Hommik algas kella 10nese muezzinisireeniga, mis kõlas kogu linna mozheedest - "Allahu akbar…" ja niimoodi kümme minutit järjest, nagu udupasun. Väga võimsalt kõlas.

Niisiis, päev Istanbulis:

  • Sõitsime laevaga üle Bosporuse lahe. No mis laevaga, rohkem sellise jõetrammiga, roostes rauakolakaga. See-eest pakuti tasuta teed türgi moodi. Teate küll, hästi kanget ja pisikestest viinapitsi moodi klaasidest. Teed juuakse siin söögi alla ja söögi peale ja kõikidel vahepealsetel aegadel ka. Teisel kaldal läksid asjad natukene untsu - Cecilie, minu norrakast reisikaaslane, läks oma tarkusega vale jõetrammi peale, mis meid sama teed pidi tagasi sõidutas. Nii et nüüd olen käinud ka Aasias, mis sest, et ainult 5 minutit Istanbuli idakaldal.
  • Haya Sofia on esmaspäeviti kinni
  • Sinise Moshee (Blue Mosque) kupli all ripub kolm pisikest valget jublakat, mis hoidvat ämblikke pühapaigast eemale. Mis nad täpselt olid, ei saanudki teada - mina sain aru et austrikarbid, Cecilie et mingid linnumunad. Mine võta kinni.
  • Kauplemisvärk on siin ikka hullumeelne - eraldi poode ei ole, kogu linnajagu on üks suur bazaar: Grillvannide Väljak, Plastmasstünnide Puiestee, Botaste Põik, Avokaadode Allee ja Kingaviksimismasinate Kaldapealne.
  • Viimane türgi raha läks uhkesse restorani, vaatega Bosporusele. Väga peen oli, aga absoluutselt ei saanud aru, kas arve oli suur või väike (natuke üle kahe miljoni kahepeale). No ei viitsi enam arvutada!

Ja jälle kõlas muezzini kumisev hääl, käes oli õhtuse palvuse aeg. Kaldaäärse moshee trepil istudes ja vaadates, kuidas päike sakiliste minarettide taha vajub, tundsin korraga, et olen kohas, kuhu pean korra elus veel tagasi tulema. Kasvõi viiekümne aasta pärast. Küll Istanbulil on aega oodata.