Galapagosest...
9 kommentaari

Galapagos on núúd kindlalt kohtade nimekirjas, kus olen káinud, aga tahan kindlasti veel tagasi minna.
See on koht mida on natuke raske kirjeldada, sest see pole mitte millegi moodi, mida ma varem náinud olen. Púúan siiski.

San Cristobalil maandudes võttis meid vastu mõnus 30kraadine niiske soojus ja muidugi meie kapten. Lennujaamast suundusime otse sadamasse.
Seal kohtasime esimesi kohalikke – merilõvisid, nad olid hõivanud vette viiva trepi astmed, igale tegelasele oma aste. Kui rohkem ringi vaatasime, nágime, et neid on mujalgi - paatidel ja madalamal puust sadamakail olid samuti merilõvid siestat pidamas. Úhest tukkuvast tegelasest pidime oma paati páásemiseks lausa úle astuma, ta ei lasnud ennast turistidest váhimalgi mááral háirida. Mootorpaat viis meid meie uude kodusse, milleks oli 30meetrine mootorjaht Galapagos Aggressor I. Ja kohe peale kiiret laevaga tutvumist saadeti meid veealust maailma avastama. Sel sukeldumisel sain endale uue sõbra – merilõvi muidugi. Ta ilmus válja eikusagilt, lihtsalt úhel hetkel oli mu ees ja vaatas oma suurte tumedate simadega mulle otsa. Raske õelda, kumb meist rohkem rõõmustas, arvan siiski, et mina. Tema oli vast ennegi vee-aluseid turiste kohanud, minule aga oli see esimene kord merilõviga tõtt vaadata. Igatahes paistis ka temal hea meel olevat – ta ujus meie umber ringe, púúdis meilt tulevaid õhumulle ja minu juukseid ampsata. Mitu korda kadus ta silmapiirilt, aga siis nágin midagi tumedat oma pea kohal ja muidugi oli see mu uus vurrudega sõber seal mulle púúdmas. Hoolimata sellest, et ta mulle pea kúmneid kordi ninapidi kaameraase ujus, on head fotot siiski raske saada, sest nad on ju nii kohutavalt kiired. Lausa hámmastav, kuidas selline maa peal úsna kohmakas loom vees nii kiirelt ja graatsiliselt liikuda oskab. Tund aega mõõdus kiirelt ja kuna õhk hakkas otsa lõppema, pidime lahkuma, merilõvi saatis meid laevani ja ootas veel veidi laevaredeli kúljes rippudes, et ehk me ikka tuleme veel tagasi…
Edasised páevad mõõdusid sukeldudes ja erinevaid saari kúlastades. Kohtasime veel palju merilõvisid nii maa peal kui vee all. Neil on Galapagosel hea elu, súúa on kúlluses, ainult mine ja púúa, mis merilõvi ujumisoskuse juures ei ole raske. Oht haide ja mõrtsukvaalade (orca e killer whale) kujul on olemas, kuid see ei peata neid oma elu nautimast. Magada neile meeldib ja nõudmised pole neil suured – kõlbavad nii trepid, paadid, veest váljaulatuvad kivid ja muidugi liivarannad. Ja kui nad ei maga, siis nad mángivad – enamasti omavahel, aga meie õnneks ka sukeldujatega. Merilõvid elavad kolooniates – tavaliselt kuni 25 emast koos ‘kutsikatega’ ja úks suur isane on selle haaremi omanik. See isane (ingl. k. bull) on teistest tunduvalt suurem, ta ujub oma territooriumi piiri umber, aeg ajal pead veest válja pistes ja ‘haukudes’ , et teisi isaseid eemale peletada. Kui teine isane teda ‘válja kutsub’, siis járgneb võitlus ja võitja saab endale nii haaremi kui ka ranna. Seega nende elu on váhe tõsisem ja mángima nad ei tule, õigupoolest on targem neist veidi eemale hoida, sest nad tegelevad oma territooriumi ja nooremate kaitsmisega ja on selleks kõigeks valmis (kahe isase võitlus ranna ja “naiste” párast võib lõppeda ka surmaga).
Sukeldumine on Galapagosel tugevate hoovuste tõttu mõneti úsna keerukas ja ka ohtlik, seega páris esimeseks sukeldumisreisiks seda kúll ei soovitaks. Aga need samad hoovused, mis sukeldumise keeruliseks teevad, on põhjuseks miks sealne veealune elu nii mitmekesine on.
Igal sukeldumisel nágime midagi huvitavat: merikilpkonni laisalt mõõda sõudmas, mõni neist nii omis mõttes, et lausa meile otsa ujus; erinevaid raisid (kotkasraid, astelraid, golden cow ray – ei tea tema eestikeelset nimetust, ehk kuldne lehmrai?); Galapagose haisid, siid-haisid (silky shark), haamripeasid (hammerhead sharks). Esimesel korral tundsin end isegi veidi kõhedalt, kui 25m súgavusel “sinissesse” ujusime, niit et náha polnud enam midagi muud peale sinise vee ja sadade haamripeade – nii úleval, all, kui úmberringi.
Ja kõige tipp oli muidugi kohtumine vaalhaiga, kelle suurus (kuni 14m pikk ja kaalub úle 10 tonni) võib kúll hirmuáratav olla, kuid tegelikult on ta planktonitoiduline hiiglane.
Nágime ka mõrtsukvaalasid, paar páeva pidas nende perekond jahti meie laeva láhedal ja úhel sukeldumiselgi kihutas úks neist meil úle pea, tegelikult láhemalt nendega vee all tutvuda ei sõendakski, sest nagu nimigi útleb, tegu pole sugugi mitte planktonitoidulistega.

Saared ise on vága omanáolised. Mõnel on lopsakas rohelus, mõnel ainult vulkaaniline tulk ja kivid, mille vahel vaid sisalikud ja maod elavad, teisel jállegi punakas-lillakad madalad taimed ja suured rohelised kaktused, meri- ja maismaaiguaanad nende varjus tukkumas, seal samas ka merilõvid - mõned túrkiissinises meres sulistamas ja mõned rannaliival ja kividel pikutamas – see viimane saar (South Plaza) oma erksate várvidedega saigi minu lemmikuks.
Muidugi ei saa mainimata játta North Seymour’i, kus pesitsevad sinijalg-suulad – mulle meeldib nende ingliskeelne nimetus blue-footed booby siiski rohkem:), albatrossid ja fregattlinnud. Sellel saarel on rohi kollakas ja puud raagus, sest vesi on defitsiit ja roheliste lehtede úlevalpidamine luksus. Sinijalg-suulad omale pesa ei meisterda, nad valivad omale váikese maalapi ja táhistavad selle váljaheitega ja kui see juhtub ka teerajale jááma, siis pevad turistid lihtsalt ettevaatlikumad olema, et mitte nende valgest karvapallist pojakesele peale astuda. Kaameratele poseerivad sinijalad meelsasti ja raha selle eest ka ei kúsi.

Galapagosele saab lennata Ecuadorist nii pealinnast Quitost kui Guayaquilist, sinna viib kohalik lennufrma AeroGal umbes $400 eest, lisaks tuleb saarele páásemiseks tasuda ka $100 rahvusparki sisenemise tasu. Oma erilisuse tõttu ei ole Galapagos turistile odav, eriti kuna saartega paremaks tutvumiseks on mõttekas valida laevareis (neid pakutakse ka ilma sukeldumiseta). Siiski oma túhjenenud pangakontot vaadates, útlen, et see oli seda váárt ja ma tahaks vága loota et jõuan sinna úkskord veel tagasi.

Tänud postituse eest! Kas on plaanis pikem reisijutt? Väga teretulnud oleks ka põhjalikum hinnainfo (elamiskulud, sukeldumised, erinevad tripid saarte vahel jne). Palju G-e saarte jaoks aega peaks varuma, et juba kohale jõudes ei hakkaks kiruma, et väheks jääb?

Väga huvitav lugu. Kas võiks teada live a boardi hinda?

Meil oli Galapagosel aega kõigest nádal ja minu arvates jái seda váheks - oleksin soovinud veel úhe nádala váhemalt seal olla ja siis rohkem maismaale ja snorgeldamisele rõhku panna - meie nádal mõõdus põhiliselt sukeldudes.
Seega soovitaksin kahte nádalat kui rahakott vastu peab. Muidugi on võimalik ka maismaal peatuda ja sealt váiksemaid laevareise valida - nt Puerto Ayoras (Santa Cruz saar) nágime páris palju úhe-páevaste laevareiside kuulutusi poodide ees, nende kvaliteeti ei oska ma aga kommenteerida.
Meie liveaboard Galapagos Aggressoril láks maksma £1900 nágu - selles hinnas oli majutus laevas, 17 sukeldumist nádala jooksul (õhk ja raskused on hinnas, aga nitrox ja muu varustuse rent maksab lisa), 4 maismaa kúlastust koos giidiga, sõõk, kohalik õlu, vein ja karastusjoogid. Sinna lisandus umbes $200 maksude náol (port fee + fuel surcharge). Lennud muidugi veel sellele otsa.
Kui sukeldumine on teie eesmárk, siis soovitan liveaboard'i - tavalised sukeldumisklubid teid parimatesse sukeldumiskohtadesse lihtsalt viia ei saa (kuigi merilõvidega kohtute arvatavasti ikka), nt Wolfil ja Darwinil võivad sukelduda núúd vaid kolm liveaboardi (mõlemad Galapagos Aggressorid ja veel úks firma, mille nime olen unustanud).
Kui sukeldumine ei ole eesmárk, siis on võimalik valida lihtsalt nádalane laevareis erinevate saarte vahel koos snorgeldamise ja maismaakúlastustega, nende kohta ma ise uurinud pole, aga hind on arvatvasti odavam, kui liveaboard sukeldumisega.

Ilm on seal muutlik, eriti merel olles, meil siiski ilmaga vedas ja vihma hakkas sadama alles siis, kui lennujaamas tagasiteel olime. Merevesi on samuti muutlik - termokliinid ja ka erinevate saarte juures on hoovused erineva temperatuuriga, muidugi vee soojus oleneb ka aastaajast. Meil oli vesi enamasti 21-25 kraadi ja 5mm poolkuiv úlikond oli piisav isegi minusugusele kúlmavaresele.

Loodetavasti oli sellest abi ja muidugi vastan hea meelega edasistele kúsimustele.

Hippo, lucky you! Vaalhaiga igapäev kokku ei juhtu. Kuidas dzunglis läks?

Teistele hindadest:
Lennupilet Galapagosele 350-400 USD (Quitost on mõnevõrra kallim kui Guayaquilist). ISIC kaardi omanikud võivad saada 15% soodukat (kui taipavad küsida, sõltub vist ka hooajast).

All-inclusive cruise trip on muidugi kallis, eriti kuna need tellitakse enamasti juba Euroopast/ USAst kuid ette ära. Hakkajale päkkpäkkerile soovitaks ma reisida iseseisvalt ning võtta kohapealt 4-7 päevane kruiis üksnes kaugemale saarte ja sukeldusmiskohtade tarvis. Kokku võiks aega varuda umbes kaks nädalat.

Diving: Puerto Ayorast kahe sukeldumise + niisama snorgeldamisega päevatrip Floreanale, Gordon Rocks'i juurde jms kohtadesse 120-140 USD. AOWD omamine väga soovitav. Muud saari tutvustavad daytripid ca 30 USD.

Elamine: Mul läks con desayuno ca 20-30 USD (kahene tuba), eks leiab ka kallimaid hotelle.

Transport: pickup saare peal 1-2 USD, saartevaheline speedboat 30 USD ots.

Kokkuvõtteks ei ütleks, et need saared nüüd niiväga kallid on - üks korralik cubalibre maksis reeglina 4 dollarit :)

Sukeldunud kunagi ei ole, aga väga tahaks muidugi :) Rumal küsimus võib-olla kas AOWD omamine ongi siis kohustuslik?
Ja kui igasugune luksus pole reisil eesmärgiks, siis kui suure eelarvega umbes peaks arvestama? :)

Üldjuhul lihtsalt OWD-ga jäävad paremad sukeldumiskohad nägemata. Ja ilma saad ainult snorgeldada.

Ehk sõltub kui (hull)julge oled. AOW ja eelnev kogemus annab eelkõige ikka endale tarvilikku kindlust raskematesse/sügavamatesse kohtadesse minekul. Et dive shoppe seal jätkub, siis soovi korral õnnestub sul ka ilma AOW'ta mõne paadi pardale saada. Business is business. Samas, eks silmakinnipigistamine annab aimu ka firma turvalisuse tagamise tasemest. Nii et oled hoiatatud.

Ilma OWD'ta ei tohi úkski sukeldumisklubi sind vette "visata" - see kas nad seda teevad on jah iseasi, samas tõesti sellisest klubist hoiaksin kaugemale.
Meie laeval oli AOW (või kõrgem) kohustuslik, samas kindlasti on Galapagosel ka kohti kes OWD'ga sukelduma lasevad, AGA sukeldumine seal on tánu tugevatele ja muutlikele hoovustele keeruline ja oskustnõudev, algajale isegi ohtlik.

Aga tehke kohe vähemalt Rescue Diver ära ja siis ei teki kindlast probleeme ning endal veelgi kindlam tunne.