Esimene õhtu

Madagaskaril, Antananarivos, hotell Bi-Ké-Eddy's. Pühapäev, 8. august 19:42

Hotelliomanike perekond sööb seina taga õhtust, nõud kolisevad ja telekast tuleb malagassikeelne "Polje Tsudes". Hotellituba (52000 MgF) meenutab sajandivahetuse koloniaalhaiglat kuskil Rangoonis - kõrged lubjatud seinad, kitsad klaasuksed ja Victoria-aegne vann.

Lennukiaknast vaadates tundus Madagaskar... ei teagi, millegi täiesti seninägematuna. Võib-olla Kuu peal asuva Devoni liivakivikaevandusena.

Antananarivo lennujaam oli camp, hiigelsuurte Boeingute ja Airbuside kõrval seisid ka vanad Junkersid ja Messerschmidtid. Jaamahoone meenutas tolmuste aknaklaasidega 70ndatel ehitatud Eesti metsamajandit - Aseri tellis, spoonist seinad, puulõhn.

Bussisõit lennujaamast linna ajas aga juhtme täiesti kokku - sõidad koos lõbusate kohalikega pungil täis mikrobussis, mille akende asemel on monitorid, kust näidatakse hulluksläinud Taittoone kõrbeplaneeti. Kõik asjad on siin nii kokkusobimatud ja seostamatud: mudased riisilombid, uhtorud, loodusseaduste vastaselt püstipüsivad majakesed, naljakad "a"-rikkas keeles sildid, lahked ning uudishimulikud inimesed ja muidugi lapsed - lapsed jalkat tagumas, võrusid veeretamas, seebusitta kuivatamas või lihtsalt valgele mehele lehvitamas. Salut, vazaha!*

Õhtuhämaruses tegi aga üks mölakas mu kõhutasku tühjaks... ah, mis sest rääkidagi. Nüüdsest käib taskusse raha asemel nuga.