trip-krainetrip-ukraine-dark
Gambia 23.10.2008-14.11.2008

Gambia 23.10.2008-14.11.2008 Teisipäev, 21.10

Prindin internetist välja Gambia kaardi, 6 lehel, millest saab 1,2 m pikkuse kaardi kokku liimida. Pakin. Paljud riided osutusid üleliigseks. Ka kummist veekingad.

Kolmapäev, 22.10

Sõit Soome. Ööbimine hotellis. Lift töötas vaid toa uksekaardiga. Telerist-arvutist sai tellida äratuse, aga siis oleks selle pidanud tööle jätma ehk vilkuma valgust kogu ööks. Sadamast sai hotelli nn.marsuuttaksoga a 10 eurot. Hotellist sai lennujaama bussiga, tasuta.

Neljapäev, 23.10

Lend kell 8.10, DK 7895, My Travel firma lennukiga, Thomas Cook Airlines Skandinavia. Sama väike lennuk kui Madeirale sõites. Istumise ruumi väga vähe. 6 tundi sõitu ja vahemaandumine Kanaaari saartel Las Palmases. Lasti 15 minutiks maale - kempsu või suitsule. Soe, tuuline. 3 tundi sõitu ja Banjuli lennujaamas. 37' varjus. Pakikandjad sebivad, kisuvad pakke käest, küsivad 10 eurot, kuigi kohvri toimetamist on vaid 10 meetrit, õigemini nihutamist. Lennujaamast väljudes silmasin hiigelsuurte kaunadega puud. Siiani ei tea mis puu see oli. Mingi akaatsialine. Lennujaamaesisel jalutasid paar lehma Hotellissaame ruumi C8 sellises 4 ruumiga rivimajas. Majade vahel on rajad ja madalaks pügatud puud. Punaste õitega õitsev Aafrika kask, mille õisi meile koristajad hiljem alati voodisse sokutasid. Nätske, higine olemine. Öösel palavusest magada ei saa. Võtsin märja käteräti kaissu. Hiljem selgus, et ruumist puudus kondensaatori pult ja see puhus sisse vaid kuuma õhku. Hotellituba oli hämar, nirud lambid ja needki paksu kupli all. Uinumisel kostis kusagilt Aafrika trummide põrinat.

Reede, 24.10

Kotu Stream Rd PMB 541 Serekunda, tel. 2204466397 Naaberhotellis on "tervetulotilaisuus" mis on täielik jama. Bussiga viiakse ja pakutakse klaasike hibiskusjooki, mida nad kutsuvad "Wonjo juice" Eesmärgiks on müüa võimalikult palju Tjärebori lisaretki. Ilmselt sõltuvad soome giidide palgad sellest müügist. Informatsiooni ei saanud. Rahvast on palju. Linnatutvustusreis on alati jama. Küsitakse palju raha asja eest mida sa niikuinii näed kui liigud. Dalaseid on kerge arvutada - kui jagad kahega, saad summa kroonides. Otsustasime minna Bijilo rahvusparki. Oleks saanud ka piki randa, aga läksime maadpidi. Teel kleepis meile külge "giid". Lobises ja tahtis pargi väravas meilt raha - oma piletile ja jutulobale pargis. Ega me ise poleks sissepääsu leidnudki, oli vaja kõrvalteele pöörata. Selle hea eest sai ta 40 dalasit, aga keeldusime väravas tema teeneid kasutamast ja võtsime rahvuspargi giidi. Vana kõhetu mees, haises higist, aga oli vaikne. Rääkis kui oli midagi näidata. Sai hiljem 300 dalasit. Kena varjuline koht. Giid ütles, et lindude jaoks on parim aeg kell 9 ja ahvide nägemiseks kell 11. Pargil on korralikud rajad, 4 ringi, asetatud nagu 2 kaheksat ülestikku ja iga ring on märgistatud värviga. Puudel on vastavat värvi triibud ja eksida on ilmvõimatu. Kokku on rada 4,5 km. Giidi praktiliselt vaja ei ole. Linde oli vähe, aga oli. Nägime palju ahve, kes pole ligitükkivad, aga ka ei karda. Punast ahvi nägime kaugelt. Kõtged termiidipesad, huvitavad puud. Pilet 30 dalasit.

Bijilo park on varjuline, hea jalutada. Pargis on mitu hiigelsuurt termiidipesa. Emasipelga jaoks on see suurem auk alaosas. Ühe peal nägin ka termiite endid. Olid, jah, sellised valged ja poolläbipaistvad. Kui mulle näidati metalselt läikivat sinist väikest lindu, helises mu telefon. Lind lendas ära ja enam ma sellist ei kohanudki. Helistaja oli ilmselt taimefirma Bakker, kes polnud suutnud tellitud tulbisibulaid istutusajaks kohale toimetada. Hilja, paar päeva liiga hilja. Pargis nägi lähemalt ka neid tarretisepalme - jellypalms. Nende tüvi on alt kitsam ja laieneb ülalt. Lehed on kämblakujulised ja hiigelsuured. Kui on tuul, siis meie puude lehed sahisevad. Kui seal on tuul, siis lehed kraabivad metalse kõva häälega. Päris õudne. Giid näitas suuri ämblikke. Ütles, et kuiva perioodi alguses nad kaovad. Vihmaperioodi lõpust veel paar nädalat on neid näha. Mu pilte saab vaadata: http://nagi.ee/photos/nadinunnadi/sets/

Laupäev, 25.10

Jalutame hotelli peauksest välja. Külge kleebib järjekordne giid, binokkel kaelas. Ta tutvustab ennast kui linnugiidi. Jõuame sillani. Elektritraatidel istub suur jäälind, kuninkaskalastaja. Must-valge, pika nokaga. Siis on neid mitu. Meie giid muudkui reklaamib ennast, mina pildistan. Pöörame rajale silla alla. Midagi lendab piki vett kui lutsukivi ja siis lendab neid väikeseid lutsukivisid palju, kui oleks peoga visatud. Uudistan. Need on need mudahüpikud, kel on nii esijalad kui ka esiuimed ja suured punnis silmad pealael. Nii nunnud ja limased, 7-12 cm pikad. Kiusan neid pisut. Jalutame edasi, giid Bob juhatab meid riisipõllule. Seal on linde. Higi jookseb ka silmalaugudest, raske on pildistada. Lämbe ja vaevaline. Lepime temaga kokku, et ta viib meid homme Abuko rahvusparki. Õhtupoolikul läheme randa. Kõik kohalikud tahavad meiega tutvust teha. Rannas on mootorpaat ja õnged kutsega kalale. Lepime Jamesiga kokku, et tuleme tema paadiga esmaspäeva hommikul kalale. Sööme samas katuse all kuivetunud kana riisiga. Esitatud menüü ei vasta tõele. Kana ja muna on neil küll alati. Aga see on kuiv. Joome õlut. Hele ja lahja, aga pole magus. Kala söögiks ei ole. Saabuvad 2 selli ja esitavad kilekaaned punaste delfiinide toetuseks. Soovitud ja ilmselt ise ettekirjutatud summad on 250-600 dalasit. Neil olla üks projekt. Mul võtab tükk aega aega, et aru saada kuhu ja mida mind kirjutama tahetakse. Panin vihiku kinni ja andsin tagasi. Kas on üldse punaseid delfiine olemas? Poisid loivavad edasi.

Soome giid hoiatas meid tänase päeva eest. Ütles, et iga kuu viimane laupäev on neil üleriigiline koristuspäev. Siis ei sõida ka taksod kella 13ni ja inimesed on ümbrust koristamas. Meie küll mingeid aktsioone ei märganud ja taksod sõitsid ka endistviisi. James nõuab aja kinni panemist ettemaksuga. Pidime seda tegema homme, et esmaspäeval kalale saada. Nüüd ja edaspidi keeldun selliseid kaasi vastu võtmast - ma ei tegele selliste annetustega. Kanasöögikohta juhatas meid kõhetu sõbralik sell, kes siis end seal vaikselt naeru kõhistades Bob Marley suitsujuppi vedama sättis. Aegajatl tundis ta ennast meie suure sõbrana. Loodetud kalasöögi asenduskana tegemine võtab aega. Päris pikalt. Hiljem saan aru, miks. Nende pliidid on neljakandiline rauakolakas, all karp söe jaoks. Sellele ei ole võimalik mitut pada panna.

Pühapäev, 26.10

Abuko rahvusparki koos Bobiga. Ise poleks küll sissepääsu leidnud. Monitorsisalikud, punased linnud, paradiisilinnud, ahvid. Õhtul läheme rannas Jamesi juurde ja maksame ära deposiidi 500 dalasit. 1600 leppisime kokku 4 tunni eest. Sööme hotelli restos pitsat ja joome õlut. Käin ära tillukeses basseinis.

Abuko rahvuspark polnud nii põnev kui ootasin, küll aga sai sealt häid pilte "päikeselinnust". Beautiful Sunbird õitelt nektarit võtmas. Üsna pargi alguses on jalgadel katusega majake, metsapool sein piltidega ja avatud pool on veesilma poole. Siin olid kahjuks turistid juba ees ja paremat pildistamiskohte ei saanud. Siin olla Niiluse krokodillid, aga neid polnud näha, sest vesi oli kõrge. Näha sai suuri punase kõhuga jäälinde, halle sookurgi, punast ahvi kõrvalpuul. Liigume edasi üle soise ala, millel metallitükkidest rada. Selline toorikutükk, millest tehases mingeid detaile on välja löödud. See kõigub. Ka selles mudas olla krokodille Bob jõlgub meiega kaasas ja vilistab kogu aeg. Ütles, et meelitab neid ligi. Keda küll, sest tulemust ma sellel ei näinud, lõputu vilistamine käis ainult närvidele. Samamoodi vilistas ta lindudele ja samamoodi ahvidele. Ega ta ei lõpetanud, kuigi ütlesin, et ta käib närvidele. Pargi lõpus oli loomade rehabilitatsioonikeskus. Seal oli puurides paar papagoid, paar ahvi arbuusilõikudega, antiloop ja hiidkilpkonn. Kaugemal oli ka 3 hüääni ja ma sain neist paar normaalset pilti läbi traataia augu. Pargi puudel istusid raisakotkad ja neid oli palju. Nagu hiljem aru sain, võis neid olla oma 3 sorti, aga ma ei osanud neid eristada. Tühjas puuris olevat olnud paar aastat tagasi lõvi, aga selle nad lasid kogemata maha kui see oli puurist välja saanud. "Lonely Planet" vihjab võimalusele 50 dalasi eest saada kasutada era linnuvarjualust, et saada häid pilte. Eraomandus riigi rahvuspargis? Mind juhatati hüäänipüüri vastas asuvasse plekkputkasse, kus oli 2 ebamäärasel kõrgusel aknaava. Ei sealt saanud pildistada seiste, ei istudes. Sein oli vildakas ja kolises kui pimedas selle vastu läksid. Ühest august vahtis Bob välja ja vilistas. Teisest püüdsin mina midagi näha. Näha oli kõrtest varjatud porilomp ja põõsavõsa. Linde lendles jooma küll, aga neid varjasid tihedad puuoksad, lehed ja kõrred. Polnud kellegi asi kas vaataja sealt ka näeb midagi või ei. Oleks siis keegi törtsu niitnudki. Siin nägin küll esimest korda malahhiitjäälindu. No oli ikka ilus küll oma küütlemisega. Teravat pilti kahjuks temast ei saanud, polnud kaamerat kuhugi toetada. Kena punaste lindude paarike kudrutas okste vahel, aga kaamera teravustas enamasti võsa ja pildid sain, aga rahul ei ole. Sealt saanuks tõesti häid pilte, aga… Ka oli kuumus tappev, higi sorises igast august ja sealt ka kus auku polnud. Väljapääs pargist on mujal kui sissepääs. Aias on kitsas metallist puur, keskel teivas risti toigastega nagu doseerimiseks. Kui oled kõhukas ja sul ripub video kõhul, siis sellest august kergelt läbi ei pääse. Väravast väljas, leiad end suure tee ääres väljununa mingist putkast. Kohe pargi vastas on riisipõld. Peaks ütlema, et see oli tunduvalt huvitavama linnuriigiga kui park ise. Sinna soovitan küll teistelegi hulkuma minna. Eriti tore oli punane paavstilind, kes lendas U- kujulise trajektooriga, selle tippudes tiibadega vehkides ja siristades. Teda pidi leiduma vaid kõrges ja rohelises rohus. Kui rohi kuivab, lendab lind sinna, kus pole kkuivanud. Õhtupoolik: Igal pool rannas on paadirendil samad hinnad - 400 dalasit ehk 200 krooni tund. Basseinivesi on liiga soe ja inimesi (4) on selle veesilma jaoks liiga palju.

Esmaspäev, 27.10

Läheme paadi juurde kell 8, nagu kokku lepitud. Laine on suur, tuul. James arvab, et tunni pärast on parem. Ootame. Kell 9 on ikka kõrge laine. Siiski pool 10 otsustame minna. 8 neegrit lohistavad paadi veepiirile, meie istume sisse, neegrid lükkavad paati laine poole. Panen silmad kinni. Jube. Paat tõuseb ahtrile püsti, neegrid karjuvad ja püüavad paati otse hoida. See toimub mitu korda enne kui mootori tööle saab. Paat langeb aegajalt sügavikku, põrutades meid vastu pinki. Kahe käega hoian kramplikult pingist kinni ja loodan, et keevitused peavad vastu. Egiptuses põrutasime dziibiistme oma koguka kehakaaluga küll vastu põrandat. Seekord pidasid keevituskohad vastu. Püüame kala, saame ühe snäpperi, bufferfishe 2 ja mingit punatäpilist ahvenat 2. Siis hakkab Jukul paha, oksendab. Sõi hommikul liiga palju+rohud. Tuleme poole pealt tagasi, sest pole üldse tore kui sul paha on. Maksame kokkulepitud summa, sest oli oma süü. James laob kalad 2 hunnikusse - see, mis jäi tema õnge otsa ja see, mis jäi meie õnge. Tegelikult ta eksib kaladega, aga ma ei ütle, sest me niikuinii neid ei võta. Jäävad neile, hea restos edasi müüa järgmisele turistile. Neil oli hea teenistus.

Kahju, et meie mereleminekut polnud kedagi pildistamas. See oli vägev. Me olime valinud ka meie reisi aja jooksul tuuliseima päeva kõrgeima murdlainega. Hiljem enam sellist ei näinudki. Üldse jäid mulle segaseks tõusude ja mõõnade ajad, sest nad olid iga päev ise ajal. Pidavat iga 6 tunni tagant vahelduma, aga kõik see toimus päeva erinevatel aegadel. Arusaamatuk jäi ka taevatähtede asetus. Kord oli kuu keskel ja 2 tähte mõlemal pool, kord olid kuu ja täht koos ja teine täht hoopis kaugemal teisel pool. Süsteemi tajumiseks pidanuks ilmselt kirja panema et mis, millal ja kuidas. Aga oli siis aega seda vahtida. Jõekeses vahetus vesi küll hirmsa hooga ja lainetega, effektselt.

Teisipäev, 28.10

Bobiga Lamin Lodge. Ülekiidetud Lamin Lodge. Parkimisplatsil on baobab, mille tüvi on täis kirjutatud. Seda on alati Gambiat tutvustavates kirjutistes pildistatud. Siis on seal sara, kahekorruseline. Mõned aastad tagasi oli see maha põlenud, nüüd on jälle püsti. Sinna me ei lähe, sest oleme kohalikega kimpus. Millegipärast on seal seekord palju paate ja seega palju väljapressijaid. Ilmselt on kuskil olnud politseirats ja nad on sinna varjule tulnud. Üks sell näitab mulle elevandikujulist puuoksa ja küsib selle näitamise eest raha. "This is what I do for living" on tema argument. Üks naine keedab kõrval pajas räti sisse keeratud austrikarpe. Nii nad teevad, et lupja saada. Haiseb. Austrihooaega ei ole. Suuremaid nad müüvad muidu restoranidele ja väiksemad lähevad turule. Meil neid maitsta ei õnnestu. Istume paati, et sõita saarele. Kari musti on ka paadis, ilma mingi eesmärgita kaasas. Mangroovivõsa on kallasteks ja ei ühtegi lindu ei näe. Ootasin muud - kihavat elu okstel. Jõuame saarele, jalutame, näeme paari lindu. eesmärk on külastada küla. Siis tuleb kohalik ja vaidleb Bobiga mandinka keeles. Tajun nii, et Bob pole maksud turistide sinna toomise eest ja me ei tohi külla minna. Pööramegi tagasi. Sadamas ründavad bumsterid meid jälle ja agressiivselt. Juba teist korda esitatakse meile kilekaaned, kuhu on 5-6 rida ette kirjutatud soovitava dotatsiooni summad. Väljapressitava (ettekirjutatud) summa suurus on tuhandetes. Koolile, haiglale. Ütlen, et ei osale sellistes ettevõtmistes. Juku viskab neile 100, et neid maha raputada ja autoni jõuda. Põgeneme. Täielik läbikukkumine.

Kolmapäev, 29.10

Käik Bakaosse. Satume Yetty kalasadamasse. Kirjeldamatu kalahais. Meile on külge kleepinud 2 kohalikku, kes meile paate näitavad mida me isegi näema. Avatakse ka jääkastid ja näidatakse barracudat ja teisi kalu. Tahetakse näidata kalasuitsutamist, aga hais on talumatu ja me ei lähe. Naised puhastavad kaldal kala. Kõik on räpane. Kaks "giidi" esitavad meile kiletatud kaaned kohaliku kooli ja haigla toetuseks, et pangu aga meie sinna oma nimed ja maa ja toetussummad. Ettekirjutatud summad on tuhandetes. Neile sellidele me üldse raha ei anna. Nad on vihased. Põgeneme, kuuleme selja taga sajatusi. Mandinka keelest ei pruugi ju aru saada, aga toonist küll. Tagasiteel peatume teeristil, vaatame, mida nad müüvad. Ostan Mama Africa kammi, eebenipuust. Vaatan kangaid. Ma valigu kangas, nemad õmblevad kohe minu mõõtude järgi. Küsib 800, mina ütlen 250. Küsib 600, mina pakun 350. Kokkulepet ei taha sündida, ta ähvardab oma ema kutsuda. Mind ajab naerma ja ütlen, et ma kutsun siis oma ema ka. Saabubki must kobe kohalik proua ja sätib mulle riideid peale ja mõõdab juba ja lõpuks nõustungi 400 maksma kui homme kella 6 õhtul kleit hotelli tuuakse. 100 oli ettemaks ja 300 siis kui käes. Teel jalgsi hotelli poole sööme restos õhtusööki - küüslaugukrevette chipsidega. Hea.

Päevaplaan - botaanikaaed. Aed on väike, seal on taimedest tarad radade ümber, puude ja taimede ees nagu hotelliski. Peab läbi trügima kui tahad näha nimesilte, mida mõnel pool polegi. Hooldamata, kuigi 5 neegrit luudadega ringi nühib. Üks kerjab mult suitsu. Taksojuht passis meile kogu aeg peale, et meid tagasi viia, kuigi olime talle maksnud ja soovinud üksi jääda. Kui väljusime, pidime talle taas kordama, et ei taha tema teeneid. Ta oli meid vägisi taksosse surumas ja lobises midagi üksi käimise ohtlikkusest. Tükk aega kõndisime, takso jõlkumas kõrval, enne kui ta lõpuks aru sai, et me ei tule ta autosse. Õhtupoolik: Kes ütleb, et söögid on seal väga head, see pole väga head sööki saanud. Mina pean kohalike oskusi keskpärasteks ja piiratuteks. Võrreldes Egiptuse söögiga ja kreooli köögiga Mauritiusel oli söök tõesti parem. Siiski tundus tagasiteel lennukis, et söögil on jälle maitse. Ka leib oli isiksus omaette. Sealne oli lihtsalt mass.

Neljapäev, 30.10

Pealinna külastus. Taksosõit 200 dalasit sinna, 200 tagasi. Sihiks Banjuli Albreda turg. Taksost väljumisel ilmusid kohe "sõbrad". Üks neist oli hiigelsuur, kollase särgiga, laia ninaga. Nina oli ilmselt sisse löödud või oli temas teist verd. Kohe asusid meid juhatama. No jätke meid ometi rahule! Turu radadel tuldi mitu korda meie juurde ja hoiatati, et meid on saatmas varas. Peatusin ja ütlesin tüübile, et lahkugu meist, me ei taha tema seltsi. Ta ei kuuland, jälitas ikka. Tahtis juhatada pimedatesse käikudesse, et seal olla midagi huvitavat. Ei lähe! Ja jälle tuleb üks kaupmees, osutab tüübile ja siis mu vöökotile. Asi selge. Peatun uuesi ja ütlen - kui ta meid rahule ei jäta, helistan turistipolitseisse 991. Neil on seal selline olemas, sest turist on kallis vara ja nad ei taha, et nad käimast lakkaks.Turist toob sisse. Veel läks veidi aega, üks kohalik tuli appi, ja siis ta kaduski. Tema eest põgenemise teel läbisin riidepoe, kus oli palju värvilist broderiikangast. Esmapüilgul arvasin, et kardinateks, sest sellised suured väljalõigatud augud olid sees. Hiljem taipasin, et see on riieteks. Kardinaid nende osmikutel ju polegi. Pole ka villadel. Kahju, et niimoodi sinna sattusin, oleksin neid kangaid pikemalt ja huvitatud pilguga vaadanud. Turu kalamüügi osas haises ninalukustavalt. Siiski märkasin vaagnatäit erepunaseid väikeseid kalu, kaetud erkroheliste kärbeste teradega. Haarasin kaamera ent kostus möire:"No pictures!" ja minu poole lendas ähvardavalt Aafrika fuuria. Panin kaamera kotti. Pilt jäi ära. Keegi möödus aiakäruga millel lebas 3 kala mille pead ja sabad kärusse ei mahtunud. Veidi karpkala olemisega kalad, sellised lapikud, paksud ja hiigelsuured. Kolm kala kärus ja käru nõtkus. Ka püüdsin pildistada roosa maja siniste lõhkiste laudadega kaetud aknaid, ent all istuv mutt pistis kobisema ja jätsingi selle tegevuse katki. Nii palju pilte jäi lihtsalt ära. Islamimaas ei saa kindel olla, et sa asja või keha omanikult hinge ära ei vii oma pildiga. Ka ei jõua alati ja kõigilt küsida, kas tohib pilti teha. Pilt on hetk ja tahab ise sündida. (Seetõttu on mul ka palju inimesi pildistatud selja tagant.) Turu käsitööosa oli suhteliselt väike. Sattusime ühe kaupmehe lõksu. Juku tahtis osta maski, mina ei tahtnud. Ma ju ei tea, mis sellega kaasa tuleb. Turistidele tehtud maskid olid nagu olid, aga need antiiksed, vanad, veidi lagunenud, neis oli väge. Pigem oleksin neid vaadanud, aga, nagu ütlesin, ei taha nende tundmatut väge endaga kaasa. Robustsed, hea üldistusega, vägevad olid nad siiski. Juku langes õnge ja ostiski maski, 1000 dalasit. Kaupmees oli vinge, ta määris talle kaela teisegi, 500 dalasiga ja oleks peaaegu kolmandagi 300 kaasa andnud kui ma suure kisaga kohale jõudsin. Ei taha! Siiski sokutas ta me kilekotti ka puust konna ja 2 väikest elevanti. Gambias ei ole iial olnud elevante, aga nad müüvad ohtralt selle mustriga kangaid, pilte, kujukesi. See pole ju selle maa ikoon. Turg oli selline, et mõne aja pärast tundsid, et VÄLJA! Saime sama teed tulles ka välja. Siis ostsime cashew(india) pähkleid, 50 dalasit 200g kotike. Hooaega ei olnud, eelmise kasvuperioodi pähklid ja kõik müüjad küsisid sama hinda. Kõndisime pealinnas ringi. Joogikohta ei leidnud. Palav. Nägin avatud raamatupoodi. Oi! Esimene selline. Astusin sisse ja sain teada, et seal on õpikute hulgimüük. Tutvustan ennast ja avan ühe 5.klassi õpiku. Islam. Tekst algab: "Oo, uskumatu…". Sulgen kähku raamatu ja tunnen, et ei taha toetada selle riigi koolisüsteemi. Mis sellest, et islamit õppides saavad nad möödaminnes ka lugemise-kirjutamise selgeks. Peaks oma kaasavõetud vihikud-pliiatsid lihtsalt ära viskama. Jalutame veel veidi. Linn on pisike, räpane ja igav. Komistame rahvusmuuseumi peale. Astume väravast sisse. Õuel on tabalukuga plekist Coca-cola putka, sees jahutuskapp paari ebamäärases asendis tolmuse pudeliga. Istume plasttoolidele. Eemalt tuleb naine ja küsib meilt kas tahame juua. Ostame putka peaaegu tühjaks. Hind on kallim kui tavaliselt ja pudeli peab sinna jätma. ( Selle eest saab hiljem 9 dalasit ) Ka küsib ta, et kas tahame muuseumi ka minna. Ütleme ei, sest meie info järgi on seal vaid tolmunud fotosid ja muud jura orjakaubanduse kohta. Gambias oli orjakaubandus nõrk, aga nad võimendavad seda, et sellest turistidelt kasu lõigata, süümet tekitada, raha kasseerida. Nad ei oska ju tööd teha, milleks selliseid orjastada. Küll aga oli Gambia orjade transiitmaana kasutuses, sest sealt sai vett nende jootmiseks ja elushoidmiseks.

Keset linna on Arch 22, mille alt võib ainult president läbi minna, sees on muuseum ja kari politseinikke valvamas ümberringi, automaadid õlal. Võtame takso, sõidame tagasi. Hüppame läbi Denton Bridgest, et leppida kokku kalastusaeg. Paadikeskus on teelt paremale, mitte vasakule nagu kaardil. Hunnik hurtsikuid, nagu oligi arvatud. Paate ja kanuusid lahel siiski on.

Reede, 31.10

Senegal, 1.päev. 6.10 pidi tulema buss hotelli ette, aga tuli 6.40. Keegi oli haigestunud ja viidi haiglasse. Rohkem ei täpsustatud. Meeldejääv praamisõit Banjulist Barrasse. Jõuame jälle Banjuli ( häälda- banjuul ). Sadam on rahvast täis, giid tormab seinaaugust (igasuguse sildita) praamipiletit ostma. Pilet 10 dalasit. Ütleb, et praamile tormame esimestena, kohe 3.korrusele istuma ja ära tuleme viimasena kui mass on läinud. Servata praamil on autod lahtiselt. Üldse liikleb 3 praami ja sõiduplaani ei eksisteeri. Kaheksat kilomeetrit sõidab praam 2 tundi. Soome sõidaks vist sellisega 3 päeva. Gambia poed? Vaat siin need ongi. Korruselt korrusele ronivad neegrid, kaup nööriga seljas või kandikuga pea peal. Kellel kellad, pähklid, mänguasjad, jalgpallurite kleepsud, keeksid (maitsvad), kellel joogid kilekottides (odavamad), kel alumiiniumpurkides. Vesi maksab 25 dalasit, 1,5l. Saapaviksija ründab mööduvaid jalgu ja turistide sandaale. Nägin kohalikku, kes maksis kingaõmbluse eest 5 dalasit ja sai veel tagasigi. Turistid peavad ikka maksma. Barra. On pikk müüriga koridor midapidi maale sõidame. Pildistamine on keelatud. Giid ajab tolliformaalsused korda. Jälle peab teadma, kuhu minna, silte pole. Ametimehi pildistanud turistidega võib tulla jama - need viiakse politseisse ülekuulamisele. See võtab tunde ja keegi ju oodata ei taha. Halvemal juhul võib ka päevi minna ja palju seletamist. Kaamerad kotti. Ühte siniste pükstega, valge särgiga ja sinise barretiga politseinikku pildistaks küll. Tal on rinnas suur plekkmärk kirjaga "tThank you, Jammeh" (president) Või oli see mõni muu, islamimulla nimi. Oma presidenti nad armastavad kõik. Sõidame mööda head asfaltteed hotellini. Siin on veel kuumem, 39' varjus. Liigun piki varje. Bussis on gambialane, kes teeb sõidust videod ja seda siis hiljem meile müüma hakkab. Hea teenimisvõimalus jälle ühele. Tuleme bussist, meile pakutakse klaas "wonjo juic"e ehk hibiskusjooki. Hotell on kallis, suurte majadega, igas 4 ruumi, igas ruumis 3 voodit moskiitovõrkudega. Jülmkappi pole, kems-dush on kapis keset tuba ja moskiitovõrgu kinnitused ei tööta. Toas on rohutirtse ja musti väikeseid mardikaid. Laualambid on magamislaudadel aga nende taga ei ole seinakontakte. Üks tool ja üks laud. Vaip seinal. Kole mis kole. Kunst on Gambias ja Senegalis lausa õudne. Elementaarsed kujutamisoskused puuduvad. Ime, et islamiga riigis ikka aegajalt midagi kuskil väljas on. Nägin kuskil linnas ka inimkuju seinal, kellelt oli nägu ära kraabitud. Paljude poehurtsikute seinal on pildid, mida sealt osta saab. Kirjaoskamatus on valdav - ligi pool ei oska midagi. Naisi kooli ei lasta, nagu ikka. Juuksurihüttide plekkuste sisekülgedel on siis joonistatud mingid hirmsad näod kujutamaks ilusat soengut mida sealt saab. Ilust on asi kaugel. Hotelliõuel on puust meetrine puuslik, punane kangas ümber. Veidi eemal on bassein. Ime läbi on seal vesi jahe ja sügav. Täiesti MMÕÕNNUUSS. Basseini servas on palmid täis kangurlindude ripppesi ja kudrutamistegevus on täies hoos. Neid on seal väga palju ja nad on kollased. Palav on. Õhtusöök. Suhteliselt maitsev, aga kana on kuiv ja lihatu. Sööme kuskussi ja kes kana, kes kitse. Kits on söödav. Joogid pole hinna sees. Senegali õlu on samasugune lahja lurr kui Gambias. Joodav ja pole magus nagu mahlad. Täitsa ok. Paadiretk saarel asuvasse Sipo külla. Paat on suurem, sinna meid kümmekond just mahubki. Õhtul on jahedam. Korraks tõmmatakse paat mangroovivõssa sisse, et me näeksime võsajuurestiku vägevust. Sama palju kui on oksi on ka juuri ja üleminekukohta polegi märgata. Tüvi või tüved võivad olla ka oksad. Küla lapsed on ilusad. Teen palju pilte. Külavanem on naine, mis on haruldane. Juhtub harva, et suguvõssa ei sünni mehi. Ta tervitab meid kõiki ühekaupa prantsuse kombe kohaselt. Siis pole jutt pikk - matile heidetakse korv annetuste jaoks. Mõned panevad raha; lisan sinna komme, mis mul taskus olid. See küla elab hästi, sest siia korraldatakse perioodilisi turistide külaskäike. Mehed on ära kuskil kalal. Naised müüvad teokarpe ja nikerdisi. Mõned suured, laialt avatud suuga teokarbid on hotellis tuhatoosideks. Näeme neist kahte rannaliival eluhingust välja ajamas. Suured, limased molluskid, volt ripakil ja liivane.

Külas on mossee - vaiadel rohukatus ja põrandaks keraamilised plaadid. Külakool on suurem hurtsik pikkade pinkidega, ees tahvel neljakohaliste arvude liitmise ja lahutamisega. Kooli ukse ees on vai,mille küljes ripub jurakas kelluke-koolikell ja hobuse pealuu. Pealuu pannakse lapsele kaela karistuseks oma rahvuskeele rääkimise eest. Riigikeel on prantsuse keel ja kõikide omavaheliseks arusaamiseks vajalik. Kohalikke keeli on palju. Senegalist ei tea, aga Gambia kohta ütles Tjärebori giid, et neid on 8, ent Bob ütles, et 6. Mina sain asjast nii aru, et Gambia on jagatud 8 maakonnaks kus on 6 keelt, mandinka ja fula on räägitaivamad. Keeled erinevad üksteisest nii, et aru keegi kellestki ei saa, sestap inglise keel riigikeeleks tehtigi. Tuleb meelde Papua-Guinea, kus igal suguharul on oma keel, seega üle 100 keele ja omavahel nad suhelda ei saa. Ostame mõned teokarbid ja lahkume. Järvel on kalamehi. Nad näitavad meile eemalt oma saaki. Üks neist on astelrai, teine paistab suurem ja lapik olema. Öö hotellis on normaalne, seinast puhub küll liiga külma mittereguleeritavat õhku ja moskiitovõrkude kinnitused on seinalt ära tulnud. Laualambid on öölaudadel, aga nende taga seinas ei ole seinakontakti. Magame kempsuvalguses, mis tuleb toa nurka ehitatud sansõlme kapist mil vaid kalts ukseks.

Laupäev, 1.11

Senegal, 2.päev. Rahvuspargi külastus. Pärast prantsuspärast hommikusööki - kohv (Nescafe) ja saiake - istume hotelliõuel lahtistesse väikestesse, kuid kõrgetesse dziipidesse, 8 inimest ühele. Kolm autot sõidavad välja. Rahvuspargini on 25 min. sõitu. Traatvõrgust väravate mõlemale poole on kinnitatud vineerist kaelkirjak ja ninasarvik. Pildistan neid kahtlusest, et me neid ikkagi elusast peast ei näe. Värav lahti, värav kinni. Ja mis ma näen? Sebrapaarike patseerib õuel. Kohe pildistama. Ega nad end käeulatusse ei andnud, aga lähedale lasid küll. Senegalis pole loomuldasa neid loomi olnud, need on sisse veetud turistide tarbeks. Savann küll, aga loomatu. Niisiis sõidame vaatama turistimagnetit. Elevandirohi, mis on habras kõrs, kasvab 2,5m kõrguseks. Vihmaperioodi lõpul on nende kasv täispikkuses, ligi 3m. Oleks õnn kui kedagi näeks. Dziip sõidab konarlikul teel hüpeldes. Tugiraam kasti kohal kohtub aegajalt rohututtidega ja kallab meid putukatega üle. Sipelgaid, ritsikaid, tiivulisi ja ussikesi sajab meile kaela. Teises autos olevat hullemgi - esimese rattad tuiskavad sitikad üles järgmisesse. Üks olend on kummalisem kui teine. Imetleks rahus kui auto nii ei põrutaks. Näen puu otsas ka taevasinist lindu taeva sinisel taustal aga pildistada ei saa, sest hoian end kahe käega auto küljes kinni. See lind oli Blue Flycatcher ja teda enam uuesti ei näinudki. Korraks veel bussi aknast, aga mis pilti seal enam. Dziip peatub, sest giid on märganud elevandirohust välja ulatuvat kaelkirjaku pead ja juppi kaela. See olla 4 aastase pea. Kuna nad sigivad 4 aastaste vahedega, siis on ka vanused vastavad. Rohi on kõrge, paistab ainult pea. Veidi hiljem näeme ka 8 aastase kaelkirjaku pead. Siis näeme antiloopi. See on võpsiku varjus. Kobedamat pilti ei saanudki, sest meie auto käsutati eest ära et teise auto vägi saaks ka osa. Selle vahetuse peale see elukas ka jalga lasi. Kolmas auto jäi ilma. Ninasarvikud olid kenasti kahekesi veesilmaks kaevatud kandilise lombi ääres. Mulle tundus, et nad olidki seal alati sest täpselt meid kohale viidi ja teiste turistide piltidelt olen nagu sama lompi näinud. Ühe kaelal istus verdsööv linnuke punase nokaga. Ta pidigi ainult verest toituma. Giidid väljusid autost, meid maha ei lastud. Klõpsud käisid, sarvikud loivasid ühel kohal meeter siia-sinna. Tagasisõidu aja näen puu otsas taevasinist lindu. Blue Flycatcher. Üleni taevasinine, igasuguse pruunita, aga pildistada ei saa - auto rapub savanniteel ja peab end kõvasti kinni hoidma. Rahvuspargi värava juures näidatakse meile püütonit, kelle kohalikud on sinna toonud, et see pargis lahti lastaks. Taamal on puu külge seotud ahv ja puu lähedal jalutab eesel. Ahv hakkas eeslit kiusama ja oleks peaaegu eesli tagajala hoobi saanud. Lahe jälgida. Siis autoga hotelli tagasi, süli sitikaid täis, et vahetada istumine bussi.

Ja jälle bussiga praamile. Praamile saamiseks tuleb autode pealesõidu korraldajale altkäemaksu anda. Praame on küll 3, aga kuna nad on aeglased, siis palavas koridoris keegi oodata ei taha ja siis käib mingi siblimine. Auto ümber tunglevad kaubitsejad. Giid neid autosse ei luba, sest ükskord neid ei saanud välja. Siiski lasen tal avada ukse ja ostan ujedalt poisilt kookospähkli. Ta on üllatunud ja rõõmus, sest ta ju ei pakkunudki, lihtsalt oli kohal. Jälle - esimesena laeva, viimasena maha. Laevas me bussis ei istu, sest mootor ei tohi töötada ja see tähendab konditsioneeri seiskumist. Autod on laeval kinnitamata ja praami ots on lahtine. Inimesed ja kitsed on autode vahel. Vaatan inimesi. Nad on ilusad. Harmoonilised korrapärased näojooned. Mõned noored naised on imeilusad, uhked kleidid üll. Kes pole just vaesem, külast või tööd tegemas on puhas ja hoolitsetud. Pildistada ei ole soovitav, mõned võivad pahaks panna ja loa küsimine siin on tülikas. Pealt ei näe kas inimene on islamiusku või ei. Olemegi tagasi.

Pühapäev, 2.11

Muslimitel pole pühapäev püha päev. Neil on selleks reede. Päeva pühadus seisneb selles, et siis peab kindlasi päeva ajal palvetama ja selleks hetkeks seisatub muslimite muu elutegevus. Samas on maal palju katoliiklasi ja anglikaane. Seega ei pruugi reedel turisti jaoks midagi olulist toimuda. Võtame ette teise külastuse Bijilo rahvuspatki. Et pääseda seal giidita liikuma, peab andma väravas oma giidist keeldumise kohta raamatusse märke. See vist aitab neid kuidagi palkade arvestamisel. Otsime Bijilo ahvipargist rahu ja vaikust ja varju. Seda me ka saame. Saame ka lahedat ahvisügamist vaadata. Emane sügab isast, siis vastupidi ja lõpuks ilmub põõsast poeg sügatavaks. Õhtul käime jälle eemal küüslaugukrevette söömas ja jääme pimeda peale. Liiklus tänaval on tihe, kõik pagevad kottpimeduse eest. Tee kõrval riisipõllul hüppab massiliselt hiilgavad putukad paari meetri kõrgusele. Uhke pilt. Juurdehüpanud "giid" seletas, et nad reflekteerivad valgust, mitte ei tooda. Kui sitika pihku võtad, siis ei helenda. Mina küll seda valgust kottpimedas ei näinud mida peegeldada saaks. Kummaline.

Esmaspäev, 3.11

Banjul, Denton bridge, Big Game Fishing. Kalapäev. Küsivad 5000 dalasit päeva eest, mis lõpeb kell 4. See on odavam kui Mauritiusel. Jõuame kohale kell 8 nagu kokku lepitud. Meile öeldakse, et tulime liiga vara. Krevetid olid neil küll ostetud, aga elussöötta alles mindi püüdma. Ridvad sisse ja minek. Rapala on seal IN ja valge lant punase peaga on hitt. Kaasa tuleb ainult 1 must paadimees. Oleme õngedega paadis, sõidame. Äkki sõidab mootor paadi küljest ära. Märkan, et see ongi õnneks jämeda sinise nööriga paadi külge seotud. Veidi aega jamamist ja mootor püsib jälle kuidagi paadi küljes. Traalime, veame lanti paadi taga barracuda saamiseks. Ei mingit saaki.

Siis suundume suurele jõele pikalt välja. No on ikka lai ja pikk küll. Püüame tarponi. Heidame lanti, siis hakkame õngega püüdma. Söödaks on kalatükid või krevetid või mõlemad koos, nn.kalakokteil. 40cm söödast on kinnitatud ülespoole vabalt liikuv tinaraskus, sest vool on tugev. Annab ikka tunnetada, kas jõnksutab või ei. Saame mõned tillukesed võikalad -Butterfishi või Bufferfishi , mõlemad nimetused on kasutuses. Sellise kandilise, täppidega ja lõualuudega. See ajab end lõua alt õhku täis ja teeb krooksuvat rahulolematut konna häält. Esimesed heidame tagasi sest on liiga väikesed. Siis vahetame kohta ja saame suuremaid Butterfishe. Igaüks saab ühe. Siis saan krabi ja saan väikese tundmatu valge kala ja väikeseid Ladyfishe. Krabi krõbistab paadipõhjas ringi. Tikub jalgade kallale. Toimetame kella neljani, aga mingit kobedamat saaki pole. Viimaks jääb barracuda õnge. Juku tõmbab ta paadi ligi. Neegri asi oli kala konksuga paati haakida. Ja ta lõi mööda! Jessas! Ja ilma olimegi.

Kaldale tulles oli teiste küsimus:"How mutch you lost?" Niipalju sest kalast oli, et Juku tahtis tagasi tulla. Lepime reede peale kokku, aga öeldi, et me tuleks hiljem ja saame 1000 dalasit allahindlust kuna nende poiss lasi meie kala ära. Küsitakse, kas kalu tahame. Ütlen, jah. Poiss läheb kahte neist rookima. Küll on nad ikka täpsed, kes mis kala sai. Ülejäänud saak jääb neile, ka meie väikesed "kaladaamid", ladyfishid. Õhtul viin need restosse, küsin peakokka ja annan kalad töösse. 300 dalasit, sama, mis muu roog, maksab me tellitud toidu valmistamine.

Teisipäev, 4.11

Rannaelu on iga päev sama. Saad lamamistooli kui tahad. Mõned on ka terved kui hiljaks ei jää ja teised pole ära võtnud. Poisike paneb selle su soovitud paika ja toob madratsi. Turvamees valvab, et kaubitsejad tüli ei teeks. Alles kui on kindel, et turist on kaubast huvitatud, laseb ta tegelase varjude vahele. Üks sell müüb hirminetuid froteerätte, üks müüb plaate, üks mahlu. Plaadid huvitavad mind küll. Pakub 1000 dalasi eest 3 plaati. Siiski ütlen, et kuulamata ma muusikat ei osta. Mees nimega Yayaa näitab, et ta pleieril on patareid läbi. Toon hotellist varupatareid, mis on taskulambile mõeldud et me sisemaale sõites hätta ei jääks. Kuulame ja valin muusikat. Üks kohalik popstaar, reggieplaat ja mingi topsik. Hea lapsele viia. Ligi tuleb ka jändrik mees, kes olevat õhtul hotelli taga kenaste trummi põristanud. Tema müüb mulle oma plaadi. 400 küsis, 200 sai. Hästi põristas. Plaat on ehe nagu keegi trepil mängiks. Isetehtud. Tegelik töö on tal aga rannas värskeid mahlu pakkuda, 50 dalasit klaas. Küsin, kas tal baobabi mahla on. Ta ütleb, et on, ta laseb vennal tuua minu jaoks värske baobabi. Tema jälle küsis minult et kas laste koolitarbeid on, tal olla lõunakülas 5 last. Ma ei luba, aga küsin, et kui tooksin, kas ta hinnaalandust teeb. Jah, teeb. Hiljem näen teda jälle, baobab olla minu jaoks valmis ja ta olla koju helistanud, lapsed tantsivat kui ta öelnud, et saavad vihikud. Väljapressimine. Juku aga ütles, et ei mingeid vihikuid vanamehele, anname ikka otse lastele. Miks ma üldse pean oma mahla ostma sellelt vanamehelt, seal ju teisi müüjaid ka. Ütlen, et tule, lähme, ostame, saad sina ka maitsta. Ei, tema ei tule, teda pole kutsutud, ja just mulle olevat ju värske baobab toodud ja temaga polevat ju räägitudki ja tema üldse seda ei joo kui seal võib vett sees olla… Hüvasti, baobabi mahl, ta on jälle armukade. Rannas näeb tihti kuidas vanad valged paksud naised flirdivad kohalike mustade meestega, kes on neist kõvasti nooremad. Ka on mehed kenad ja treenitud, naised aga lodevad, "parim enne" möödas, paljudel pole ka rinnahoidjaid üll. Väikesel ja vaesel maal on ikka rahvakiht, kes igatseb ära parematele jahimaadele. Nii saavadki vanad üksikud naised siit elu- või seksikaaslased, abielluvad ja siis hakkavad elatama seda meest ja kogu tema suguvõsa, sest nii on siin kombeks. Sellid ei oska küll midagi teha, aga pööravad tähelepanunäljas üksi jäänud naistele ohtralt tähelepanu. Enamasti on suunatud kosjakaup just naistele, ent nägin restoranis ka inetut valget meest moosimas kahte musta leedit lumenägemise jutuga.

Kolmapäev, 5.11

Tanji osutus teeäärseks savannialaks. Kuiv rohumaa, mõned puud püsti. Linnud kaugel ja kõrgel. Sinna kuuluvat ka saar, aga sinna ei lasta linnupesade pärast. Raamatu järgi peaks seal olema 34 roomajaliiki ja sadu linnuliike, aga meie ei näinud. Pettununa lähme Bobist lahku. Tanji eest maksime lubatud 60 euri asemel 40. We are not happy. Meie rahustamiseks pakub ta välja järgmise päeva sõidu ja raha ei küsivat.

Neljapäev, 6.11

Oleme kell 8 hotellist 20m eemal Office ees. Sama roheline takso, Bobi sõber ja Bob ootavad. Ootasime mingit lühikest kompensatsioonireisi kuhugi naabrusesse, aga muudkui sõidame ja sõidame. Polnud me peakatteidki võtnud ega vett kaasa. Teeme vahepeatuse Farafenni teeäärsel turul ja ostame vett. Makasutu metsapargis, Makasutu Forest, näeme krokodillidest vaid jälgi looduslike basseinide, tiikide ääres. Vesi on jälle kõrge. Ka teokarbid mudas olid krokodilli naha moodi. Palmiveini tegemine paistab olevat pooleli - palmid on täis koledaid määrdunud plastpudeleid sogase vedelikuga. Palmiviina (veini?) saadakse puu tipust oksi ära kaksates ja nede otsa plastikpudeleid kinnitades. Sealt siis tilgub mahla ja see läheb palavas käärima Kohalik viinapood on madala puu all võpsikus kust kohalikud käivad palmiviina ostmas. Räpane hämar paik, täis kanistreid. Freeky. Jäälinde on palju ja 2 sorti. Väikeseid rohelisi bee-eatereid on ka, neid on peaaegu igal pool. Senegali Coucalist sain häid pilte. See oli päris tore retk kui Bob ikkagi lõpus jälle ei oleks raha küsinud. Et kasvõi see 20 eurot mida me keile keeldusime talle andmast. Nu vaat, ega ikka ei maksa talle midagi. Seekord jääb ilma. Ta on meie pealt hirmhästi teeninud niigi. Ja jutt ju oli, et reis on selleks, et me ikka happy oleks.

Reede, 7.11

Denton Bridge, teine kord. Leppisime viimati kokku uue kalastuse, sest ei tahtnud suure kalata jääda. Saime 1000 dalasit hinnast alla kaubelda, sest nende poiss lasi ära meie kala. Seega 4000 dalasi kulutus ootab ees, 2000 krooni, tonn nina pealt. On see seda väärt? Jõuame kohale kell 9 nagu kokku lepitud. Meile öeldakse, et ikka liiga vara ja ta ootas, et me helistaks. Imestan, et miks pidanuks helistama kui kokkulepe on olemas. Pole neil sööta varutud ega pole bensiini. Saavad raha ja tormavad benssu ostma. Bensiin on neil kallim kui meil, aga vaid veidi. Veele minek hilineb. Kaasa tulevad 2 meest. See, kellega kokku leppisime ei osanud üldse kalastada. Väiksem vennike oli asjalikum. See õpetab teist. Ka seekord veame algul lanti paadi taga. Kaks teravahambulist barracudat ampsab ära kaks lanti. Seekord isegi ei näinud neid. Terastross enne lanti oli õhuke. Rohkem trosse pole - pole mõtet ka barracudat üritada. Viimase traadijupiga lant saab veel paadi järele visatud ja noorem sell veab seda paadi järel. Mootor töötab liiga kiiresti. Mina küll sellisel kiirusel lanti ei veaks - see ei mängi korralikult ja kui kuhugi kinni veab, on jäämine lõplik. No ja ta tõmbaski põhja kinni. Seal olla sellised liivavaalud jõe põhjas mis on kõrgemad. Jessas, nagu esimest korda püüaks kala.

Suundume lahele ja õngitseme. Igav on. Neeger paneb su õnge otsa sööda, siis hoiad õnge ja siis võtab neeger õngest su ssgi. Mis kalapüük see on! Paar korda sain ka ise kreveti otsa panna. Püüdsin abistajat takistada, aga ta ütles, et kõik on ju minu heaks, et ma ei peaks käsi määrima. Minu "but I like it!" ei muutnud asja. Küsin, kas me ei peaks tarponi jahtima, sest seda me ju tahame. Vastus oli et me ju jahimegi. Tarpon võtvatki ainult krevette. Aga eelmine kord me jahtisime seda kala elussöödaga. Tarpon on seljalt vaadates kõhn kala, aga küljelt nagu räim, ent hiigelpikk, kuni 3m. Ei olnud meil seda õnne, et sellise saanuks. Sain ka lestasuuruse astelrai. Esimese asjana murti selle seljalt ära astel, saba algusest. Mürk olla nii tugev, et haiglasõit on kindel. Seda oli just juhtunud turistiga, kes jalaga raid paadi põhjal paigal püüdis hoida. Lapik ja libe, oli see end nihutanud ja jalalabale pihta saanud. Algul polevat midagi tunda andnud, siis hirmsalt paiste läinud. Seekord maabume varem. Meie taksojuht on juba närviliselt helistanud. Talle sai kell 4 öeldud, jõudsime aga kell 5. Saagi - 2 punast snäpperit sain kaasa, puhastatuna. Panen need hotelli külmkappi, et süüa järgmine päev. Küsime giidilt infotunni ajal infot Georgetowni sõidu kohta. Lubab homseks hankida ja valvelauda jätta.

Laupäev, 8.11

Rannapäev. Näen kaugemal võrgu kaldale vedamist. Kui ojas on vesi alanenud, pääsen pildistama. Saagiks on 1 barracuda, tosin makrelli, mõni krabi, kalmaar. Inglise turist ostis barracuda ja soomlased makrelli. Nad tegevat selle ise hotellitoas. Imelik, kas neil on pliit kaasas. Mul on ainult keedupulk. Mul pole vaja midagi osta, mul oma kala kapis. Õhtul viingi 2 punast snäpperit kööki. Ka seekord maksab nende valmistamine 300 dalasit. Ootasin kokakunsti, aga sain samal viisil tehtud kalad - tomatiga ja laimidega. Kõht oli tühi ja seekordne kala maitses paremini. Oli küll luudega, aga hõrguma lihaga. Joogiks muidugi õlu. Õhtul on läbirääkimised Bobiga sisemaa reisi osas. Tjärebori giid oli meile infot sisaldava kirja unustanud jätta. Bob küsib 250 eurot. Sama hinda küsib Tjäreborg bussimatka eest. Nagu palju on küsitud. Bobiga saaks jälle peatuda seal kus vaid isu tuleb. Reisifirma tagab jälle kvaliteedi. Ja seltskonna, soovimatu. Jäime lõpuks Bobi juurde. Maksame talle 70 eurot ette. Bensiin on vaja osta. Hommikul kell 8 siis alustame. Ta peab telefonitsi öömaja kokku leppima ja paadisõidu. Hoiatame, et olgu korralik auto. Kui on seesama logu, millega sõitnud oleme, olgu täiesti korras. Kui me autorikke tõttu tee peale jääme, palavasse küpsema, me ei maksa talle midagi. Ta ei taha lõunateedpidi sõita. Tahab, et tuleksime sama teed tagasi, sest lõunatee olevat auklik. Meie aga tahaks erinevaid teid. Ka ei taha me uuesti kogeda praamikogemust. Siiski lepime asjaga. Hiljem kodus leian YouTubest video lõunateest ja mõistan, miks me seda pidi ei tulnud. See tee oligi üksainus auk mille sees oli kõrgemaid servi.

Pühapäev, 9.11

Meid ootab sisemaamatk Georgetowni ehk Janjanbure. Ei tea, mida oodata. Massiliselt moskiitosid? Pilkast õhtupimedust? Igaks juhuks võtame igasugust kraami kaasa. Vihikud-pliiatsid ka, sest sisemaal on olukord hullem. Pikad püksid, pikkade varrukatega särk tsetsekärbeste kaitseks, sääsetõrjevahendid. Ise loodan, et kui õhtul näeks jõehobu siis ehk saaks hommikul sõita lõunateed Basse poole, Bansangi, kus on kõrgemaid liivaseinu karmiin bee-eateritega. Üleni säravpunased linnud, kauneim mida internet Gambia lindudest näitab. Kell saab 8. Läheme kohtumispaika, meid ootab seesama auto, lagunenud roheline turistitakso. Ka õlivahetus ei tee seda autot usaldusväärseks. Sõidame esialgu Brikamasse kust poisid võtavad oma külmakasti jääd. Enne nad helistasid kuhugi ja siis tuli kaugelt majade vahelt üks kohalik leedi, kauss jääga pea peal ja kummutas selle kasti. Praamijärjekorras on vähe rahvast ja hommik on jahe. Jõe ületus polnudki sama hull kui eelmine. Ka oli kaupmehi vähem ja Juku ei saanudki oma keekse osta. Põhjatee on sile asfalt, tee läheb otse ja on suhteliselt igav. Vahepeal teeme peatusi. Näen eesliverd söövaid linde, hammekoppi - sauruste aegset lindu, vesiroose ja punase preesterlinnu kollast teisikut. Kahjuks on see lind kaugel ja pilti ei saa. Aegajalt ummistavad lehmakarjad autol tee. Sõidame. Käib kärakas ja auto kukub loperdama. Üks tagarehvidest on plahvatanud ja tee on kummitükke täis. Ilmselt jäi teele ka muid autoosasid sest midagi nad sealt teeperve rohust veel otsisid. Mustad hakkavad tagavararatast alla panema. Meie uimerdame palavas keset teed. Õnneks on mul vihmavari kaasas ja olen selle all. Joome veel jahedat jooki külmkastist. Ratas saab alla ja auto ligadilogadi liikuma. 10 km hiljem käib uus pauk ja teine kumm on lõhki. No nii, siia me jäämegi. Kuidas olukord lahendatakse? Kaugel me oleme? Juku käsutatakse esiistmele ja sõidame 10 km tunnis. Õnneks pole pikalt vaja minna, oleme jõudnud lõpuks Georgetowni sadamasse praamijärjekorda. Praamile mahub 4 autot, meie oma on viimane. Linnake on saare peal ja meie hotell on 5km pikkuse saare kaugeimas tipus. Sõidame, aga see auto seda teed ei söö nii, et jätkame jala. On pikalt minna, palav on ja varju pole. Madude jäljed on teeliivas. Juku taarub varjust varju. Jõuame Bird Campi. Bob peab läbirääkimisi ja see,mida ta kuuleb ei meeldi talle. Ta oli helistanud ja küsinud kas on vaba ruumi ja kas hind on endine. Saanud positiivse vastuse tõi ta meid kohale aga hind oli vahepeal tõusnud. Küsiti 1500 dalasit inimeselt öö kohta. Liig mis liig. Ka mõtles Bob oma rahale mis tal kokkuvõttes selle võrra vähenema pidi. Seega juhatas ta meid välja, sest meie polnud nõus seda summat maksma. Ka olevat paadisõit sellest hotellist maksnud 2500. Läksin temaga suheldes ägedaks. See on ju tema töö, mitte meie mure ja jutt oli, et me kisaks enam ei maksa midagi. Whole package pidi maksma 250. Kui ta oli teinud mõned telefonikõned., ütles meile, et nüüd on tal kokkulepe teise hotelliga ja me lähme sinna. Me pidanuks jala minema, sest auto on remondis. Ollallaa. No jala me siit kuhugi ei liigu. Telligu auto, milline tahes, tema mure. Mõne aja pärast saabus väikebuss, kohvrid katusel. Bob pidas läbirääkimisi ja meid koliti sisse. Kohe aga jõudis kohale ka teine meie jaoks tellitud auto ja meid käsutati ümber kolima. Sellest asjaajamisest hakkas juba siiber saama. Vahetasime autot ja meid viidi küla keskossa, mingisse majapidamisse. Õue peal oli 4 hütti, igasse tehtud 4 tuba, mille keskosas oli sansõlm. Ülilibeda viltuse põrandaga kemmerg, jube dushinurk ja 40 cm maast ulatuv pott tohutu suure Ingliseaegse veemahutiga. Esimese tõmbe järel see kinni ei jäänudki vaid solises lakkamatult. Magada poleks nii saanud. Võtsin sellelt kaane ja sidusin kupatuse kinni. Laes olev pirn muidugi ei põlenud. Läksime õue keskele lauda ja tellisime õhtusöögi. Kana riisiga. Ootasime, jõime õlut. Ootasime veel. Juku muutus närviliseks. Siis saabus Bob ja küsis lisaraha. Et tal on vaja see öömaja maksta ja homsele paadimehele. Eelmine raha olla juba otsas, läinud bensiinile. Juku vihastus. Ei mingit raha enam. 70 eurot sai, see ei saa olla kulunud bensule, 300 dalasit sai tee peal ja nüüd tahab Bob kogu raha kätte saada. Mille eest? See jube sõit autovrakiga, asjatu vedamine mingisse hotelli ja sealt ära, palavas jalutuskäik, ajaraiskamine. Me pidime ju juba õhtul paadiga jõehobusid vaatama minema. Me pole midagi saanud. Ta ei anna mingit raha enam. Mina saan nende kahe vahel istudes mõlemast poolest aru, aga lepituse, kompromissi, leidmine on mulle raske. Bob üritab selgitada paberil kuhu raha on läinud ja kuhu läheb ja et tema kasum asjast on vaid 1000 dalasit. Asi tundub väheusutav, numbrid on muutunud iga seletuse käigus. Mõlemad ajavad oma joru. Bob aga muudkui lubab, et homme me oleme happy. Aga praegu me ju ei ole, kohe üldse mitte. Ja juba kaks tundi ootame oma kuivetunud kana ja süüa ei saa ega saa. Pinge on laes. Õuepeal hüppavad ringi mingid konnad ja neid on üsna palju. Tavalises olukorras lendaksin kaamera järele, nüüd olen plindris, tujutu ja konnad jäävadki pildistamata. Ma ei kingi neile isegi pikemat pilku. Pärast, nüüd, on kahju. Lõpuks saabubki kana mis on just nii kuiv kui ootasime. Tellisime sama toidu mõlemad, et kiirelt saaks. Seinalegi oli maalitud "Fast Food". Sööme, mul pole isu. Probleem on lahendamata. Juku tahab homme sadamast bussiga tagasi sõita. Numbris polnud voodilinu. Küsin siis hapult et kas see on Gambia vii magada linadeta. Ilmub noormees, viib numbrisse ühe lina ja padjapüüri. Kui Juku oli söönud, leebus ta veidi, küsis, milline on väikseim summa mida Bob vajab et asi edasi areneks. Viskas siis lauale selle 70 eurot ja hüüdis üle õla et ei ainsamatki dalasit enne kui ta lõpusumma hotelli ukse ees tasub. Isegi seda sõna ei või mainida. Juku läks seega magama ja mina jäin isutult kanalõppu järama ja suhteid selgitama-siluma. Lõpuks sain ise ka koti peale. Tekke seal muidugi polnud. Kolmeks tunniks õhtul oli vaid elektrit. Toanurgas oli jalaga ventilaator, see tegi hirmsat kolinat. Pidin seda veidi remontima ja midagi jalgade alla leidma kuni ta enam ei plärisenud. Sellega sai palavas magada. Ei mingeid moskiitovõrke, aga akendel olid ebamäärases olukorras võrgud ees. Toas hüples tirtse. Need astusime laiaks. Voodid olid kiviplatvorm madratsiga. Vajusin kui kott ja magasin jutti hommikuni. Hommikul lugesin moskiitojälgi. Neid oli.

Esmaspäev, 10.11

Hommikusöögiks oli omlett. Maitsetu, aga kõlbas. Konni plnud kuskil näha. Siis viidi meid autoga sadamasse, see oli lähedal. Sadamas oli 2 plekkpaati, õigemini raudsed ratsud. Paksust raudplekist oli see paat, plaadid kinnitatud suurte poltidega ja põhi oli lame. Reelingu küljes oli 3 toigast ja sellel raam, millel 2 puruvana hõredat palmilehte. Varju need ei andnud, küll aga segasid pildistamisel. Paati just tühjendati riisikottidest. Siis astusime meie sisse. Bob seletab, et siin on kõik puhas mage vesi ja inimesed joovad seda. Tõepoolest, üks naine ammutab sealt kollase veekanistriga vett. Tema jutu ajal aga näen, kuidas üks julk mööda hulbib. Jõevesi on soe, aurab hommikus tugevalt. Päike on tõüusmas. Ilus on. Ritsikad ja linnud häälitsevad, muidu oleks vaikne. Paadil on taga mootor, 8 hobujõuline Yamaha. Sellega popsutame allavoolu. Siin pole mangroove, sest need eelistavad soolast vett. Palmid, puud, põõsad. Vaheldusrikas. Linde on palju ja ma pildistan neid mõnuga. Ainus häda on see, et kui keegi märkab mingit lindu, siis kõik see 4 meest paadis osutavad seda käega ja hüüavad minule näitamiseks. Mispeale lind vehkat teeb. Ahah, there WAS a bird. Kaunid jäälinnud, uhked kotkad, mõnel kalad nokas. Nauditav sõit. See kestab 2 tundi. Jõuame saarteni, millel pole puid, on vaid põõsad. Arvan et jõehobule sobiv paik ja ma ei eksi. Bob peatab paadi, ta on midagi näinud. Jõehobu nina veepinnal. Siis üleüldine kisa - jõehobune kaldal! Ma nägin küll, aga mõtlesin, et kivi või mingi liivahunnik. Kive sel maal küll üldse pole. See hunnik liigutas, keeras külili, pöördus aeglaselt. Hüüan:"Cheese!" ja jõehobu avabki haigutuseks suu. Nagu filmis. Klõps. Klõps. Klõps. Meie reisi apoteoos. Tagasitee 2 tundi, igav, päike paistab, linde pole. Laevalt autosse ja sama igavalt tagasi sadamasse praamile. Sedavõrd oli vaheldust, et tegime paar vahepeatust teel kui lapsi nägime, jagasime ära vihikud, vildikad, pliiatsid, pastakad. Ühe poisi silmades nägin tõelist õnne kui ta oli viltpliiatsikomplekti saanud ja vihiku. See säras sealt sõnadeta. Ta polnudki midagi küsinud. Jõuluvana lihtsalt tuli. See pilk jääb meelde. Teises kohas said ühe pere kõik lapsed nänni ja lisaks ostis Juku neilt 40 dalasiga arbuusi. Mees tõi suurima ja see oli hiljem süües küps ja ülihea.

Praamisabas jääme esimestena kaldale, laev lahkub meieta, sest Bob maksis valele mehele. Teine oli võimukam ja juhatas sootuks teise auto praamile. Oli hetk kui pidi otsustama, kas minna jala laevale, Banjulist edasi taksoga või oodata auto juures uut praami. Õnneks oli uus praam lähenemas ja lisa 200 dalasi maksmine taksole jäi ära. Mingeid sõiduplaane seal maal ei eksisteeri. Bussid, praamid sõidavad lihtsalt nagu sõidavad. Tõenäoliselt saimegi viimasele sel päeval liikuvale alusele sest Banjuli jõudes oli juba pime. Linn tundus pimedas kole. Mingid naised palvetasid kõnniteel ja minu meelest sättisid end sinna magama. Inimesi oli palju liikvel, valgust vähe. Hotelli ees sai Bob oma raha. Ta küsis sellele lisaks veel tippi 10 eurot maailma parimale giidile ja 10 eurot maailma parimale autojuhile. Nad ikka oskavad vindi üle keerata. Ärgu mitte lootkugi. Bye.

Teisipäev, 11.11

Rannapäev. Öö oli täiskuuga. Arvan, et selle tõttu on tõusud-mõõnad eriti suured. Jõesäng oli hommikul läbimatu. Eemalt nägin kuidas võrgutõmbajad saavad suure saagi. Kalu on hunnikus. Lõuna ajal tõmbavad nad uue noosi ja siis pääsen uudishimutsema. Kõik on suured tuunikalad. Võtame päikesest viimast. Lained on madalad, söandan ookeni minna. Vesi tundub karastav kuigi on tõenäoliselt sama soe kui enne. Ka palavust enam ei tunne. Inimene harjub. 35 kraadi pole enam palav ja higi ei jookse. Ka ei kaani enam 5l vett ja mahlu päevas, pole vajadust. Päike ei hakka enam peale, olen saavutanud pruunisuse viimase astme. Ma ei lähe enam nii pruuniks kui noorena. Õite seda vaja ongi. Lähen ja tellin sellelt rannajõmmilt baobabi mahla, raha eest. Ta toob selle lamamisasemeni, kandikul. Vihikuid ta ei saa, annan pastaka. Rannas on ka see teine eesti perekond kes tuli 2 nädalaks. Mehe nimi on Juhan, tütar on Mariann ja naise nimi on Emme. Ma ei taha neid kõnetada, nad kõnnivad kogu aeg ringi, upsakalt käed puusas ja räägivad liiga kõva häälega. Tavaline väiklane ennastäis eesti kodanlane. Mis mul nendega rääkida.

Kolmapäev, 12.11

Sama sisukas rannapäev kui enne. Ootame kodureisi. Näen uuesti rannatrummijõmmi nimega Lamin. "Hello, Estonia! How are you today? ". Juku on hotellis, annan mehele viimased vildikad ära ja enda tarbeks võetud kaustiku, et pidada päevikut mida ma ei pidanudki. Olgu siis õnnelik ja lapsed, kui neid ongi, jagagu lehed omavahel ära. Viimased harilikud pliiatsid koos teritajaga saab rannas liivapiltide müüja, kes väidab need ise teinud olevat. Ega ma teda ei usu, aga kama kaks. Pildid on kõik koledad, tõesti koledad. Õhtul kõmbime sillani ja püüan võtta mudahüpikute liikumist videosse. Siis kontrollaeg hotellis giidiga, et kontrollida kojusõidu paikapidavust. Pakime. Peidan teokarpe riiete vahele. Kolmandast maailmast pole lubatud suurt midagi tuua, kõik on keelatud. Ka teokarbid, seemned, taimed. Mul on veel külmkapis paar sitikat - 2 prussakat-tarakani ja rohutirts. Üks prussakas oli elus kui ma ta rannalt sain ja ma ei osanud teda teisiti tappa kui panna külmaosakonda. Pakin nad hoolikalt kilesse, et ei haiseks.

Neljapäev, 13.11

Ärasõit 13.10 bussiga. Buss hilineb 30 min. Bobi pole, kes lubas meid tulla hüvasti jätma. Ega ma sest hooli. Oli teine selline, kes ei naeratanud ja meilt ainult raha välja pumpas. Sellele vaatamata ja kõigele jamale vaatamata saime siiski tema abil näha enamat kui nii mõnigi teine turist. Ma ei võrdlegi praegu meid nendega kes vaid hotelli tulevad päevitama ja õlut jooma, sealt kaugemle ei saa ega tahagi. Nägime seda mida oli näha, enamat seal palju poleks olnudki. Tundsin end hästi, unustasin kodused jamad. 16.20 lend DK7896. Lend hilineb 1 tund. Passikontrollis võetakse näpuotsajälg. TaxFreest ostame viikmased pähklid. Pähklisabas trimpab 1 Soome mutt õlut, ütleb sorri ja et kas olen soomlane. Vastan, et pole, aga mis tähtsust sel on. Tema kohe rääkima: Otin tiistaina viimehetken matkan, torstaina oli matka. Kävin ravintolassa ja tapasin IHANAN miehen. 12 vuotta kyllä nuorempi, mutta ei see ole tärkeä. Kato, mentiin kihloihin ja oltiin vierailemassa hänen vanhempien luo. Se oli jossain sisämaan kylässä. Olipas huono tie sinne! Olen täällä ollut viikon mutta ei ole nähnyt mitään, paitsi se kylä. Mutta on ihana kattoa kuinka toiset ihmiset elävät. …

18.45-19.45 Las Palmases pissipeatus. Lennukitoit tundub maitsev. Isegi leival on maitse. 04.00 oleks Helsinkis aga jõuame tund hiljem. Saame Juku tuttava bussijuhiga tasuta poole sadamatee peale, siis taksoga sadamani. 8.00 Eckeröga Tallinna. Külm on.