, oli ka mõnusat lainetust! Toidud head, enam-vähem meie hinnatasemega. Kohalikud inimesed olid külalislahked ja sõbralikud! Muuseas, huviobjektiks olid nende jaoks ka meie võõramaised EU sümbolitega numbrimärgid. Mitmeid kordi võis kuulda venekeelseid lauseid a`la : vaata kust on tulnud ja veel millega !

04.07

Öösel kell 3 tagasi Eesti poole. Teel väike viperus: üks Pobeda tagumine pidur jäi kinni. Kärsahaisu ja tossu palju. Õnnekombel saadi viga ruttu likvideeritud ja taas kodu poole. Tagasitee valisime veidi teise, ehk siis võimalusel rohkem kaardil punasega märgitud teid. Ja valik oli õige, teed olid paremad.

Tagasitee marsruut: Aluška-Simferoopol- Harkov-Belgorod-Orjol-Brjansk-Smolensk-Ostrov-Koidula piiripunkt.

Söömine ja ööbimine toimus peale Belgorodi. Üks auto lahkus eraldi juba Aluštast, meie oma autoga alustasime Eesti poole sõitu 05.06 enne kl 11 paiku, mõningate peatustega ( söömised, väike peatus Katõnis, kahjuks oli memoriaal juba suletud) jõudsime Koidula piiripunkti 06.07 pool 6 hommikul. Ülejäänud seltskond ööbis Venemaal ja jõudsid õnnelikult 06.07 õhtupoolikul koju!

Seega tegu õnnestunud automatkaga, kuna ühtegi tõsisemat probleemi (pisiasju ikka ) inimeste ja ka autodega õnneks polnud. Kui mitte arvestada tagasisõidu öösel , esimese tunni jooksul Pobedaga juhtunut. Nimelt jäi autol järsku tagumine pidur peale.....kärsahaisu ja tossu kui palju! Aga tänu asjalikele inimestele Võru vanatehnika klubist, võis sõit juba umbes poole tunni pärast jätkuda!

Tartu, 15.07.2012

Mõningaid fakte.

Raha: Ukrainas saab kõik tehingud teha grivnadega. Arvestama peab, et väga paljudes kohtades ei saa kaardimakseid teha. Linnades on aga palju valuutavahetuspunkte, kus kurss võib paramgi olla kui Eestis vahetades. Kohalik soovitas küll ettevaatlik olla, st .rahakotti mitte tahataskusse toppida, kuna nö. Valvsaid silmi pidi rahavahetusputkade juures tihti hiilima! Eurod-dollarid sobivad ehk liiklustrahvide maksmiseks.

Liiklus: Nii Venemaal kui Ukrainas teede kvaliteet kõibub servast-serva. Eelistama peaks siiski kaardil punasega joonistatuid. Liikluses palju aeglaseid veokeid. Ukrainas on põhiline kiiruse mõõtmine. Venemaal sai paar autot trahvi pideva joone ületamise eest , 50€!

Majutus: Teel asuvate motellide hinnad suht sarnased, nii palju kui ööbisime või küsisime, 15€ inimene. Krimmis mustmiljon korteri või pinna pakkujat . Hinnad vastavalt asukohale ja seisukorrale. Tänavale ei jää keegi!Meie ööbimiskohas rantšos saime 7€ öö inimese kohta.

Hinnad:Odavaim viin mida nägin, Hlebnõi Dar 0,5l 2,6€ , suitsud olenevalt margist keskmiselt

0.8-1,5€ pakk. Kohalik õlu poes 0,5€ - 0.8€ 0,5l. Teenindusega söögikohas kohalik õlu keskmiselt

1,5€, normaalne portsjon väga häid pelmeene 2€ -2,5€, borš 2€, praad 5€-11€, 400g sašlõkki (paras

taldrikutäis) 7€, tass kohvi 1,6-2,6€. Arve alaservas oli soovitatud maksta ka tippi 10% ulatuses

arve maksumusest. Alates 01.juulist oli see 10% aga juba arvele liidetud! Näited on toodud kahe

toitlustuskoha järgi ,kus meile meeldis ja mitmed korrad käisime. Muidugi on ka odavamaid

kohti ja ilmselt ka kallimaid. Muuseumid ja muud vaatamisväärsused piletihinnaga 2,5€-10€.

Poes müüdavad jalanõud ja riided on suuremalt jaolt Hiina kaup. (Kohalikud väitsid, et poodides

originaalkaupa ei leia). Käisime ainult ühes kaubamajas ja seal tundus tõesti nii olema. Aga Krimmi ju

kaubareisile ei sõideta! Samas suveniiride valik suur ja hinnad polegi kõige hullemad.

Bensiini hind oli Venemaal umbes 0,7€ l , Krimmis umbes 1.09€, Ukrainas tsipake odavam.

Reisikirja autori kasutuses olnud auto bensiinikulu:

1987a. Vaz21061 , reisil läbitud 5000km. Autos oli 3 täiskasvanut+ telgid, kotid jne. Keskmine kulu 8,15l/100km. Kokku kulus 407,7 l.