Esimene kiri Ghanast

[[img 803]] Trip.ee'l on nüüdsest Ghana kirjasaatja - Imre Karulin, kes sattus Lääne-Aafrikasse AIESECi kaudu ja veedab järgmised seitse kuud Bank of Ghana's praktikandina.

Oma esimeses kirjas räägib ta bussisõidust Ghana moodi, preestritest, kes möirgavad hullemini kui James Brown ja muidugi maailma külalislahkeimatest inimestest.

Tervist kallikesed,

Kõigepealt minupoolsed vabandused, et nõnda kaua vaikust olen hoidnud - siin maal on kombeks kõike suure hilinemisega teha. Teine oluline viisakuslause läheb teele neile kes mu kodumaatolmu jalgadeltpühkimise ülimalt meeldivaks tegid - AITÄH kõigile.

Reis algas väga meeleolukalt - jäin peaaegu lennukist maha. Õnneks möödus ülejäänud osa sõidust peamiselt veini ja
vahvatr vahemererütmide saatel, see selleks. Vastas oli lennujaamas, õigemini selle karmi turvaaia taga kümmekond murjamit, keda ilma suure sildita "Aisec" ma mingi valemiga ära poleks tundnud. Oolrait, tegime esimesed õlled, mina ohtralt suitsu.

Pärast paaritunnist sebimist kupatati mind maha kuskil agulis ja aeti kanakuudi sarnasesse uberikku. Selgus et antud onn ongi mu kodu järgmised 8 kuud. Seest ei olnd kanala üldse nii hull - suur ventilaator laes keerlemas, 74´ aasta Sony nurgas kõrva paitamas, mis sa hing veel tahad:)

Hommikul oli pilt muidugi oluliselt uhkem - hoovis mango-, kookos-, ananassi- ja krt. teab mis puud veel kasvamas. Tüüp kellega ma koos elan (nimeks Joshua Dallas Kofi - koik eesnimed muide) tutvustas mulle oma peret ja edasi põrutasime linna. Tee peal sain veel kümne kohaliku murjamiga tuttavaks.

Hullumeelne transport

A bussipeatus on juba oluliselt lõbusam koht - bussid, kui neid nii üldse nimetada võib - on aastast 78 või gramm vanemad, Jaapani autotööstuse suursaavutused, mis meie kodumaal juba Emexile ära on kingitud. Sõidukid, kuhu Eestis mahub 8 inimest, lasevad siin 20-22 reisijaga ringi.

Ja sõit ise on ka väga lõbus. Üks vend keerab rooli ja laseb iga kolme seki tagant piipu, teine vend lõugab pea aknast väljas ja kutsub rahvast bussi peale. Pluss veel muidugi 30 kraadi ning hull muss, möirgav ragga või veel vingem kraam.

Sama uskumatud on taksod - 100-amprised Datsunid (spetsid teavad:), 40aastased Zhigullid, mida iganes. Aga peaasi et kohale viivad, ja odavad on raiped ka - bussisõit on umbes 2 krooni ots, takso kuskil 10 kandis - kirves just ei ole.

Sõbralikud gaanalased

Inimestest on sama lõbus rääkida - kõik kipuvad uskumatud sõbramehed olema. Pidevalt oled karmi tähelepanu all -
paarsada korda päevas võib ümberringi kuulda "obroni", "obroni" (valge mees). Need ülikooli tüübid, kellega mina asju ajan on jutu poolest päris mõistlikud ja ei poe külje alla nagu suva mehed tänaval. Aga külalislahked on gaanalased küll - kõikjal kus ma käinud olen, on igal pool "tere tulemast", "kuda läheb" jne. Ja see ei tundu üldse võlts.

Samal ajal rääkis üks tüüp mulle, et Aafrikas on kombeks külalist kõigile tutvustada (ei tea täpselt miks, võibolla lihtsalt uhkustamise pärast) - nii ma siis olengi kõik tema tädid, onud, koolivennad, preestrid ja krt teab kes läbi käinud.

Üks edulisemad vendi oli tüübi enda isa. Kui küsisin millega su isa tegeleb, vastas ta et ennem oli ehitaja, nüüd chillib. Siit tuleb välja Euroopa ja Aafrika erinevus - ei mingit halisemist, et mees on töötu, ta lihtsalt chillib.

Ekstaatiline kirikuskäik

Eksootikast ja ekstreemist siin juba puudu ei tule. Üks shefimaid elamusi on olnud pühapäevane kirikuskäik. Accras on mitu tuhat kirikut, enamus neist pisikesed usulahud, üleüldse paistab rahvas väga usklik olevat.
Kirikuskäik meenustas mulle hullult Blues Brothersi kirikustseeni, kus James Brown möirgab nagu segane. Uskumatu, aga asi ongi nii karm, isegi preester ( "Ozi" Saidi täpne koopia) ütles "Kas te ikka teate et Jumal teeb purju? Siis teatke ka, et teid kantakse siit täna välja!"

Muidugi oli ta jutt kõige muu kõrval köki-möki - sellist tantsu- ja laulupidu pole ammu näinud. Krm andmine käis ligi kolm tundi ja kui lõpuks hüüdis preester "Come out of the Grave!", siis mehi ja naisi langes nagu
loogu. Täielik hullumaja, tüübi olid täiesti transis, Väga voimas kogemus.

Soovitan kõigil, kel vähegi ekstreemiisu on, hakata raha koguma, turistina siin paar nädalat päris põnev. Minul kui elanikul enam nii põnev ei ole - materjalistlikku lähenemise poolest on Eesti ikka päris palju ees, kuigi autode pilt (v.a. taksod) on sama.

Siinsetest naistest rääkimine on kahe otsaga asi. Ühest küljest
on enamus naisi väga hea "raamiga", kui samas olen ma näinud vaid kahte ilusat nägu. Muidugi on neil kõigil lausa uskumatud soengud - kell vähegi juukseid peas, sellel ka adumatu kompositsioon vastu uhkeldab.