El Hierro päevik
1 kommentaar

Rohelised karjamaad, samblased kiviaiad ja kirjakarva lehmad - on see Iirimaa või mõni Eesti väikesaar?

Hoopiski mitte, tegu on hoopis Kanaaride kõige väiksema ja vähetuntuma saare El Hierroga. Loe lähemalt Kristjan Janseni reisipäevikust.

1. Esimene päev El Hierrol
Neljapäev, 26. aprill 2001-06-28

Päev algas juba esimestel öötundidel, kui vana praamitükk Puerto de la Estacada sadamas maabus - udus kõikuvad paadid, pimeduses hõiklevad meremehed, laevamootorite müra. Veidi kohmitsemist kaldapealsel ja siis, gaas põhjas, mägedesse, pealinna Valverde poole. Siinsed bussijuhid naljalt gaasipedaalile armu ei anna.

Esimene mulje Valverdest - tuhmilt kumavad laternad ja paksus udus siksakitavad tänavad. Ei ühtegi hinge väljas.
Teine mulje - unine hosteliperemees kraamib välja võtme ja soovib head ööd.
Kolmas mulje - uni.


Hommik udune ja jahe, selgapandud riided kui vette kastet - selles niiskuses ei kuiva vist miski. Päike nii kõrgel udupilves ei paista, ainult kauguses sillerdab meri.

Valverde on väike, vaid paar-kolm suuremat tänavat, nende vahel vanad kõverad kivimajad ja väikesed karjamaad, kus söövad kitsed ja valged hobused.

Linna taga muutub maastik veelgi rohelisemaks. Kiviaiad, lehmad ja lõhnav rohi - olen ma Iirimaal, Muhu saarel või Kanaaridel?

Keskpäeval algab järjekordne hääletamiskarjäär - sigu vedav külamees topib meid lahkelt pikapisse, vadistab mis jõuab ja viskab meid San Antoniosse - unisesse teeristi, kus kogu küla meespere tukub kõrtsis, naised-lapsed kodus, koerad kõnniteedel ja kassid katustel. Siesta.

Edasi jalgsimatk El Golfo orgu. Tee ääres jääb silma ette rohkesti vaatamisväärset - alates kuivanud joakanjonitest, kus saab päikese eest puhata ja lõpetades lõpmatute lillepuhmastega - väikesed vaprad mooniõied, kummalised kiviroosid, lillakarva takjanupud...loeks edasi, kui poleks seda botaanika-alast peetust. Üht lilleiludust pildistades tegin karmi käbla - käsi katki ja tagumik nõgestes. Aga pole hullu!

Uni tuleb Tigadays. (Paras vaev on siin neid kohanimesid meelde jätta, kogu aeg kukub mingi Timbutuku välja)

2. Teine päev El Hierrol
Reede, 27.aprill 2001

Pole siin Hierrol ringliikumine lihtne ühtki - bussid käivad vaid paari suuremasse külla ja sedagi ülepäeviti. Meie tee viib saare läänesoppi ja sinnasaamiseks on vaid kaks võimalust - pöial püsti või jalad kõhu alt välja. Valida tuleb viimane, sest kolm mööduvat autot tunnis pole just suur saak.

Pozo de Saludi küla jääbki viimaseks inimasustusega paigaks, edasti saab rohelus ja viljakandev pinnas otsa, asemele astuvad laavaväljad ja Marsi-maastikud.
Miks siia eikellegimaale tükkida? Sellepärast, et siinses saare sopis asub Hispaania ja kõige lõunapoolsem punkt - Faro de Orchilla majakas. Siin lõpeb Euroopa.
Maailma lõpuga sarnaneb majaka ümbrus küll - tardunud laavajõed, kuuma ja punane liiv ja must vulkaanituhk silmapiirini. Jala sellese tulikuuma paika tulla ei soovita, teel suurt vaadata pole ja ega majakaski suurem vaatamisväärsus pole. Ainsaks mälestuseks jääb fakt, et oled siin käinud.

Aga ööbimispaik Pozo de Salud on tore - kõiksugu merest korjatud võrke ja vidinaid täis aiad ning kivipingid, kus vanapapid õhtuti laulu jorutavad. Ja muidugi mäslev ookean, mis on vaid kiviviske kaugusel. Õhtul voodis on tunne, et laine möirgab otse vundamendi all.

3. Kolmas päev El Hierrol
Laupäev, 28. aprill 2001

Koidikul koli kokku ja mööda tuldud teed tagasi. Hommikuseks värskenduseks sobib hästi "Chacro Azul" - ei, mitte kärakamark, vaid poolenisti maa-alune laavakoobas, kuhu on kogunenud merevesi. Esimene ujumaskäik sel reisil.
Nagu teistegi Hierro turismiatraktsioonide juures valitseb rahu ja vaikus - siiamaani oleme näinud vaid käputäit turiste. Kõikjal saab olla rahulikult omapäi.

El Hierrol on hääletamine siiski kõige mõistlikum edasipääsemise viis, saime ses taas kinnitust, kui lahke köögiviljakaupmehe furgoonis ronisime. Oleks vaid rohkem sõidukeid liikumas. Teel kohtasime ka Hierro põhilist ekstreemala - paraglidereid, kes langevarjudega alla kuristikku hüppavad. Müstiline pilt, kui all orus kümneid ja kümneid inimlinde hõljub.

Ja õhtul häälega tagasi pealinna, et hommikul lahkuva laeva peale jõuda:
kuldses õhtuvalguses külad, rohelistest orgudest tõusev udu ja ragisev bossanova päevinäinud autoraadios.

Reisi eredaim hetk.