Ei saanud juba tykk aega siia mingied jutte lisada, sel lihtsal pohjusel, et internetikohvikutes ei saanud ei Hanois ega Kunmingis flopisid kasutada. Nyyd viimaks (Dalis) leidsin yhe koha.. Nii et tagantjargi..

Hoi An ja Hue on muidugi täiesti erinevad kohad, 4 tundi ilusat ookeaniäärset bussisõitu vahel. Ja neist kohtadest võiks rääkida pikalt ja eraldi nii mõndagi head, aga mind on tabanud teatav kirjutamislaiskus. Igatahes on need mõlemad väga väärt kohad külastamiseks, jalgrattaretkedeks ja miks mitte ka mõneks päevaks laisklemiseks.

Ninh Binhist tuleb aga rääkida pikemalt. Tõepoolest ei osanud aimata, et siinkandis midagi nii suurepärast leidub. Enamus reisijaid põrutab otse edasi Hanoisse (90 km põhjapool), aga võrreldes siinse maastikuga kõik muu seni Vietnamis nähtu tundub pehmelt öeldes tagasihoidlik.

Ninh Binhi ümbruses nimelt kasvavad mügarikud lubjakivimäed otse riisipõldudest välja. Kuuldavasti kuulus Halong Bay on midagi sarnast, aga seal riisipõldude asemel on vesi ja jalgratta asemel paat. Halong Bays pole veel käinud, aga Ninh Binhi ümbrus võttis ikka suu täiesti lahti.

Meie An Phu turistibuss jõuab Ninh Binhi kl 5 hommikul. Väga ebamugav aeg, et ööbimiskohta leida. Niisiis esimest korda reisi jooksul oleme sunnitud jääma hotelli, kuhu buss meid maha paneb. Thuy Anhi hotell on üsna upmarket asutus ja pika mangumise peale näitavad meile lõpuks üht väikest viletsat akendeta tuba, mille hinnaks on ebakohased 8 dollarit. Muu valik algab 12 dollarist. Toriseme, aga hommikune uni tundub ringikõmpimisest magusam. Tõepoolest taas kl 8 ärgates on tuju märksa parem. Sööme tänaval loomalihaga nuudlisuppi (tavaline hommikusöök Vietnamis), saame hotellist üsna kobeda kaardi, kuidas kõrvalteedel liikuda ja jalgrattad ja asume teele.

Ilm on hall, aga mõningad augud pilvedes lubavad, et ehk näeme õhtupoole ka päikest. Aga võib-olla see hallus ja varjud mõjuvad vaadetele veel turgutavamalt. Vaevalt kilomeeter linnast väljas ja me leiame end väikestel külateedel, taustaks need riisipõllud ja need salapärases udulooris mäemügarikud. Tõepoolest imetabane. Me oleme sattunud ka täpselt ajale, kui kõik on ametis riisiistutamisega. Ühtegi masinat siin näha pole, see on puha peen käsitöö. Inimesed on põlvini mudases vees ja istutavad ühekaupa rohelisi riisitaimi. Tundub olevat talgutöö.

Põllud on pisikeste lappidena, igal perel oma. Paljude põllukeste keskel künkal seisab ka perekonnahaud. Enamasti ovaalsete müüridega kividest ehitis, mis lainetava riisipõllu keskel mõjub paadina. Vietnamlastel on oluline, et nad kodu lähedusse maetud saaksid. Mida suursugusem haud, seda auväärsem. Nii et mõnest väiksemast põllulapist võtab monument enamuse enda alla. Aga ikkagi need mäed ümberringi! Ühe otsas paistab ka äärmiselt efektne tempel, aga üles minna ei lasta, sest astmed on ära uhutud. Kahju.

Mõned kilomeetrid kaunist sõitu ja me jõuame kohta, kust toimuvad paadiretked Tam Coci koobastesse. See on üsna turistlik värk, aga hotellis nähtud pildid olid lubavad ja et seni me oleme ümbritsevast nii sillas, otsustame ka sinna retkele minna. Pilet maksab 55000 dongi, 40 sellest lähevad sissepääsuks ja 15 paadisõiduks. Pargime rattad restorani akna alla ja lubame pärast midagi osta.

Paadiretk algab väikesest paisjärvest. Seal ootavad kümned pisikesed puupaadid ja aerunaised. Koonuskübaraga naine sõuab ja meie vaatame ringi. See on kahetunnine retk mööda riisipõldude vahelist kanalit. Kolme mäe koobastest ujume paadiga läbi, mis on üsna vinge.

Meist pisut tagapool tuleb kümmekond paati jaapani tuuriga. Fotograafid sõeluvad paatide vahel (oma paadiga) ringi ja klõpsivad pilte. Mammid, kel paadid igasugu jooke ja snäkke täis laotud loovad kanali äärde spontaanse ujuva turu, mis liigub koos tuuriga.

Koopad läbitud, tagasitee on sama. Aga maaliline idülliline paadiretk muundub nüüd osta-aita kampaaniaks. Igas paadis on mõni pamp, mis nüüd lahti harutatakse. Seal on tikitud laudlinad ja t-särgid jmt kraam. Paljulubavamates jaapani paatides on kohe kaks kohalikku naist ettekäändega „et teine sõuab tagasi“, tegelikult on teine selleks, et kaupa teha.

Meie paadinaine tahab ka, aga kuna ta samal ajal aerutab ja meie huvitatud pole, siis kulgeb kogu ettevõtmine üsna ebaedukalt.

Jõudes paisjärve lähedusse, kust me oma retke alustasime, tuleb ka madame, sir, tip-money jutt. Ametlikult see muidugi pole lubatud, aga ta pargib paadi meelega piletimeestest kaugele. Paar mammit hõikavad juba kaldalt, et kuidas äri läks, meie paadinaine räägib midagi pettunud häälega. Siis ümbritsevad meid ka teised ja muudkui tip ja tip. Ütleme aitähh ja lähme sajatuste saatel minema. Ma saan aru küll, et need inimesed ei ole rikkad ja et kaks tundi paadisõudmist kahe dollari eest pole suursugune teenistus, aga see on Vietnami mõistes täiesti arvestatav teenistus. Kohalikud turistid, keda pannakse samasse paati 6-7 inimest ei osta midagi ja ei jäta ka jootraha. Kui poleks olnud seda ostusurvet, mis pool paadiretkest ära rikkus, siis ehk oleks natuke ka tippinud. Ehk ta järgmine kord näkkab lahkete suveniirinäljas ameeriklaste peale…

Üldiselt, kuigi paadisõit kokkuvõttes oli huvitav, jalgrattaga omaette ringi sõita on märksa mõnusam. Käime veel ühe pagoda juures ja siis sõidame juba tuldud teed pidi tagasi. Enne veel pooltühjad põllud on juba suures osas heleroheliste riisilibledega kaetud.

Linna tagasi veel ei lähe, põrutame Hoa Lu kunagise kuningriigi suunas, mis on ehk kümmekond km edasi. Ümbritsev maastik on sama fantastiline, teed mõnusalt vaiksed. Paar last lunivad komme, aga üldiselt kohalikud on sõbralikud. Mõned viipavad, et tulgu me appi riisi istutama. Rohkem kui kartus jalgupidi sinna mutta ronida takistab meid teadmine, et arvatavasti ei saaks me selle istutamisega adekvaatselt hakkama. Riis on sirgete ridadega harjutamist nõudev kunstitöö. Nii et laseme oma šansi õppida tundma „tõelist Vietnami“, käest.