Hispaanias...

Und!!!. Viies, päev siin vapustaval maal, ma ei saa siia küll kirjutada kus külas ma täpsemalt olen, sest see kohanimi on liiga raske kirjutamiseks kui ka hääldamiseks, aga üks asi mis ma selle koha kohta täpsemalt saan öelda on see, et see on lärmakas!!! Aga ma ei nurise, sest vapustav on see ikkagi. Jõudsime lennuki pealt kell kaks öösel Madridi lennujaama, kõik sõit kulges üli hästi. Lennuk rappus, siis mu kõrval olev ärimees ropsis nii enda kui ka minu püksid täis ja elekter kadus vahel sootuks, aga see kõik pakkus mulle rohkem nalja kui paanikat. Täpselt kell pool kolm saime me ka hääle peale- uskumatu, eks, ma ka ei usu tegelt, aga nii see oli. Öösel vedas mingi vana härra heinu ja pakus küüti, tegin ka talle kuidagi oma konarliku prantsuse ja hispaania keele pudruga selgeks, et meil oleks öömaja vaja. Ta sai aru küll, viis meid oma talli lakka ja seal magasime oma parima une kuni keegi asus mu juukseid sööma, mõni minut polnudgi mul selle vastu midagi, aga siis hakkas valus. Kati kiskus selle närulise mu juustest lahti- väga agressiine koer oli! (Kus juures nüüdsest on mu juuksed lühikesed!) Me ei proovind enam magada, läksime välja. Tegime veel mööda minnes hobestele pai. Ja me satusime sinna kuhu me poleks lootunud sattuda, praktiliselt keset küla. Siin oli laat! Üks tädi karjus teisest mutist kõvemini üle ja siis kolmas veel kõvemini... Ühesõnaga-lärm!!! Me olime maganud täpselt kaks tundi ja nüüd uuesti teele! Soovisme selle vennikesele õnne (kusjuures, ta paistis valguse käes oma 20 aastat noorem välja). Saime ka teada, et oleme täitsa vales suunas suundund, me olime kuskil Madridi ja Guandalajara vahel. Eesmärk oli siiski minna Portugali päikese alla. Niisiis asusime vapralt näpud püsti järgmist tölda ootama, mis meid pisut suurema tee peale viiks.
Edasine ei paku töenäoliselt nii palju huvi nii mulle kui teile, sest me hääletasime kaks ööpäeva saja erineva autuga, magamata Toledo'sse.
Toledo on vapustav linn!!! Aga seda ma juba teadsin, sest Hispaania on ka üks ilusamaid paradiise maal! Kui me siia jõudsime siis me olime ramp väsinud ja oleks ükstapuha mida maksnud voodi koha eest, aga ei. Siin on vapustavad inimesed, otsustasime õnne proovile panna ja küsisime ühe kohaliku kuti käest öömaja, ta tegi paar kõnet ja en näe sa imet- magamisase olemas. Ta nõudis ainult, et me kõike peapeale ei keeraks ja räägiks kõigest mis puudutab muud maailma- ta pole kunagi kuskil kaugemal käinud kui Madrid. Niisiis avastasime ka seda, et nii tema kui ka tema söbrad oskavad meie seljakotte tassida ja suurepäraselt meile kohvi ja saiakesi välja teha. Saime kahekohalise voodi, puhtad linad, pesemis koha ja magusa une- tunniks. Sest, just niikaua läks kuni kohale jõudis mingi trossis vanahärra ja hakkas meid söimama, tegime kähku vehkat, ennem kui ta meile otsa peale teeb. Neid tüüpe ja seda trossikest vanameest pole kohand- see teeb mu õnnelikus.
Me kõndisime Katiga linnas, mis oli ime kaunis, täis vanu hooneid ja see selle keskel oli loss, ning seda linna piiras jõgi e. siis vallikraav, mai oska seisukohta võtta. Ja öine Toledo- OH. Ronisime selle lossi juurde jalamile, vaatasime linna ja olime ülimalt rahul oma präeguse hetkeni kestnud reisiga.