Sõjakurjategude muuseumisse läheme järgmisel hommikul. Kunagi oli muuseumi nimeks Ameerika Sõjakurjategude Muuseum, aga aeg on edasi liikunud. Pool muuseumist tundub nüüd olevat pühendatud rahvaste sõprusele ja rahule ja miks ka mitte. Ühekülgsuses ei saa seda muuseumi küll enam süüdistada (nagu nt me 96a LP väljapanekut kirjeldab). Ekslikult alustame 6nda hoonega, mis on täis pilte Vietnami sõja vastastest demonstratsioonidest üle maailma, sh end protestiks põletanud ameeriklaste pildid ja jutud missioonile minema keeldunud sõduritest. Väljapanek lõppeb tänusõnadega kõigile, kel rahu armas.
Tõepoolest, ühekülgsuse laadis pole enam midagi kritiseerida ja seda mõjuvamad tunduvad 3,4 ja 5es väljapanek. Nii kliiniliselt šokeerivaid pilte pole ma vist elusees näinud. Mida võib teha napalmpomm inimesega, või Agent Orange kõige elavaga.. Peale arvutute sõjakoleduste on ka uusi pilte. 2003 a plahvatanud ajapomm koolimaja lähistel, need pildid on eriti teravad ja värvilised. Ja vaataja tunnetele pole siin kuskil armu antud.
Mis aga kõige rohkem mõtlema pani, on sõjafotograafia. Hoones nr 2 tundub olevat üsna uus näitus nende fotograafide filmilindilt, kes sõda kajastades surma said. Ja neid muidugi pole vähe. Pildid on üsna kunstilised, ja mitmed neist on ka igasuguseid auhindu võitnud. Midagi eriti karmi seal hoones nr 2 ei näidata. Masendav sõda.
Kus asjad sõjafotograafia alal karmiks lähevad, on sealsamas sõjajubeduste kambris. Näiteks on seal pilt ameerika sõduritest, kes naeratavad laialt kaamerasse, hoides juustest ülal kahe vietnamlase päid. Kehad, millelt pead värskelt raiutud on, lamavad samas esiplaanil. Mis inimesed need sõdurid küll on? Ja kes selle foto tegi, ja miks, perekonnaalbumisse mälestuseks? Järgmine rabaja on ühe pildi allkiri. Pildil on vana naine, keda püütakse püsti hoida. Pildi allkiri on ameerika fotograafi sõnad a la, et ütlesin neile „Hold it“ and I got my picture. Ja peale seda naine tapeti. I got MY picture…
Ilma piltideta arvatavasti see muuseum poleks midagi. Numbrid, mitu pommi kuskile langes ja mitu miljonit inimest suri, need ei jõua tegelikult kohale. Karjuv põletushaavadega laps pildil näitab rohkemat. Aga huvitav kui paljude inimeste kannatusi on pikendatud ja kui palju asju muudetud, et fotograafid OMA pildid tehtud saaksid. Ühe fotograafi kohta on kirjutatud, et „Ta oli kas kõige vapram inimene maailmas,.. või kõige lühinägelikum“, selle saateks, kuidas fotograaf sundis koptereid madalal pommide ja plahvatuste kohal lendama, et paremaid pilte teha. Ühel sellisel missioonil ta muidugi ka hukkus. Auhindu aga sai ta muidugi ka. Palju õnne.
