Kolmapäev, 28. mai 2008: Tänane päev möödus Keelatud linnas... Alustasin sealt suurelt platsilt Mao pildi alt (Taevase Rahu väljakult) ja esimesed sajad meetrid olid kohutavad - oli ikka väga keskpäev ikka veel ja vist kõik Pekingi ärimees Nossovid olid palavaga kodust välja tulnud ja müüsid mulle vahelduva eduga vett, giiditeenust, mütse ja iseennast...See ajas vihale ja piletikassa juurde jõudes olin juba üsna turris - paks ja palavusest punetav ja kuri Kaja...Ja pärast seda, kui putkas üks plika mulle seitsme kohaliku raha eest tahtis pool liitrit vett maha müüa, ma lausa käratasin talle, et kas te olete hulluks läinud või...ja sain veepudeli kahe raha eest...Ega paksud ja palavuse käes segi läinud põhjamaalased on vahel ohtlikud ka... Selline algus siis...

Edasi läks asi natuke leebemalt, sest Keelatud Linna kaitsvate müüride vahel ei olnudki väga palju inimesi, aga palav oli endiselt, ja enam mulle keegi midagi müüa ei tahtnud, ja ma sain rahumeeli oma uudishimuga tegeleda ja pilte klõpsida, ja sõnaga - kaiffida... Tagantjärele tarkust ka... Järgmine kord, kui peaksin siiakanti tagasi tulema, alustakisn Keelatud Linna vaatamist hoopis sealt, kus seekord lõpetasin - Ritani Pargi poolsest otsast...Tegelikult. See Taevase Rahu väljaku poolne osa on kivine, ja mastaapne ja hullult igav tegelikult...Vaatad ühe hoovi ära - ilus...Jõuad järgmisse hoovi - sama ilus, ehk veel natuke ilusam, kuid täpselt samasugune...Jõuad kolmandasse hoovi - ikka sama stiil ja samad mustrid ja värvid, ja kullast katused ja draakonid ja muud atribuudid...Kõik ikka selleks, et inimene tavaline, kes sinna Linna küll peaks sattuma, end nii väikese ja mõttetuna tunneks...Tegelikult tunnebki. Et kui seisad seal keset seda suurt kiviparketti vanade hoonete vahel, mille katused kullast säravad, ja ümber ringi on kõik nii kõrge ja kauge ja kaunis... Tegelikult mõnusaks ja ilusaks läks Keiserlikus aias... Ja ka siis kui lõpupoole Linna külgedel asuvate lossideni jõudsin... Kahju ainult et aeg otsa sai...Sest kogu ilu pannakse taas luku taha kell 17:00... Ja täpselt kell viis oli ka Muuseumi direktori autojuht musta Buickiga pealikul vastas, ja kõik hakkasid koju minema... Ja sain aru ka, miks mõned hiinlased vahel maske kannavad - olin selle päevaga saanud täiesti liivaseks, õhk ei ole mitte saastunud, vaid hoopiski tuul kannab linna tagant kõrbest ja mägedest imepeenikest liiva, mis katab kogu ihu ja riided...Nägu oli selline nagu oleks koorivat kreemi peale kantud... Kuid tore oli sellegipoolest. Ja rohkem pilte tuleb tasapisi üles fotoblogisse.