Gomera päevik

Kanaari saared ei koosne vaid liivarandadest ja turistiparvedest - seal leidu ka ka eraldatumaid kohti, kus võib lausa tsivilisatsiooni unustada - loe Kristjan Janseni Gomera reisipäevikut.

Vaata ka samateemalist artiklit SL Õhtulehes: Saar, kus kasvavad Euroopa viimased loorberimetsad.

1. Esimene päev Gomeral
Pension Victor Leralta aknal, San Sebastianis, La Gomeral, Kanaaridel. Laupäev, 21. aprill 2001 16:48

Siinne öömaja on ehtsas koloniaal-Kanaari stiilis -- kiivas krohviseinte, kiiksuvate-kägisevate põrandatega ja pleekindpruunide akendega. Aknaorvas asub kaks istumiskohta - lausa loodud möödaminevate inimeste jälgimiseks.

Alt alt kostab sagimist ja saksakeelseid hõikeid - laevaga saabunud turistiparv saalib mööda tänavaid, kiikab poeustest sisse ja tervitab häälekalt vastujalutavaid kaaslasi. Üksteist nähakse juba kümnendat korda, set linn on nii väike, et poole tunniga jõuab viimase kui põiktänava läbi käia.

Varsti on taas kõik vaikne, sest linn on vaadatud ja turistid viiakse kui lasteaiarühm kõrvalsaarele Tenerifele tagasi.

Jälle hakkab tibutama. Pagan, ilm nagu Eesti suvi - pidev pilvealune, korraks päiksesilm siis jälle sahmakas vett kaelas.


Õhtusel jalutuskäigul mäetipul asuva San Cristõbali majaka juurde sattusime kohalikku surnuaeda. Müstiline paik, erinev kõigist nähtud-kuuldud rahupaikadest. Mitme meetri kõrgused riiulitaolised müürid, mille sees kambrid kirstudele, iga kamber kaetud kiviplaadiga, millel Neitsi Maarja kujuke või krutsifiks.

Sinised õielehed haudadel, punane muld ja rohelised banaanisalud ümberringi lisavad kummastatust veelgi.

2. Teine päev Gomeral
Pühapäev, 22. aprill

Hommik leidis meid teelt saare põhjaossa. Siinsed bussid on küll moodsad ja puha, kuid liiguvad harva ja on kurikallid. Nii et kotid selga ja maanteele!

Päev tagasi vihmaladinas saarele saabudes kirusime ilma mis saime, nüüd aga mõistsime, et meil on kõvasti vedanud - mägedes rändajale on paarteist kraadi sooja ja ühtlane pilvelaam lausa õnnistus. Kõik järgnevad päevad palusime, et ilm ei muutuks ja et kõrvetav palavus kohale ei jõuaks.

Tund hiljem La Casetasesse jõudes väike puhkus, kott kõvemini selga ja üles mägedesse - rännakule läbi saare inimtühja loodenurga e. Parque Natural de Majona.

Iga järgnev mäeahelik on siin ise nägu - kord rohekate mägisibulatega kaetud kaljud ja kirev lillevaip, siis jälle männitihnikud ja jalge all krabisevad okkad. Vaid siin-seal turritavad palmid või hiigelsuured aaloepuhmad ei lase unustada, et viibid ikkagi Aafrika külje all, mitte koduses metsatukas.

Majona park on inimtühi - siinsed ainsad püsielanikud on pruunikarva kitsed, kes järskudel mäenõlvadel tarandikes ukerdavad. Kahejalgsed peremehed käivad neid aeg-ajalt kantseldamas ja kõrvalasuvat peenramaad harimas.

Rännak üle mäekurude võttis päeva. Vastu õhtut jõudsime Santa Catalina orgu, mille nõlvad on täis astmelisi banaaniterrasse ja mille põhjas voolab üks väheseid veerikkaid jõgesid Gomeral (ülejäänud on enamiku aastast tolmuks kuivanud, nagu lõunamaal ikka).

Selgub, et siinkandis on öömaja hankimisel lihtne nõks - olgu sul vaid suur seljakott ja näol võimalikult nõutu ilme, kui varem või hiljem hõikab sind mõni vanadaam või -härra, kes lahkelt apartementot - väljaüüritavat köögi ja duððiruumiga korterit - pakub. Kaup on aus ja tehing ametlikke öömajahindu arvestades soodne (3000 peseetat 2 inimese kohta).

Nii tuli uni valges majas banaaniistanduste vahel, ülakorruselt kostmas kõrtsikära, aknaluukide taga kohisemas ookean.

3. Kolmas päev Gomeral
Esmaspäev, 23. aprill

La Gomera ametlik turimikaart, mida saare i-punktis jagatakse, sobib hästi autoga kiirteedel kimamiseks, kuid väikeste rajaotste leidmiseks on ta täiesti kasutu. Nii veetsime hommikupooliku mööda mäenõlvu ringi ekseldes ja kaktustes ragistades. Kohalike käest teed küsida pole erilist mõtet - iga vanamees juhatab su eri suunda.

Lõpuks kandsid pingutused vilja, jõudsime Garajonay rahvusparki, mis on Gomera suurim vaatamisväärsus ja turismimagnet.

Põhja poolt parki jõudmine on üsna ootamatu - et mitte turnida üle kaljuahelike, tuleb läbida kilomeetripikkune, vaid küürakil käia lubav tunnel (pigem küll lirtsuv toru) kus vasturonivate Saksa turistide tervitamine meenutab pigem sõjaaegset salakoosolekut Berliini katakombides, kui tavapärast viisakustevahetamist.

Garajonay Rahvuspark haarab endasse 4000 hektarit ürgmetsa - loorberipuid e laurisilvat, kanaari paju ja palju teisi haruldasi liike. Enne viimast jääaega oli kogu Vahemere rannik oli kaetud sarnase metsaga, praegu on Gomera üks väheseid kohti maailmas, kus loorberisalud on säilinud.

Siin, kilomeetri kõrgusel, põrkuvad kokku Atlandilt tulevad külmad õhumassid ja Aafrika soojad tuuled, mille tulemusena on kogu park pidevalt vihmapilvede rüpes. Õhk on siin udune ja tilkuv, lisaks veel puudelt rippuvad samblatordid ja erelillad lilleväljad - puhas Tolkieni maailm!


Õhtul vinnas buss meid Gomera lõunakaldale - Valle Gran Reysse, siinsesse turistide lemmipaika. Õieti võiks koha ümber ristida Valle Gran Deutchlandiks, sest siin valitseb absoluutne saksa keel ja meel - poed ja kohvikud, tänavasildid ja restoranimenüüd - kõikjal vaid deutch.

Lisaks sellele kümneid ja kümneid möödajalutavaid puhmasvuntse, korpulentsed kehasid ja kiilanevaid pealagesid mis panevad kannatuse proovile ja naerumusklid tööle.

Siiski pole tegu ebameeldiva kohaga, mingil määral on siin suudetud säilitada kunagine kaluriküla õhustik ja see Germany-on-Sea väärib üheks päevaks vaatamist küll.

4. Neljas päev Gomeral
Teisipäev, 24. aprill 2001-06-07

Hääletamispäev. Nagu öeldud võtavad siinsed bussihinnad hinge kinni ja seetõttu tuleb iga hommik end maantee äärde käsi püsti seada. Kohalikud juhid pole just eriti agarad pealevõtjad, see-eest jääb turistidest aurorentnikel lahkust ülegi - tõsta vaid käsi ja oledki oma kodinatega pisikese Opeli-pussakasse surutud.

Tõusul Alto de Garajonayle, Gomera kõrgeimasse tippu (1487 m), pole klassikalise tipuvallutamisega midagi ühist - maantee sõidab päris mäe alla, sealt 10minutit punakruusateed ja voila! - äkitselt ongi kõik orud ja mäed su jalge all. Ilusa ilmaga pidavat siit paistma kõik ümberkaudsed saared - Tenerife, El Hierro ja La Palma. Kahjuks otsustas ilus ilm seekord koju jääda.

Õhtupoolikul häälega järgmise autorentniku peale ja alla saare lõunaotsa Playa Santiagosse.

Kui varem arvasin, et kaljudesse raiutud lifte leidub vaid Grim Fandangos, siis eksisin - Fred Olseni luksushotell Hotel Jardin Tecina on läinud niikaugele, et uuristanud oma külastajatele mäekülje sisse tõstuki, mis sind kuumalt mererannalt viuhti üles hotelli rohuaedade vilusse viib.

5. Viies päev Gomeral
Kolmapäev, 25. aprill 2001-06-07

Lahkumispäev. Häälega pealinna San Sebastiani jõudes valitses õues palavus ja hinges segadus. Sebastian polnud sugugi enam see vihmavärkskusest lõhnav väike linn, nagu siia saabudes - hoopis lõõskav päike, tipptund ja turistihordid. Tüütu.

Kuidas saab sama kant ühtaegu nii erinevas valguses paista, ei tea. Tegelikult peegeldab see hästi Gomera olemust - ühelt poolt roheline ja ürgne saar ning teiselt poolt totter tolmune turistiparadiis. Igaühele oma.