HCM City I

HCM City

Ööbimispaika suundume otsima Pham Ngu Lao kanti, õigemini ühte suvalisse väikesesse alleesse selle tänava taga. Iga maja siinkandis, mis pole hotell või külalistemaja, üürib vähemasti mõnd tuba välja (nha tro, phong tro). 6$ ja kaabel-tv ja soe vesi ja puha, nt Hoan Vu.

Reedeõhtune linn kihab. Bäkkpäkkereid ja muid tegelasi liigub palju ringi, aga see on pisut teistmoodi rahvas kui KSR-l. Ka pole see turistigeto nii kontsentreeritud kujul.

De Thami tänav tundub põhitänav, mis on täis kõikvõimalikke reisiagente ja restorane ja suveniiripoekesi (viimaste peaartikliks tunduvad olevat puule lakeeritud Gustav Klimti teosed, mis näevad vietnamlikult kirevad välja küll). Üsna palju on poode piraat filmi ja muusika CD-dega (10-15000d), programme (20 000d) paistab vaid ühes poes.

Maandume ühes tänavaäärses kokkuklopsitud minibaaris, kus kohalikud plastikust lastetoolidel istudes reedeõhtust õlut rüüpavad ja muude delikatesside kõrval pulli munade ja konnade ja lehma neerude kallal maiustavad.

Kraaniõlu (bia hoi) on Vietnamis üliodav, 5000d 1 liiter (baaris, kaasa ostes võib leida suisa 2500d liiter), aga et kannud on 2 liitrised, siis keegi liitriga mässama ei hakka. Ega meiegi. Hea lahja õlu ja kui puhastatud kraanivesi on samas hinnas, siis õlu tundub ju märksa etem.

Järgmisel päeval suundume linnaga tutvuma.

Linn on mõnus. Värviline ja samas roheline. Mootorrattureid on palju, autosid õnneks vähe. Ja ootamatult puhas Aasia linn see Saigon.

Suundume Taasühinemispaleesse, varasematel aegadel tunti seda Presidendi palee nime all (15 000d sissepääs). Suurepärane 60-ndate arhitektuur, tõeline parteihoone. Kajavate koridoridega ja suurte laudadega, millel kolm-neli erivärvilist telefoni möödunud aegade dramaatilisi kõnelusi meenutavad. Igasuguseid kahtlasi nuppe on laudade all ka.

Katuselt paistab helikopter, meenutamas seda kuidas 1962-l kaks pommi paleele visati. Üldiselt kogu see hoone on Vietnami lähiajalooliste sündmuste keskpaigaks olnud ja juhtunud on siin ja ümberkaudu omajagu. Keldris näeb huvitavat filmi Vietnamlikust ajalookäsitlusest. Ameeriklastest vaatajatel tundub pidevalt olla tahtmine tõusta ja minna või vähemalt leida kinnitust teistelt vaatajatelt, et ei olnud ju nii. Minu arvates oli küll kõik üsna ausalt välja öeldud.

Pildigalerii allkorrusel toetab ka fakte.

Edasi suundume lukustatud Notre Dame kiriku juurde, mille ees laupäevale kohaselt poseerib 4-5 värsket abielupaari, mis on alati ilus vaatepilt.

Ja siis suundume linna peeneimasse jõeäärsesse kvartalisse, mille keskel kõrgub SaigonTourist ja igasugused tärnihotellid. Nii upmarket kvartalit pole juba väga ammu näinud. Kõik särab ja hiilgab suurejooneliselt. Vaikselt hiilime ühe kaubanduskompleksi esimese korruse kulla ja kalliskivide vahelt teise korruse supermarketisse. Üllatus on see, et hinnad on umbes samad, mis igas suvalises nurgapoes pluss see asjaolu, et selle hinna saamiseks ei pea siin tingima.

Jõeäärest viib ilus lai allee otse tagasi Ben Thani turuni välja. Hommikul tundus imelik, et selline võimas allee niimoodi ootamatult keset linna on. Arvasime, et võib-olla mingisugune prantslaste koloniaalprojekt. Presidendipalees leidsime aga vanalt kaardilt vastuse – kunagi tundus siin raudtee pea jõeni jooksvat, nüüd lõppeb ta äärelinnas ja endine maaala on pargiks muundatud.

Ootamatu, kui kiirelt möödub aeg suures linnas. Kõnnid natuke ringi ja juba õhtu käes.