Gruusia päevaraamat

04.08.2017. Kell 13.30. Fountain Cafe. Sighnakhi

Väljavõte päevaraamatust (http://www.sulevnurme.org/15/gruusia_2017.htm)
/.../

Niisiis väisasime üht koopakirikut teise järel. Enamuse esiseinad olid kadunud, paljudel seintest väljas ka tagaküljel suured tükid. Minu küsimuse peale selgitati, et osa probleemist on ikka kunagisest maavärinast, ent suurima kahju tegid vaprad punaväelased, kes juba Aserbaidžaani poole jäävat avarat pikka orgu kasutasid Afganistani saadetavate sõdurite treenimiseks. Koopad olid just paras koht, mille pihta täpsust lasta igat tüüpi torudega. Märki laskmisega tehti koobastele väga suurt kurja. Kui punakotkad riigist välja läksid, kasutas Gruusia armee koopaid sihipäraselt edasi kuniks 1990-te keskel tänu tudengite aktsioonidele koopad lõpuks rahule jäeti ja kaitse all võeti. Koobastega muidugi on veel teine jama. Kui töötav kloostri osa jääb Gruusia poolele, siis freskodega koopad jäävad Aserbaidžaani poolele. Mäge ületades olime jõudnud Aserbaidžaani. Matkasime naaberriigis kuni kooparea lõpuni ja pöörasime siis laskudes Gruusiasse tagasi. Giid rääkis, et vahepeal, kui aseri piirivalvuritel on igav, käivad nad rajal turiste kottimas ja passe kontrollimas.

Rada lõppes ühel künkal, mida ehtis tagasihoidlik restaureeritud väike palvela. Leidsin ilusa varjulise istumiskoha naaberkünka otsas ja püüdsin paberile jäädvustada seda piiritut kollakaspruuni tolmust avarust... Kui teiste juurde jõudsin selgus, et meie giid on sõna lausumata jalga lasknud. Üllatusena ent ootas ta meid Davidi pisarate koopa juures. Nimelt tegi härra mägijooksurekordi, käis all ja tõi ukse võtme. Kõiki ei pidavat koopasse lastama, kuid meile ta tahtvat seda imet näidata. Ime on, et selles koopas tilgub vesi – ümbritsev kõrb on üsna kuiv koht – vett jätkub ojades kevadel peale sadusid vaid mõneks päevaks. Legend räägib, et koha leidis David Garejeli ise ja laskis sellesse kohta koopa kaevata. Vesi koguneb tilkhaaval lae alla kinnitatud rennidesse ja tilgub sealt edasi koopa keskel olevasse väikesesse reservuaari. See on ka ainus vesi, mis kloostrielanikel kasutada on. Meil lubati juua palju me soovime, ent vett pudelitesse panna ei tohtinud. Kord juba kruusi täitnud, tuli see ka tühjaks juua – tagasi vett ei valata ja ära ka ei tohi valada. Asi pole vee pühaduses, vaid austuses selle vastu. Vesi ei ole kõrbes raiskamiseks.

/.../

Reisikiri koos fotodega: http://www.sulevnurme.org/15/gruusia_2017.htm