famiron 004
Jaapan on enamuse eelarvamustele vastupidiselt suhteliselt ideaalne riik inimestele, kes oma raha eest maksimumi võtta tahavad. Loomulikult on siinne sinisilmne heauslikkus inimeste aususesse soodus pinnas ka lausa pisemateks ja suuremateks pättusteks aga ma siiralt loodan, et selle peale välja minevaid kaasmaalasi siia liiga palju ei satu. Küll aga, tüüpilise koist eestlase ja rotist tudengina võin ma soovitada aktsepteeritud mooduseid oma kulutatud summade väärtuse suurendamiseks. Üheks minu lemmik säästukulutamise meetodiks on nn Famirii restoranid (Famirii on jaapanikeelne hääldusversioon inglisekeelest sõnast family ja lisati nendele teatud tüüpi restoranidele eelkõige seetõttu, et neis on ka eraldi laste menüüd).



Kui kuskil paistab SkyLark, Coco`s, Saizeriya, RoyalHost, Big Boy või mõni muu sarnane ilmselgelt võõramaisusele rõhuv suurte akende ja ülimõõtmelisi pildiraamatuid meenutavate menüüdega toidukoht, võib rahulikult oma väsinud turistijalad või koriseva kõhu paariks tunniks puhkama viia. Tuleb hoiatada, et mitte kõigis neis kohtades ei ole toidu kvaliteet nii suurepärane kui enamus Jaapani söögikohtades, ausalt öeldes räägivad kurjad keeled, et mõnes neist puudub köök üldse ja road jõuavad taldrikule purkidest ja pakkidest (see jutt konkreetselt Saizeriya kohta). Siiki julgen neid kohti soovitada, sest ekstreemsed ebameeldivad üllatused toidu puhul, nii nagu Eestis vahel ikka juhtuda võib, on nende üleriiklike toidukettide puhul täiesti välistatud, isegi kui köögitööline esimest päeva tööl juhtub olema. Aga üldiselt on nende valdavalt läänelikke sööke pakkuvate Ameerika filmidest tuntud diner-tüüpi söögikohtade peamisteks väärtuseks drink-bar ja salad-bar – ehk siis joo ja söö suppi-salatit nii palju kui jaksad, seda suht naeruväärsete summade eest ja nii kaua kuni endal piinlik hakkab.


Eranditult kõik söögikohad Jaapanis pakuvad kliendile tasuta veeklaasi ja hoolitsevad kohusetundlikult selle täitmise eest, mis muudab drink-bar'i tegelikult justkui ebavajalikuks. Siiski, nii mõnus on põgeneda tundideks oma kord põrgukuumast, kord lõdisevkülmast ühikast või inimmassist pungil tänavalt külma karastusjoogi või sooja tee-kohvitassi taha. See on väga üldlevinud praktika ja näiteks eksamiperioodi saabumise tunneb Jaapanis juba ainuüksi selle järgi hästi ära, kui massides õpikute ja vihikutega varustatud noori end määramata ajaks nendesse söögikohtadesse maha istutavad. Üha uuesti ja uuesti oma tassi täites tundub küll, et sellest olenevalt kohast 15 – 40 krooni maksvast joo-palju-jaksad pakkumisest on võimalik kindlalt kasudega välja tulla.


Samuti on tunne, et salatibaari puhul ei ole arvestatud suure isuga eestlastega – jääsalat, kapsas, porgand, kartulisalat, kurk, mais, minitomatid, makaronisalat, munasalat ja veel kümmekond kohaliku maitse ja välimusega juurviljasegu, paar-kolm suppi, tarretised, kastmed, garneeringud. Seda kõike keskmiselt 40-50 krooni eest ja nii palju kui mahub – võiks olla küll pea iga eestlast rõõmustav toidu ja raha tasakaal. Kui siia lisada suhteliselt lihtsalt mõistetavad pildimenüüd, mis sisaldavad infot kuni tellitava toiduportsu kaloriteni, täiesti vaimustavad silma- ja kõhurõõmu pakkuvad magustoidud ja famirii restoranidele nii omane „ole-kaua-tahad“ suhtumine, teeb see kõik kokku need kohad täiesti nauditavaks ajaveetmisasutuseks, seda eriti riigis kus läänelikku pubi-kultuuri napib.


Ja see sama tekst on inspireetitud ja kirjutatud just ühes sellises söögikohas, kus ma kolmanda teetassi taga (meie poolt hävitatud salatikogusest ma parem ei räägi ;)) koos koduseid töid tegeva kaas-eestlasega juba viiendat tundi mööda saadan.


P.S. Puhtalt praktilise poole pealt:

  • Restorani sisse minnes tuleb ootama jääda kuni kohale ilmub teenindaja, kes teid lauda juhatab. Talle tuleks näppude peal näidata mitmekesi te olete. Kindlasti uurib ta veel, kas te suitsetate, mille peale mittesuitsetajad peaksid vastama kinen, suitsetajad kitsuen.

  • Teenindaja lauda kutsumiseks on tavaliselt laudade peal kellanupukesed, ei ole vaja üle saali hõikuma hakata. Kehakeel ja näpuga näitamine sobib menüüst tellimise vahendina suurepäraselt.

  • Arve maksmine toimub ukse all olevasse kassasse enne väljumist. Oma tšekk, mille teenindaja toob peale tellimuse esitamist, tuleb laua pealt kaasa võtta.


famiron 009

Famirii restorani kutsuvad tuled pilkases öös.

famiron 005

Tüüpiline sissepääs koos menüünäidisega ukse kõrval.

famiron 002

Neiu Jalake piilumas hiigelmõõtmes liharoogade menüü tagant.

Tekitad siin nostalgiat :) Praegu tuli täielik igatsus famiriide järele.. need on tõesti mõnusad paigad :) Omalt poolt võin lisada, et omal käel ringi reisides ainult sellistes kohtades sõingi. Korra, kui öö peale jäin, sai ühes famiriis ka öö veedetud. Võtsin "joogi- ja salatibaari" ja hommikuni oli mureta. Salativärk pandi küll miski 12 ajal kinni, aga jook oli vaba kogu öö.
Jätka samas vaimus, väga head lugemised! :)

Teemaga otseselt mittehaakuv küsimus tekkis selle lugemisel - kas jaapani keeles puudub L häälik? Kuidas hääldavad jaapanlased võõramaalaste nimesid, kus L sees?

Tõepoolest, jaapani keeles ei ole L häälikut, mistõttu reeglina hääldavad nad kõik Ld Rdeks. (nii nagu Family saab famirii`ks). Sama kehtib nimede puhul - Liinast saab Riina ja Annelist Anneri.
See muide annab võimaluse igasugu halenaljakateks situatsioonideks. Täiesti linnalegendi staatuse on omandanud väidetav juhus kus "veel-mitte-president-Bushile" olid vastu tulnud fännid plakatitega "Have a good erection!" ;)
Kuna nad aga teavad, et inglise keeles on vahe neil kahel häälikul, neil endil on aga väga raske meelde jätta, kumb see nüüd just oli, tekib palju ka vastupidiseid juhuseid, kus keegi kirjutab et müügil on "aloma candle", nende riiki juhib "empelol" ja nad ise on vahel "angly" millegi peale

Kui lõpuni aus olla, siis on see eesti r'i ja l'i vahepealne häälik. Umbes nagu ilma põrinata r või väga lühike l. See erineb ka piirkonniti. Kyusyu'l tekkis küll vahel tunne, et kuulen l'i mitte r'i.

Sama jama on ka teiste Kaug-Ida keeltega: Korea, Hiina, Tai ...