Hekou

Hekou…

On Hiina piirilinn sillakaugusel Vietnami Lao Caist. Piiriületus seal pole kuigi keeruline. Oota viis minuti kuni suitsetav Vietnami piirivalvur su passi uurib (ja sellele tuhka raputab), siis kõnni natuke ja sisene läikivasse moodsasse Hiinasse. Hiina piirivalvurid olid väga viisakad ja isegi nii lahked, et ei lajatanud uusi templeid passi tühjadele lehtedele. Jarekil on veel kaks lehekülge jäänud, mis on kuuldavasti vene viisa saamiseks miinimum. Mul on paar lehte rohkem, aga siiski parem karta kui kahetseda.

Igatahes jõuame me linna, kus kõik tundub nii särav ja uus ja puhas (mis oli suureks üllatuseks) ja suured hiina sildid ehivad igat maja. Kohe oli tunda, et hoopis teistmoodi maa. Huvitav.

Loomulikult mingi libe sell karjus, et welcome to china ja et tema on inglise keele interpretaator. Pistis meile isegi mingisuguse dokumendi nina alla. Temast saime kuidagi lahti, ja ka järgmisest. Kolmas jälitas meid jalgrattal. Selleks ajaks olime me jõudnud Industrial panga ette ja püüdsime minna raha vahetama. Muidugi see kolmas abivalmis sell saatis meid kõikjal ja püüdis end igatpidi kasulikuks teha. Tegelikult ta loomulikult käis närvidele ja segas.

Tundub, et donge pangad siin ei vaheta. Meil oli neid umbes 300000 järel. Pangast suunati meid kuhugi väikesesse kontorisse, kus, libe sell kõrval naeratamas, ühe juaani eest küsitakse 2500d! 2000 oleks nagu reaalsem summa olnud. Pikapeale libe sell pakub, et tema võib vahetada 2250d.. Et selle aja peale olime tuvastanud ka Bank of China asukoha, kus kl 15 (peale lõunat) saaks reisitšekke vahetada ja otsustasime, et kuhugi edasi me täna nagunii ei jõua. Võtame asju kergelt ja otsime hotelli. Ja püüame oma saatjast lahti saada. See muidugi ei osutu lihtsaks. Viimaks mu kannatus katkes. Mida ta meist tahab ja kadugu minema ja me ei taha temaga mingit raha vahetada ja tema hotelli minna jne! Igapool kirjutatakse, et Hiinas vääraim tegu on minna endast välja ja nö „kaotada nägu“. Arvatavasti sellega ma parasjagu karjudes tegelesin. Aga toimis! Lükkasin ta jalgrattale pisut hoogu ka juurde ja aeglaselt, kuigi vastumeelselt kadus ta nurga taha. Teda me õnneks enam ei kohanud.

Järgmine katsumus oli leida hotell. Et me oleme värsked mandariini sõnastiku omanikud, siis hoolsalt võtsime härjal sarvist. Kus on odav hotell? Meid isegi juhatakse ühele ja teisele poole. Inglise keelt tõepoolest mitte keegi ei räägi. Silmitseme igasuguseid krõnksjaid hieroglüüfe hotelli esistel tahvlitel ja võrdleme neid sõnastiku omadega. Peagi oleme 40 jüaani eest ühe voodi ja vannitoaga (kuuldavasti Hiinas luksus) toa omanikud. Hiljem avastasime, et väikesel alleel, mis viib immigratsioonibüroosse, on hulgim hotelle. Voodikoht dormis algab keskmiselt 10 juaanist.

Rahavahetamine ilma saatjata kulgeb märksa muhedamalt, ja nagu arvata, kurss on tegelikult 2000d. Reisitsekid saime ka vahetatud - 0.75% komisjoni eest (dollari kurss on 8.2644).

Üldse edasi kõik sujub toredasti. Tutvume bussijaamas bussigraafikuga. Dešifreerime paar kohanime ja saime ka kõik muu vajaliku teada. Tegime tutvust kohaliku söögiga, esialgu igava chowmeini ja mõnevõrra huvitavamate käkkidega ja punaste apelsinidega.

Ja et Hiinas on aeg Vietnamist tund hiljem, siis märkamatult oli juba õhtu käes.

Päeva huvitavaim osa oli kindlasti hiina keel. Tundub, et peamisi krõnkse võrrelda pole kuigi raske. Otsisime mööda poode ka Hiina atlast, kus oleks rohkem kohanimesid, aga ei leidnud. Jarek ihub hammast ka raudteegraafikule (sellised asjad on ta erihuvi), aga et rongijaam oli õhtul lukus, siis läbi klaasi õnnestus vaid näha, et rong põhjasuunas läheb hommikul 7.30.