Iraan,aprill 2009
2 kommentaari

Eellugu. On aprill 2007. Oleme ekvaatori all Jaava saarel Gede Pangrango Rahvuspargis kahekesi džungliradadel matkamas ühe kose juurde. Tagasiteel juba suures kuumuses leiame, et nii kaugetel mammutreisidel seljakotiga oleme tõestanud, milleks oleme suutelised nii füüsilises kui ka organisatoorses mõttes. Oleks aeg hakata “korralikeks” omavanusteks ja nautida nii kauguse kui ka kestvuse poolest lühemaid reise. Tagasi Eestimaale jõudes muidugi peatselt selgub, et korraga pole meie valmis nii kardinaalseks elumuutuseks ja valime jupikaupa saba raiumise. Aasta pärast tuleb Lõuna-Hiina kuu aega- on ju lähemal Eestimaale ja sellel aastal Iraani kanti-ka see reis on lähem ja lühem. Iraani!! Olete peast põrunud?- selline on tavareaktsioon enamike lähikondlaste suust koos õudustväljendavate silmadega. Ilmselt enamik meist paneb ühte punti kõik sealkandi kobrutavad riigid- Pakistan, Afganistan ja Iraak oma sissisõdimisega ja nende vahel Iraan, kellega alles möödunud aastal Bush jõuliselt ähvardas arved klaarida. Samas leiduvad mõnedki intrigeerivad tähelepanekud : -Agatha Cristie “Minu elu lugu”1996.a. “…olen ma pidanud Isfahani maailma kõige ilusamaks linnaks. Ma pole kunagi näinud midagi sellist nagu selle hunnitud roosad, sinised ja kuldsed värvid- lilled, linnud, arabeskid, kaunid muinasjutumajad ja kõikjal ilusad värvilised glasuurkivid. Jah, muinasjutulinn.” -William Dalrümple. Xanadus. Otsimisretk, 1996.a. Muljed 1986.aastast, millal islamirevolutsioon oli Iraanis ajatolla Homeini valvsa pilgu all täistuuridel. Jutt on peale Iraani piiri ületamist Pakistanis.- “See oli nagu sõõm värsket õhku. Ma keerasin esimest korda kahe nädala jooksul särgikäised üles. Laura huilgas, rebis musta rätiku peast, viskas mustad sukad üle okastraadi ja tantsis oma chadori peal Pakistani tolliametnike rõõmuks džiigi.” -Tiit Pruuli meenutab: “Veerevad eestlased olid Iraanis 2 nädalat aastavahetusel 2003/2004. Kui tagasi jõudes küsis ajakirjanik Raido Rüütlilt , milline oli kõige tsiviliseeritum maa nende 70 hulgas, mida külastasime, vastas ta kõhklematult- Iraan. Ja Raido ei mõelnud tsivilisatsiooni mitte kõrgete läikivate kortermajade, heade teede, korralike sidesüsteemide mõttes (mis seal ka kõik olemas on), vaid pidas silmas aastatuhandete pikkust Pärsia kultuuri, mis meile kõikjalt sõbralikult vastu vaatas.Saime sealt meie pika reisi mõned vapustavamad kultuurielamused, ilusaimad fotod ja parimad moslemitest sõbrad.” Uurides kümnete turistide netikommentaare, kohtab ikka ainult positiivseid emotsioone, nii külalislahkuse, sõbralikkuse ja huvitavuse poolest. Veel lisan, et sellel aastal korraldab turismireise Iraani nii Tensi Reisid kui ka Go Travel. Välisministeerium on siiski konservatiivselt reserveeritud ja soovitab rakendada Iraanis ülimaid ettevaatusabinõusid. No eks me siis vaata ette. Tänu trip.ee Iraani rubriigile saab selgeks, et reaalsem ja odavam variant oleks Airbalticùga lend Riia-Bakuu ja tagasi Istanbul-Riia. Meil ei ole midagi selle vastu, et sissejuhatuseks päeval postsotsialistlik Bakuu üle vaadata ja tagasiteel olla paar päeva Istanbulis, kuhu me pole veel sattunud, kuigi oleme kaks korda Türgi lõunarannikul puhanud. Oktoobris ostame ära lennupiletid Airbalticust- kokku kahele 6,3 tuh Eeki. Kellel on tõsisem huvi asja vastu, annan mõned veebiaadressid infoks. matkalla2008.blogspot.com (ühe soome poisi muljed ja kulude aruanne), iranoia.blogspot.com (soome noor neiu 9 kuud Iraanis), tillpyksijapunuma.blogspot.com thelongestwayhome.com wikitravel.org travepod.com/members/nipitiri (nov 2006 Iraanis) yhelteljel.ee/iraan/ irantravelingcenter.com (naisreisijatele infot ja dresskoodi näited) Viisad tuleb hankida Helsingist. Veebiaadressil iran.fi leian üldjuhised ja taotlusblanketi vormid, sampopankki.fi abiga saan konsulaadi pangakonto IBAN koodi ja pangakoodi. Edasine välisülekanne internetis on lihtne, lisan 2x15 eurole veel 10 eurot soome poolse pangaoperatsiooni kuludeks (ülekandel on kulud kahasse) ja postikuludeks. Teenustasu 30 EEKi. Et konsulaaditöötajaid veidi moosida, panen ümbrikku ka postkaardi tervitustega islamivabariigi 30 aastapäeva puhul ja õnnitlen rahvuspäeva peatsel saabumisel 11. veebruaril. Kaasa teeb viisapildid 3,5x4,5cm juba rätik peas, mis tundub ei ole otseselt nõutav, rohkem soovituslik. Üldse jälgime seda kuldset reeglit, et piirivalvurite, tollitöötajate ja konsulaarametnikega peab katsuma viisakas olla. Saadan tähitud kirja teele 19.jaan., saame passid postiga 03. veebr., uudiseks on seekord, et saadetud pilt on skanneri abil viisakleepsule monteeritud. 15.04 Tallinnast Ecolines bussiga Riiga, sealt lennujaama ja lennuk stardib kell 20.30. Rahavahetuskursid on sellised 1 euro=1Aseri manat=13000 Iraani riaali=2 Türgi liiri 16.04 Mõistetamatutel põhjustel mõned nädalad tagasi tõsteti lennuaeg 3 tundi varasemaks, nüüd tuleb Bakuus lihtsalt mõned tunnid lennujaamas passida. Viisad saame suhteliselt kergesti, oleme juba Tallinnas ankeedid täitnud ja pildid peale kleepinud. Kahjuks lennujaam ei tee transiitviisasid, vaid igal EU kodanikul tuleb välja käia 60 eurot. Kellele on 60 eurot suur raha ja ei kavatse Aseris üle 3 päeva olla, võiks proovida Riiast Aseri konsulaadist hankida transiitviisad 20$ eest. Lennujaam on ise vaatamisväärsus. Postsotsialistlikus Aseris on lennuühendusi jäänud võimatult vähe. Moskvast saabub lennuk kell 4.40 ja järgmine Tehranist kell 13.00. Kuid kõik personali peab hoidma palgal. Kokku on ööpäevas 12 lendu. Öösel linnaga muidugi bussiühendust ei ole. Hommikupoole peale kella 6 asume teele mööda lennujaama teed ristmiku poole, kus teadjate sõnul liiguvad maršrutkad. Saame mõned minutid kõndida, kui meile ajab järele pooltühi takso. Tasu tahab meilt saada “po sovesti”. Seekord on mul südametunnistust 10$ eest, mis taksisti rahuldab. Otsustame jätta Bakuu seekord vaatamata ja sõita otse Lenkorani. Raudteejaam on omaette vaatamisväärsus. Sadakond aastat vanale klassitsistlikus stiilis kenale hoonele on nõuka lõpuaastatel juurde ehitatud vägev klaasist ja betoonist jurakas. Vaade on nutune, lisaks niru kvaliteet, mis on jõudnud aktiivse lagunemise faasi. Süngel soklikorrusel on 26 piletikassat, kõik vormistavad püüdlikult harvu reisijaid. Meilt nõutakse passi näha, tähelepanelikult uuritakse kõiki viisakleebiseid, peetakse nõu telefonitsi ülemustega. Lõpuks lüüakse raske käega isikuandmed masinasse ja see trükib välja turvaelementidega roosa suures formaadis pileti. Maksmiseks nõutakse parajat raha, sest kassa on ilmselt tühi. Saan ka sellega saalis sebides hakkama. Kui 2 piletiga on tööd niipalju, pole ime, et kassasid on 26 vaja. Elektrirong 6 vaguniga on pooltühi. Vagunid tunduvad küllalt uued, sest ühes otsas on videote näitamine ja teises otsas telefoniputka. Nukram lugu on kiirusega. Tee seisukord on nii nutune, et pikad lõigud peab sõitma 20-30km/h kiirusega, maksimaalkiiruseks näib olevat lubatud 50 km/h. Seega 250 km sõiduks kulub 7 tundi. Maastik on muutuv, algul igav poolkõrb, siis juba põllumaad ja kitse-lambakarjad, soostunud rannikualasid ja lõpuks rohelised põllu ja karjamaad. Lenkoran on 200000 elanikuga subtroopika alas kena linnake. Linna keskosa on korralik elumajade, kaupluste ja paljude memoriaalidega. Aukohal on kes see muu kui Geidar Alijev pargi ja skulptuuriga. Mõõduka hinnaga hotelli otsimisel on abiks kohalik miilitsaülemus, kes lõpuks sokutab meid oma sõbra- ärimehe hotelli 40 M/öö. On küllaltki kallis, kuid siinmail odavat majutust ei tunta, leidub ainult veel kõrgema hinnaga kohti. Lõuna-õhtusöögiks otsime ja leiame ühe teemaja. Kelneriks on noor aseri poiss, kes vene ega teisi võõrkeeli ei oska. Energiliselt jutustades ja žestikuleerides saame nagu aru, et pakutakse tatratangust plovi kreekapäraselt, mida tuleb näppudega süüa. Tundub siiski, et midagi siin nüüd ei klapi ja lähen kööki asja selgitama. Kokatädi näitabki suures potis rammusat suppi lihapallide ja kartulitega. Olen selle variandiga nõus ja tuuaksegi lauale kaks kaussi seda suppi, kuhi maitserohelist koos viilutatud redistega. Saame korralikult kõhud täis. Õhtul vaatame üle veel linna bazaari, ehitatud mošee, jalakäijate esindustänava. 17.04 Hommikul kottidega bazaari poole, kust lähevad maršrutkad Astarasse sõiduks. Hotelli vastuvõtus on keskeas mees, kes nagu paljud siinsed on Eestis sõjaväes teeninud, seekord Jägala kandis. Poole üheksa paiku sõidame välja, sõiduaeg 1 tund, maksab 1M. Buss sõidab otse piiriala juurde niikaugele kui kett lubab. Edasi mööda porist putkade vahelist teed piiri poole. Aseri poolel on 3 eraldi putkat , kus kontrollitakse dokumente. Kuna mundrid on erinevad, ei saagi aru, et oleme veel ikka Aseris. Tegelikuks piiriks on kitsas jõeke, Iraani pool on asjaajamine koondatud ühe katuse alla. Juba maršrutka juht teeb meile ettepaneku liituda (sala)kaubavedajate õilsa perega. Mingite kohalike ärimeeste ja teiste asjast huvitatute initsiatiivil on saavutatud kokkulepe, et iga piiriületaja võib lisaks oma pagasile üle viia 5 kg spetskaupa. On näha teibitud kartongist kaste, nende sisu võib ainult oletada- tekstiil? alkohol?. Meie muidugi loobume sellest lisateenistusest. Iraani poole peal asub meiega tegelema isiklikult piiripunkti ülem, kes lahkelt lubab meid saata väljapääsuni, leida ausa rahavahetaja ja taksojuhi bussideni edasisõiduks. Oleme liigutatud esimesest kokkupuutest Iraani külalislahkusega. Kuid nagu ikka ei ole siin maailmas tasuta lõunasööke. Meie kolmikuga liitub vaikselt kärumees kolme tuttava 5 kilose pakiga ja ülem annab tollitöötajatele käsu kärul olevad 2 pakki vormistada meie nimele. Kuna mäng on nii kõrgetasemeline, ei ole meil ka soliidne sekkuda, vaatame pealt etendust ja naudime. Väljas vahetame 10 manatti Aseri raha 120000 riaali vastu, saame auto, mis viib meid linna servale, kust läbi sõidavad Ardabili bussid. Taksistid on kohe rünnakul ja nende tavalause, et lähiajal busse ei tule, meid kui karastunuid ei kõiguta. Ca 10 min pärast tulebki diislilõhnaline Volvo, millega sõidame Ardabili- 65 km. Teel buss ronib mägedesse, üleval mäekurul on rajatud paarisaja meetrine tunnel. Ümbruses on näha veel lumelaike, nädal tagasi olevat olnud kõva lumesadu. Praegu on mägine loodus kena ja kevadine. !,5 tunniga jõuame Ardabili, saame linna serval bussiterminaalist kesklinna soliidse Iraani paari poolt võetud taksol, meil muidugi oma osamaks ei õnnestunud. Võtame linna keskel tagasihoidliku hotelli 140000 riaali, osa on täis ja üks liiga kallis. Käime kohalikus muuseumis, kus on imelise kvaliteediga tellisvõlvid ja kuplid ja šeik Safi-o-din mošee-muuseumis, kus on ka portselanimuuseum. Tähelepanu väärt on, et venelased tegid 1828.a. vallutustega ka siin puhta vuugi, nüüd võib eksponaate imetleda Ermitaažis, siin näeb ainult keraamikaplaatidest orvasid. Meie juhiks hakkab sümpaatne noor arhitektuuritudeng Mehdi, kes teenib palgalisa giidina. Tema abiga laheneb ka rahavahetusprobleem. Meie ei julgenud tänavavahetajaga Astaras suuremat diili teha, Ardabili jõudes selgub, et on moslemite suur ja püha päev- reede, kõik pangad on suletud ja nii argiste asjadega nagu rahavahetus selles linnas täna ei tegeleta. Millegipärast ei liigu peatänaval ka erarahavahetajaid. Ühe muuseumitöötaja seifist õnnestub saada 20$ eest riaale, nii et saame tänased tegemised kuidagi tehtud. Õhtupoolikul sõidame paarkümmend km eemal Sarayeni, kus on kuumaveeallikatel palju basseine. Käime Sabalan kompleksis, kus on eraldi sissepääsud ja basseiniruumid meestele ja naistele. Suurtes ja väikestes vannides on vesi 38-42C, on päris mõnus loksuda, rahvast on tihedalt. Riietusruumis teen väikese käitumisvea. Siinmail on kombeks, et ujumispüksid vahetatakse kuivade vastu eraldi madalates kabiinides. Mina üritasin oma asjad ajada näoga riietuskapi ja seljaga rahva poole. Sügav kummardus p***ajakirjanik Lotilale, kes peaks siia tulema , et veidigi laiendada oma ajusid palja tilliga liikumise kommete osas. Huvitaval kombel on sel vennal veendumus, et soomlase kombel palja tilliga ringi käimine pesu-ja saunaruumis on kultuuri kõrgeim aste. Tagasiteel shared taksoga saame jälle targemaks. Tagaistmel istub sõidu ootel noorem abielupaar. Taksojuht käsutab mehe esiistmele, naise kõrvale poeb Tiiu ja mina lõpetan tagumise rea paremas servas. Nii on käitumisreeglid ühissõidukis paika pandud. Õhtul teeme Ardabilis veel ühed supid ja proovime kohalikku maiust-azizit. 18.04 Hommikul kohe raha vahetama. Vahetusega tegelevad siiski üksikud pangad. Saan 200 euro eest 2,62 miljonit riaali, nii et kohe oleme mõlemad miljonärid. Kuna rahakott on normaalsuurusega, palun suuremaid rahatähti ja mulle laotaksegi neli poolemiljonilist raha. Peatänaval toimub mingi sõjaväeparaad, seda vaatama ei jää, sest igaks juhuks pildistada seda etendust ei julge. Valime Masuleh poole tee üle Khal-Khali, mida paljud teatmikud soovitavad kui ilusat. Kas ta nüüd väga nii on, kuid ühel pool päikese käes helgivad lumised mäed, samas on metsi orge, mägijõgesid jne. Kuna taimkate on üldiselt kidur, on ka mägikülasid harvalt. Khal-Khali jõudes tahame üles otsida kohalikus teatmikus soovitatud karavanserai, kui tähelepanu väärt asutust. Kohalik rahvas annab kõhklevaid soovitusi, edasi suunatakse meid shared takso peale, mis viib meid ca 40 km kaugele külasse. Küla on, kuid saraid ei ole. Otsustame lõpetada otsingud, teeme korraliku lõunasöögi ja läheme kauplema tagasisõidu võimalust. Taksistide seltskond on sõbralik ja soovitab poissi autoga, kes viiks meid otse Masulehhi. Linnulennult on kaugust võibolla 50 km, kuid mäed on vahel. Sõitma peab üle Asalemi ja Fumani, mis teeb kokku ca 200 km. Küsitav hind on naeruväärselt odav (3500 tomanit=35000 riaali), kuid kergeusklikult oleme nõus. Peale 4 tundi sõitu läbi erinevate kenade kevadiste maastike oleme kohal. Arvete klaarimisel tahab poiss juba 15 korda kõrgemat tasu. Teeme mõlemad kõvemat häält ja kauplemisel alaneb hind 350000 riaalini (ca 25 eurot). Kuna politseisse pole mõtet minna, tasun arve ja poiss lahkub. Saame samast soodsalt hotelli 150000 riaali/öö. On suur tuba, nurgas köögilett, edasi sansõlm, kütteks on väike gaasiahi. Mööblit ei ole, põrandal on vaibad ja seina ääres suur kuhi madratseid ja tekke. Veidi nagu jaapanlaste stiil, kuid turisti jaoks käib küll. Teeme enne pimenemist väikese jalutuskäigu külas. Külast jookseb läbi mägijõgi, on majutuskohti, söögikohti, kauplusi. Eks homme vaatame põhjalikumalt. 19.04 Ilm hommikul on poolselge ja teeme ronimisretke mööda Masulehhi treppe. Küla on ilus ja romantiline. Mäe tõus on nii järsk, et mõnes kohas liigutakse mööda alama rea majade katuseid. Peateede treppidel on keskkoht täidetud betooniga panduseks, mida mööda käib kauba kärutamine. Majapidamised tegelevad põhiliselt turistidega, peetakse väikeloomi ja kanu. Küla keskel on väike mošee, ümber selle paarkümmend hauaplaati, seintel ja maas tekstide-piltidega, ilmselt tõsisemate usklike matmiskohad. Kohalikus kivimurrus toimub kivide tahumine, valmistoodang kärutatakse klientidele. Kena koht, ainult hakkab hoovihm, peale selle lõppu üritame sõita Fumanisse. Enne lahkumist pakub võõrastemaja omanik teed ja paar pilti Masulehhist. Võtame kotid selga ja allamäge ca 0,5 km shared taksode peatuspaika. Allasõit 1000 m kõrguselt on väga kena kevadise loodusega(eile ülesminekul oli kõik udu sees). All lauskmaal on juba riisipõllud ettevalmistuses, on teeistandusi näha. Fumani jõuame poole tunniga, on kena väikelinn. Veidi uudistamist ja leiame väikebussi Rashti sõiduks. Jälle pool tundi sõitu, linna serval buss paneb reisijad maha, taksoga saame kesklinna ja ühe inglise keele õpetaja abiga leiame kesklinnas bussipiletite müügi punkti. Saame õhtusele bussile piletid, kotid jätame sinna müügipunkti, edasi linna vaatama. Tiirutame tsentris üle põhilised äritänavad, külastame keskturgu, otsime söögikohta, neid on reeglina väga harvalt. Buss Esfahani väljub kell 17 ja peaks 10 tunniga kohal olema. Kuigi ajaliselt ööbuss, ei erine see millegi poolest tavalistest pikamaa bussidest, veidi istmete kallutamise võimalus ja kõik. Bussi väljumine on väike tsirkus omaette. Meie elame igavas ühiskonnas, kus bussipileti peal on märked – väljumisaeg kell 17 ja koht -12 platvorm. Lähed 10 min varem 12 posti juurde, 5 min enne õiget aega sõidab buss vaikselt ette, rahvas võetakse peale ja buss sõidab sõnagi lausumata välja. Siin käivad reeglina asjad teistmoodi ja suure kisa, käraga. Piletile märgitud väljumisajal midagi ei toimu. Kuskil veerand tunnise hilinemisega sõidab buss temale meeldivasse või vabasse kohta, järgneb veerand tundi karjumist linna nimega, kuhu buss läheb ning kui juhtidel on kõik äriasjad aetud ja jutud puhutud võib õnne korral ka buss liikuma hakata. Seekord saime liikuma kell 18. Sõidu ajal on põhiprobleemiks künnised. Meie igavas ühiskonnas on kombeks, et künniseid maanteedele ei panda , seal peab aitama liiklust korras hoida patrullid ja märgid. Kuigi ka meie süsteem ideaalselt ei toimi, on siin kuumavereliste autojuhtide taltsutamiseks ainult üks tee- künnised teele ja hästi tihti. Õnnetuseks on siin sellel maršruudil paljud lõigud ühe rajaga mõlemas suunas ja kohtab palju raskeveokeid metallikoormatega. Võite nüüd ette kujutada , mis kiirusega saab liikuda, kui oled raskeveoki sabas ja see teosammul üritab üle künnise pääseda vedrusid lõhkumata. 20.04 Kella 04 paiku oleme siiski Esfahanis. Saame kompsud takso peale ja öisesse linna. Järjekordne tüngakatse taksojuhi poolt, sõitma asudes oli hind 10000, sõidu lõpuks tahetakse juba 30000. Ei maksnud, ainult vahetasime mõtteid kumbki omas keeles. Õnnetuseks tavahotellides on sellel ajal öösel uksed suletud, vastuvõtt tühi, koputamisest ei ole abi. Lõpuks õnnestub üles ajad üks vanamees Amir Kabir Hostelist. Maksame 200000 ja saame hilishommikuni välja magada. Kuna tahaksime selles kenas linnas ka veidi kenamat magamiskohta (siin olid WC ja dušš koridoris), otsime linnast Persia Hotelli, hind õnnestub alla tingida 310000 pealt 270000 –le. Tuba on kena ,veidi värvihaisune, sest korrusel käib kahes toas võõpamine. Kell 12 läheme linna peale. Saame süüa Turisti restoranis, mis on küllalt heade toitudega.. Veel käime Dekoratiivkunsti muuseumis, osa paremaid mošeesid on remondis, näeme ära ka kuulsa Imaam skvääri. Kohaliku naisõpetajaga juttu tehes saan teha ka paar pilti tema lastega. Hotelli tagasiteel teen pildi bussi tagaotsas istuvast Tiiust. Meil on üldiselt kombeks võõral maal kasutada linnas ka busse, et saada elamusi. Nüüd siis lühiülevaade Iraani ühistranspordist. See on linnade lõikes veidi erinev. Mõnes linnas on buss rangelt torude või istmetega eraldatud- mehed esiots ja naised tagumine pool. Mõnes kohas on keskmisest uksest peale tulles võimalik minna kas meeste või naiste poolele. Samuti on erinevusi piletite müügis. Mõnel pool on piletimüük bussipeatustes putkadest, mõnel pool käib sularahaarveldus bussijuhiga. Hind on muinasjutuliselt odav-500 riaali tavalinnades, Tehranis kuigivõrd kallim. Bussis on üksik lääne inimene muidugi haruldus, tavaküsimus on kust maalt tulek ja kuhu kanti minek, edasi väike geograafiatund Põhja-Euroopa teemadel, millegipärast paljud samastavad Eestit Hispaaniaga. Paljud pakuvad bussipileteid, igaüks püüab aidata mahamineku peatuse teadustamisel. Nii et igati positiivsed emotsioonid. Peale lõunat külastame Iraani Turismikeskust, kes tegeleb ka piletite hankimisega. Lihtsalt saame bussipiletid Shirazi, raskem punkt on lennukipiletid Tehran-Istanbul, mida meil ei õnnestunud Tallinnast tellida. Kurb uudis on, et odavlennu firmade piletid on mai alguseks välja müüdud jäänud on piletid hinnaga üle 3 miljoni riaali. Vahepeal tekib juba tahtmine sõita rongiga ,mis on vähemalt 4 korda odavam, kuid sõiduaeg 60 tundi paneb teistpidi mõtlema, kaks ja pool päeva oleks siiski liig nüristav. Ette rutates ostame järgmine hommik piletid otse Iranairi esindusest, vältides seega vähemalt vahendustasu. Õhtupoolikul käime internetti kasutamas, ostame ühe ilusa pildiraamatu Iraani kohta ja jalutame ilusa 33 kaarega silla Si-o-Sah-Pol juures kaldapealsel, mis kohalikele on kohtumispaigaks ja minipiknike pidamise kohaks. Silla teeb eriti kauniks hämaruse saabudes sisse lülitatud võlvide ja käikude valgustus. 21.04 Nagu juba öeldud hommikul lennupileteid ostma. See oli küllalt vaevaline protsess, koos rahavahetuse otsimisega läheb 2 tundi. Kontoris on kaks põhiprobleemi-firma on huvitatud ainult edasi-tagasi piletite müügist(siin aitab välja Airbalticu väljatrükk Istanbul-Riia lennust 07.mail)ja järjekordselt meie passe lapates neitsikud ei usu, et taoline riik Estonia on üleüldse olemas. Järgnevad pikad jutud telefonitsi ja peale lõputut farsikeelset vadistamist (mis millegipoolest meenutab ungari keelt) trükitakse siiski piletid välja paberkandjal. Päeval teeme LP järgi soovitatud suure jalutusringi rohkem vanalinna pool. Saame näha Hakim mošeed,bazaarikompleksi,48 m kõrgust minaretti ja retke lõpetab Imaami skväär. Osa objekte jääb siiski nägemata, sest tähistust ei ole, tänavanimesid vanalinnas harvalt. Skvääri kaunistavad kolmest küljest Imaami mošee, šeik Lotfollah mošee ja Ali Qapu palee. Aktiivset palvetegevust nendes mošeedes ei toimu, vaibad on kokku rullitud, kui ehk siiski suurte usupühade ajal. Mošeed on muidugi imekenade kärjeliste võlvide ja kuplitega, sinised, mustad, kollased, rohekad mosaiikkaunistused ja koraanitekstid. Satume ka akustikaimele-Imaami mošee teatud kupli all seistes ja kontsa klõpsutades või hüüdes kostub võimas mitmekordne kaja. Kahju on, et mitmed ilusad kohad on restaureerimiseks suletud. Õhtupoolikul käime veel Jameh mošees, väga imposantne, peaks olema selle linna suurim. Satume veel linnuturule, kus peale tavalindude müüakse värvitud elusaid kanapoegi (punased, sinised, lillad toonid). On tõsine kahtlus, et värvimine käib lihtsalt pulverisaatori abil, küll tibuke kui vaja silmad kinni pigistab. Paistab, et kanapojad lähevad lastele mängimiseks ja loomade eest hoolitsuse kasvatamiseks. Kaua see värvkate vastu peab, ei tea. 22.04 Hommikupoolikul käime armeenlaste Jolfa linnaosas. Sealsed Armeenia kirikud ja üldse terve linnaosa on väga heakorrastatud koos keskklassi eluhoonestusega.. Kirikud ise on segastiilis moslemi ja ristiusu elementidega. Peamine kirik on Vank katedraal, koos muuseumi ja suveniiripoodidega. Edasi piki jõe äärt ja mööda ilusat jõeäärset parki jalutame kuni teise kuulsa Khaju sillani, mis oma kuju ja mosaiikornamentidega on kahtlemata esikohal selle linna sildadest. Jõgi ise on poolkuiv, suuremates loikudes saab ka plastikpaate laenutada Õhtupoolikul üritame pääseda Chehel Sotun Paleesse, kuid see on remondiks suletud. Veel hiljem teeme kordustuuri sildade juurde, et nautida vaateid hämaruses valgustuse korral. Khaju silla alla on võlvkäikudesse kogunenud paarkümmend laulusõpra, kellele esinevad paar kolm meessolisti hea omapärase võnkleva häälega. Seda saadab vahepeal bassihäälne pealtvaatajate –meeste mõmin. Väga omapärane elamus koos päikeseloojanguga. Kell 7.45 süüdatakse sildade tuled, pimenedes muutub ka kogu linn kaunimaks. 23.04 Hommikul kell 6.30 hotellist välja, on äsja valgenenud, kuid elu juba käib. Saame kohe takso-20000 bussijaama sõiduks, jaam on suur ja kuna bussifirmasid mitu, läheb veidi aega et oma bussi üles leiame. Jaamahoone on suur ja uus ehitus Sees kohtasin enne vasaku tiiva koridori suunasiltide kogumit- dušš, mošee, hotell, restoran. Nii et pööre vasakule ja su kõik ihu ja hinge hädad saavad lahenduse. Buss väljub pooletunnise hilinemisega, teekond Shirazi 490 km, sõiduaeg 7 tundi, nii et kella 15 paiku paks kohal olema. Maastik on selle pooletuhande osas väga erinev. On pikki poolkõrbe lõike, kus silmapiirini tühjus ja tee läheduses näha kiduraid rohututte. Nendest kits või lammas söönuks ei saa. Vahepeal on Zagrose madal mäestik, siiski on kaugematel tippudel üksikud lumeviirud. Siis läheb maastik rõõmsamaks, appi tuleb esisade poolt rajatud niisutussüsteemid, mis maaaluste kanalite kaudu toovad mägedest vee reservuaaridesse ja edasi põldudele. Põllukultuuridest raps õitseb, nisul on pea loomisel, on näha tee äärde istutatud kõrghaljastust. Loomadest on põhiliselt kitse ja lambakarjad. Buss teeb iga tunni pooleteise tagant peatuse, saame Pasargadani puhkekompleksis teha lõuna, ühed rammusad supid. Kell 15.15 jõuame Shirazi ja laseme taksol end sõidutada Esterghali hotelli ette On tagasihoidlik, kuid rõõmsa personaliga. Tänaseks on toas ainult dušš, homseks peale teise toa vabanemist lubatakse korrus kõrgemal tuba ka WC-ga. Nii et elada saab. Tellime ära ka hommikuks sõidu Persepolisesse-2x150000riaali. Õhtupoolikul tutvume veidi linnaga ja otsime korralikku söögikohta. Üha enam saab selgeks, et selles osas on Iraanis probleeme. Võimutseb fast food burgeritega, normaalsöögikohti on äärmiselt harvalt ja nendeski valik niru. Teel jääb veel ette üks väike vaipade muuseum ja Pars muuseum, kus näiteid raamatukujundusest, messingehistöödest ja akvarellidest. Veidi kaubandusteemadel. On reegel, et samade asjadega kauplemine toimub ühel tänaval teineteise kõrval. Näiteks meie ööbimiskoht asub tänaval, kus dominandiks on militaartarbed, õhtul möödusime tosinast poest, kus müügil marineeritud aiasaadused suurtes tünnides ja plastikust kaussides. Sama tsunftivaimu on märgata ka käsitööliste korral, eile sattusime metallikunstnike alale ja tänavale, kus valmistati kangaspuid vaipade kudumiseks. Üldse on poode ja kauplusi palju-palju, paistab et iga iraanlase unistuseks on omada kauplemiskohta, kuidas selles käive kujuneb , ei oska öelda. 24.04 Hommikul privaatautoga Persepolisesse, seal lepime juhiga kokku kohtumise 3 tunni pärast. Suur kompleks, mille ehitustöödega alustati Dareiose ajal ja purustati-põletati Kreeka- Aleksandri poolt. On videosaal, kus näidatakse tõenäolist rekonsruktsiooni ehitustest ja olnud värvilahendusi. Skulptuurid, bareljeefid ja isegi müürid on ehitatud meisterlikumalt antiik-kreeka omadest, isegi sambad ületavad oma vormitäiusega korintose stiili. Siit ka võõrvallutajate vahkviha kõrgema kultuuri vastu, mida tuleb hävitada ja purustada. Ega me kaasajal pole selles osas targemaks saanud. Tagasiteel toob juht firma poolt omapärased, siinkandis populaarsed jäätised. Oleks nagu kookoshelvestest valmistatud, tegelikult need sulavad suus ja jääb võõras, omapärane maitse nagu suhkrupeedil. Persepolises nägime ära ka kaasaegse välipalvela komplekti. On väike puitpaneelidest hoone, keskel sissepääs, kus jagunevad mehed vasakule ja naised paremale. Edasi kingade jalastvõtmise koht ja pesuvalamud. Ukseava viib palvetamissaali, põrandal paks vaip ja rohelised 15 cm laiad markeerimisribad uskujate täpseks paigutamiseks. Kokku mahutab oma poolsada ühest soost palvetajat. Selliseid ruume on siinkandis kujundatud näiteks hotellides ja isegi lennujaamas, kus vaibaga kaetud põrandal ruumi tagaotsas tukkusid moslemid. Õhtupoolikul teeme käigu Erami botaanikaaeda(40000 riaali). On linna serva pool kena ja hoolitsetud koht. Ka meie suvelilled levkoid, roosid jm. õitsevad, rahvast on jalutamas palju. Võrreldes tänavatel sagimisega lausa maapealne paradiis. Ühes sisehoovis on suveniiripoed ja jäätise müük, on pehmed vaipadega pingid ja lavatsid mõnulemiseks. Järgneb vaikne peoplewatching. On näha tüüpilist noorte trehvamisstseeni. Kohalikud kombed nõuavad, et noored neiud liiguvad ringi vähemalt kahekesi. Kui üks neist soovib mõne poisiga kohtuda, istub üks neitsik pingi ühte otsa, teine teise otsa ja poiss keskele nagu türgi paša. Muidugi on poisil ja ühel neiul juttu ja silmi ainult teineteise jaoks, kaasavõetud “kombevalvur” igavleb, loeb varblasi või näksib isutult talle ostetud jäätisepulka. Ainus lohutus on, et homme kordub sama, kuid vastupidi. See jutt ei kehti aga Teherani kohta, seal kohtas, oo õudust, juba parkides teineteise käest kinnihoidvaid paarikesi. Õhtul ostame mõnulemiseks hotellis juba teise arbuusi, nendel on praegu kõrghooaeg. 25.04 Hommikul sõidame bussiga viisade pikendamise büroosse. Vaevab ikka meie viisade kehtivuse lõpptähtaeg, sest Astara piiripunktis väideti, et meil on aega 29. aprillini. Siin saame kinnitust, et ikka kehtib 30 päeva, see on 18. maini. Nii et kõik on korras, pikendust pole vaja. Edasi jalgsi Naranjestani aeda (30000 riaali) On kena hoolitsetud koht, kus asub ka paleetaoline ehitus peegellagede ja luksuslike seinakaunistustega. Keldriruumides on tavakohane ajaloo-tarbeesemete muuseum, väljas kohaliku kunstikooli õpilased teevad pliiatsijoonistusi. Kõik aed lõhnab meeletult apelsiniõite ja lillede järele. Hotellis väike puhkus ja uuesti sõit bussijaama, kuna linna büroo Yazdi pileteid ei müü, tegemist on eri firmadega. Edasi sõidame taksoga Hafesi haua juurde.(kuulus poeet koos Saadiga 14. sajandil) Kesksel kohal on Hafesi sarkofaag, aia vasakus nurgas on maetud rida hilisemaid kunstitegelasi. Täna saime meili, et Maret-Mait tegid oma poisiga mind neljakordseks vanaisaks. On hea meel, et kõik hästi läks, ainult pidu lükkub edasi Eestimaale, siin on ju kuiv seadus. Õhtuks ostame siiski pudeli Hispaanias toodetud nonalcohol vahujooki ja kohalikke šokolaadikomme. Tähistame poisi sündi ja Keni kirjandit. Õhtul teeme veel käigulinna keskel olevasse Karim-Khaani tsitadelli. Sellel olid omal ajal nii kaitse kui ka valitsemisfunktsioonid. On tellistest massiivne nelinurkne välismüür, mida nurkades täiendavad kõrge meisterlikkusega laotud savitellistest tornid, üks neist siiski viltu vajunud Pisa torni konkurendiks. Sees on suur hammam (saun),valitsemise ja eluruumid, keskel tavapärane apelsiniaed. Parempoolsetes saalides on väga kvaliteetsed must-valged fotod 1,5x0,8m, Shirazi elu-olust 20.saj esimesel poolel, eriti hämmastav on fotode kvaliteet 1912-14 aastatest. On näha, kuidas idamaine elustiil asendub järk-järgult läänemaisega, eeslid autodega jne. 26.04 Hommikul kella 8-ks bussijaama ja 6 tunnise sõiduga oleme Yazdis.. Maastik ei olegi väga üksluine, alguses põllumajanduslik, vahel 30-40 km kõrbemaastikku silmapiirini ulatuva vaatega, lõpuks mägine. Yazdis taksoga linna ja saame Farhang hotellis toa 250000 riaali eest. Tänavamüra ei ole, kuid seekord undab ventilaatori asemel paigutatud tsentraalne õhu sissepuhkesüsteem ( eks nad ole ikka väiksed kobakäpad tehnikaküsimuste lahendamisel). Muidu tuba on mugav, WC ja duššinurk on olemas. Saame hotelli puhkenurgast pihtapandud ajalehe abil meie ventilatsiooniaugu minimaalvõimsusele sättida ja monotoonse undamisega harjub ka pikapeale ära. Teeme tutvust linnaga, vaatame üle kõigi fotograafide meelisobjekti- kahe saleda minaretiga Chakhmak kompleksi, samas kõrval asuva mošee, käime ära ka üle tänava asuvas veemuuseumis. Seal näeme pilte 700 a. vanustest tammidest ja veekultuuri arengust Iraanis. Võib kinnitada, et nad on saavutanud suurima meisterlikkuse mägedest vee kogumises ja selle suunamisel vajalikele põldudele. Jõuame käia Zarathustra tuletemplis, mis on aiaga piiratud väike kompleks, kus tulekummardajad on hoidnud oma püha tuld juba 700 aastat. Õhtul külastame veel Zurkhaneh etendust. See on meeste ja noorte poiste võimlemise ning võitluskunsti kool, mis on populaarne kõikjal Iraanis. Õhtuti toimub tunnine tasuline etendus, mille külastajateks on põhiliselt turistid. Demonstreeritakse kätel pumpamist, pöörlemist dervišite kombel ja suurte puust kurikatega jõuharjutusi õlavöölihaste tugevdamiseks. See kõik toimub valju laulu, hüüatuste ja trummipõrina saatel. On tore etendus, ainult mõni kutseline koreograaf oleks saanud selle tükk maad atraktiivsemaks teha. Samal õhtul möllavad linnas mootorratturite gängid, vahepeal jäi peatänaval isegi liiklus seisma, et hullumeelne jõuk saaks ennast välja elada. Meie alla ei jäänud, hoidsime ohutusse kaugusesse. 27.04 Hommikupoole ööd lülitati õnneks ventsüsteem välja ja peale selle on täielik ingliuni. Kerge hommikusöök hotellis ja lähemegi vanalinna avastama. LP-st ei olegi vaja eriti näpuga järge ajada, sest maršruut ja objektid on hästi märgistatud. Vaatame üle Hazirah ja Jameh mošee. Mõlemates ustel lahked vanamehed lubavad meil mõlemal mošees ringi kõndida ja pildistada. Jameh mošees näidatakse õhukesi marmorplaadist lae- ja seinaaknaid, millest valgus läbi kumab. Küsime endale ka ühe palvekivi, mis palvetamise ajal asetatakse enda kõrvale vaibale ja mida lõpus suudeldakse ja surutakse vastu laupa. Kuigi oleme käinud moslemi ja poolmoslemi maades oma 10-s riigis, kohtame selliseid kive esimest korda. Keraamilisele kivile, mille läbimõõt on 4-5 cm ja paksus 12 mm on enne põletamist fassaadiküljele sisse pressitud sümboolne kujutis (ringornament, käsi koos valvsa silmaga jne.) Millised rituaalid on veel seotud nende kividega jääb seekord teadmata. Jõuame ka Silk Road hotelli, mis on vanalinnas ja hästi omapärase sisekujundusega. Sihiks oli uurida, kas nende hotelli filiaali Kharanacci ei lähe homme mingit transporti vastuvõetava hinnaga (bussiühendust selle kõrbelinnakesega ei ole). Tuleb välja, et nad käivad tavaliselt 1-2 korda nädalas ja homme see päev ei ole. Läheduses olevast turismi infopunktist pakutakse selleks sõiduks turismifirma hinda 700000 riaali, mis muudab meile kahele selle ürituse naeruväärseks. Veel käime vanalinnas Aleksandri vanglas ja Khan-e-Lari majas. Meiega samal marsruudil tiirutab üks prantslaste grupp (põhiliselt on grupid Itaaliast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, ameeriklasi-inglasi praktiliselt ei kohta). Muigele ajab, et kui kohalikud naised on meie mõistes süngelt kuid samas stiilselt riietatud, siis välismaa grupid on kui üks kubujusside kari- iga daam on oma kodus sahtli põhjast mingi ürbi ja räti välja otsinud ,mis grupina mõjub kui laadakarneval. Üldiselt turism on rajatud gruppidele, meietaolisi üksikrändureid praktiliselt ei kohta. Tagasi hotelli, kerge kohv ja puhkus ning läheme vaatama Zoroastrite vaikuse torne. Linnast väljas kahe mäe otsa on rajatud ca 15 m läbimõõduga ja seintega ümbritsetud väljak, mille keskel on 2 m läbimõõduga madalam ala. Paarsada ja rohkem aastat tagasi jätsid tulekummardajad siia maisest elust lahkunud kotkastele söödaks. Preester jälgis hoolega, kumma silma kotkas kadunult esimesena ära nokib, see ennustas tema edasise käekäigu . Huvitav on, et vahetult mägede kõrval on väike elumajade kogum, mis on täiesti maha jäetud. Võib-olla oli külas paha aura või kandusid mõned bakterid kui kotkad ei teinud oma tööd 100%-liselt,tõelist põhjust jälle ei tea. Lähedal on ka tulekummardajate tänapäevane surnuaed, hauad on kindlalt rivis ,igal ühel peal betoonplaat kaetud marmoriga ja peatsis vertikaalne hauakivi farsikeelse jutuga. Mõnel jõukamal on peatsikivi peal veel alumiiniumprofiilist kast, milles kadunu pilt jaa kunstlilled. On ka ette valmistatud uus rida haudu. On kaevatud auk ja augu põhjas tellistest laotud sark kaaneta. Tagasiteel käime läbi uuselamute rajooni, ehituskvaliteet on kõrgel tasemel ja jätab meeldiva mulje, kuigi on tegemist mingi tüüpprojektide seeriaga. Enamik uusehitusi on maavärinaohu pärast rajatud teraskarkassile. Karkass täidetakse küllaltki lohaka tellismüüritusega, millel tsmentmördist paksud vuugid. Fassadi viimistlemiseks on 200x45x20 mm keraamilised plaadid, millele lisandub palju variante kuju ja värvi poolest. Nendega plaaditakse näiteks aknaaluseid mustreid. Seega valmisehitus näeb välja kui kõrgkvaliteediga tellismaja, tegelikult on keraamilistest plaatidest vooderdus tsementmördil. Igasuguste võlvkatuste ja kuplite tellistest ehitamisel on nad suured meistrid. Veel üheks omapäraks on maaaluste ehituste rohkus. Kuna pinnavesi on madalal, on siin igatsorti kanalite, tunnelite uuristamine lihtne. Kes tahab enda hoovi rajada apelsiniaeda, kaevab krundilt kõigepealt ca 4-5 m mulla välja, selle asemele mööda perimeetrit ehitatakse tugimüürid või keldrid. Nüüd jäävad istutatavad puud juba niiskemasse pinnasesse ja nende ärakuivamine on välditud. 28.04 Hommikul taksoga bussiterminaali, kolmveerand tundi ootamist ja sõit läheb lahti Najeeni poole. Kuna me pole ajahädas, otsustasime vältida ülipikka bussisõit Kashani ja teeme keskel päevase vahepeatuse. Probleemiks on, et meil pole kohapealsetest oludest õrnagi ettekujutust. Meil on kombeks, et reisule LP-d kaasa ei võta. Tallinnas teeme raamatukogus koopiad maršruudil olevate linnade plaanidest ja tosin lehekülge vajalikku infot, lisaks mõne eelneva reisumehe info või wikitravelist vajalikud lehed. See kõik lüüa kokku ja kokkumurtult mahub parajasti matkapükste külgtaskusse. Keskpäeval oleme kohal, üks juhuslik auto viib meid ühte turismipunkti, sealt tellitakse takso ja saadetakse meid linna piiri taha kõrbehotelli. Hotell tahab tasu 450000 riaali, võib-olla annaks ka midagi alla kaubelda, kuid mis siin tühjas kõrbes teha ja taksodega linna vahele ja tagasi kimada. Ütleme ära ja omal jõul tagasi linna poole. Kohe korjab meid peale üks umbkeelne taksojuht, kes veab meid linna servi mööda kõigepealt bussiterminaali ja meie ei suuda talle selgeks teha, et soovime lihtsalt kesklinna. Õnneks tuleb üks suur teeviit, kus on antud lähilinnade suunad ja ülareas kahes keeles city center. Karjatan, taksojuht ehmatab ja peab masina kinni jooksen sildi juurde ja näitan näpuga ülarida. Kohe tekib vastastikune mõistmine ja jõuame Homeini prospekti otsa. Linn on tavaline väikelinn kaupluste, pankade jms. Leiame ühe inglise keelt rääkiva noormehe, kellele kurdame oma öömajamure. See tahab esimese hooga saata meid jälle samasse linnatagusesse hotelli. Õnneks Tiiu terav pilk tabab liiklusringi vastaspool väikese sildi Eslami Inn ja seletame, et see oleks meile parem variant. Aetakse üles omanikust vanamees, saame odava toa 120000 riaali, normaaloludes oleks sellise koha tagasi lükanud, siin peame ühe öö läbi ajama. Kotid hotelli ja lepime vanamehega kokku, et magagu edasi, tuleme kella 17 paiku. Tutvume Homeini prospektiga, saame kirjatarvete poest isegi linna plaani ja käime küllaltki huvitavas vanalinnas. Õhtupoolikul üritame välja selgitada edasisõidu võimalused. Tuleb välja, et Najeenist väljub buss Kashani ainult kell 16.30, mis meile kuidagi ei sobi, läbisõidubusse ilmselt peab olema ,kuid keegi ei ütle ei aega ega kohta, kus oodata. Seega totaalne segadus homse suhtes. 29.04 Eelmisel õhtul ühes vanalinna servas pisimuuseumis kohtume ühe kunstihuvilise vana õpetajaga, kes meile eksponaate tutvustab ja teab meile ka öelda transiitbusside läbisõidu- peatumise koha. Hommikul kotid selga, 1-1,5 km linna serva poole ja olemegi liiklusringil, kus väike varjualune pingiga, peal kolmene seltskond ootamas. Oleme arvestanud, et kui hommikul kell 6 väljus Yazd-Tehran buss , siis tõenäoselt peaks ta lähiajal siia jõudma. Meie arvestus klapib, 20 min pärast on buss kohal, saame peale Kashani sõiduks ja sellega lõpeb meie segane seiklus Najeenis. Hommik on küllaltki jahe bussi välistermomeeter näitab 10-12 C, enne meie peatust hakkab raskelt sadama. Saame kohe siiski shared taksole, kes toob meid linna soovitud Golestan GH ette. Teeme kaubad üheks ööks 180000 riaali eest koos hommikusöögiga, sansõlm on koridori peal. Hea et oleme koridori lõpuotsa ,kus vaheuksega on osaline privaatsus. Hotell pakub ka homme hommikuks autot Abyaneh mägikülla, mille vastu võtame 200000 riaali eest, sest ei viitsinud kohalike taksistidega proovida odavamaid diile kaubelda. Teeme lõuna ja läheme traditsioonilisi jõukate kaupmeeste majasid üle vaatama. Põhiliselt on need ehitatud 19 saj, kõige suuremaks ja uhkemaks on Khan-e-Borujerdi(pinda 4700 m2, 40 ruumi ja kokku 200 ust), põhilahenduses on 3 ala-perekonna elu, külaliste vastuvõtt ja teenijaskonna osa. Need majad on tõelised lossid peente stukkornamentidega seintel ja laes, kõik see on perfektselt restaureeritud. Kõigil majadel on keskosas keldritasandil iluaiad basseinide, roosipõõsaste ja ilupuudega. Kokku jõuame käia 4 majas, siis on muljeid kuhjaga ja sõidame taksoga Bagh-e-Tarikhi-Ye Fini. Fini aed on klassikaline pärsia versioon paradiisist. Kogu aed on rajatud veidi kallakule, kus glasuurplaatidega sillutatud kanalites voolab vesi nii 0,8 m/sec., seda veevulinat täiendavad minipurskkaevud araabia stiilis, kus vesi vuliseb 5-10 cm kõrgusele. Aias on palju vanu puid, on hoonestik kümblemismajaga ja kompleksi otsas omapärane teemaja. Aias on koos meiega suured teismeliste koolilaste grupid, muidugimõista poisid ja tüdrukud eraldi. Oleme nende tähelepanu keskpunktis, teeme geograafiatunde Eestimaa tutvustamiseks, lõpuks üks kena poiss kingib meile isegi lilleõie. Pärsia versioon paradiisist- seda tuleb võtta siinse kõrbeelaniku vaatenurgast. Kui oled rabanud eluaeg tööd kõrbepõllul higis ja vaevas ning võidelnud vee saamise nimel, siis võib tõesti puudega varjatud veevulinaga maastik tunduda paradiisina. Õhtul enne päikese loojangut teeme ringi kohalikul bazaaril, otsime ja leiame võimaluse turul katustel kõndimiseks. Katusemaastik on fantastiline, endiste hammami ja karavanserai kuplid, suured ja väikesed. Seda vaatamislõbu muidugi ilma ei saa. Tuleb leida vanamees võtmega, kes kasseerib 10000 riaali näo pealt, viib trepist üles ja edasine 5 min on juba enda teha. 30.04 Hommikul hotellist check-out ja tellitud sõiduautol retk Abyaneh mägikülla. Autos on eesistmel veel üks üksik prantsuse mees., kaugust on ca 80 km. Tee on hea ja tavaline, lõpuks läheb mägisemaks, on huvitavaid geoloogilisi moodustusi, kus erosioon on moodustanud koopaid teineteise kõrval. Kohapeal on meil kokkuleppel aega 2 tundi mööda küla kõndida. On tunda piirkonna finantstoetust, turistide jaoks on põhitänavad kenasti plaatidega sillutatud keskel vihmaveerenniga. Majade seinad on korrektselt krohvitud punase savikrohviga, kus on sisse segatud aganad. Kõik see jätab hea mulje, ainuke dissonants on saviaedade ja majade seinte ülaosa katmine läikiva fooliumruberoidi taolise materjaliga, et takistada toorseinte lagunemist lume ja vihma toimel. Enamik küla naisperest tegeleb puuviljanduse ja kaubitsemisega. On rajatud eraldi põhimajadest puuviljaaedu, küll metsistunud väljanägemisega, ploomid ja õunapuud parasjagu õitsevad. Tädidel on müügilettidel põhiartikliks kuivatatud väga head õunaviilud, mida ka meie ostame paar pakki. Tädid müüvad veel lihtsakoelisi ehteid ja riideid, suveniire. Erinevus selle küla ja muu maa vahel on, et naised kannavad heleda tooniga lillemustrilisi ürpe ja pearätte. Võrreldes varem käidud Masulehi külaga ,on siin majad rajatud palju laugema tõusu peale, nii mõneski tänavas saab ka eesliga liikuda. Tegime veidi pikema tiiru väljaspool küla aedade vahel ja mägiümbruses. Ühe mäe külje sisse oli kaevatud terve rida keldreid. Üldse jättis küla väga hea mulje. Keskpäevaks on saabunud juba palju koolilapsi ja kohalikku noorust. Kõik on muidugi meist huvitatud, kust tulete, tahavad pilti teha. Ega me kadedad ole, kuid ainult vorst vorsti vastu, nii saame mõnegi pildi koos kohalike noortega. Kell 12.15 stardime tagasiteele, autojuht viib meid bussijaama, saame kohe Tehrani bussile piletid ja kella 17 paiku oleme juba Tehranis. Proovime ära metroosõdu. Seekord ei tule pead murda automaatsüsteemide lahtimõtestamisega. Kassa müüb sularaha eest papist žetoonid, mis tuleb pista väravate läbimise eel pilusse. Leiame endale toa Asia hotellist-240000 riaali/öö välississepääs puhas ja kena, tuba korralik, ainsa hädana jälle shared bathroom and WC. Kuna me järgmise tunni jooksul ei kohanud paremat varianti, siis maandusime selles 3 päevaks. Õhtul otsime internetti ja söögikohta, mõlemate leidmine on siinmaal probleem. 01.mai Muuseumide päev Kõigepealt otsime üles linna keskel asuva Golestani palee. Kena kompleks linna südames pankade ja teiste tõsiste hoonete vahel, keskel on purskkaevud ja haljasala, ümberringi erinevad muuseumihooned. Valime tasuliseks sissepääsuks peeglite halli, ülejäänud osas piirdume fassaadidega. Peeglite hallis on sees on paksud vaibad treppidel, kingad tuleb maha jätta. Väga esinduslik koht, mis ehitatud 13. sajandil ja nüüdseks juba arvatavasti mitu korda restaureeritud(eriti peeglite osa) Saalid on esinduslikud ruumid riiklike vastuvõttude jaoks, ühes on ka vene tsaari kingitud nii 1 m kõrgune malahhiitvaas. Juveelide osa on siit ära viidud eraldi muuseumi, mida järgmistel päevadel külastame. Edasi seikleme kesklinnas muuseumide vahel, kuid seda otsitut- Rahvuslikku Muuseumi mitte ei leia, kuid lõpuks ometi. Hoone ise on väljast kena, kuid sisu jääb suhteliselt kahvatuks võrreldes teistega. Traditsioonilised eksponaadid kiviajast, pronksiajast ja veidi ka 10.-13.sajandit Väga palju on Persepolisest ja teistest kaevamiskohtadest saadud eksponaate, need on isegi paremini säilinud ja värvide poolest kenamaks restaureeritud kui kohapeal nähtud. Ja siis päeva pärl-Klaasi ja keraamikamuuseum. Hoone ise oli varaka mehe elamine, siis Egiptuse saatkonna hoone, viimased 30.a. töötab muuseumina. Väga hea on interjöör, on väärispuidust imposantne kaheharuline keerdtrepp II korrusele, eksponaatide esitlus disainitud kujundusega. Kõige rohkem äratab imetlust 12-13 saj. keraamika väljapanek, kus on vormitäiust, joonismotiive ja glasuuri teostust täitsa tipptasemel. Väga ilus koht, mida tasuks kõigil külastada, et näha Iraani kultuuri ja kunsti pikaealisust. Õhtupoolikul pöörab ilma ära ja hakkab sadama, see tundub olevatki siin mägede jalamil oleva Tehrani omapära. 02.05 Hommikul üritame jõuda Tehrani põhjaserva mägedesse Tochali Telecabin alale. Algul metrooga põhja suunas lõpuni, siis bussiga ja veel taksoga 30000 eest suure parklani. Kõrgust on võib-olla 2000 m kandis, ilm on soe ja päikeseline. Veidi edasi on näha lumised mäed nii 4000 m kõrguses. Koht on looduslikult väga kena , orgude, mägiojade ja väikeste koskedega. On parajasti varakevadine õitseaeg, puude lehed kasvueas. Kohalik rahvas kasutab seda ala väga agaralt nii piknikupidamiseks kui ka mägironimiseks või matkamiseks. Kui oleme mõõda asfalttee tõusu marssinud oma 2 km, jõuame tõstukite algpunkti. Kuna linn allpool on täiesti sudu sees, ei leia me mõtet kalli raha eest üles külmetama minna. Jalutame veidi ringi ja seikleme 3 bussiga alla kuni metroopeatuseni. Õhtupoolikul üritame minna juveelimuuseumi, kuid täna on see suletud, homme proovime uuesti. Otsime üles internetikohviku, saame esimeste tervitustega alustada, kui käib ülikõva piksekärgatus (sellist pole Eestimaal kuulnud), kohviku server on omadega kutu, jalutame edasi järgmise kohvikuni, kus saame oma asjad lõpuni viia. Oleme oma hotellist 4 metroojaama kaugusel ja otsustame metroo kasuks. Kell on 18 ning õhtuses liikluses tipptund, metroo ei jõua soovijaid ära vedada. Teeme kohe ainuõige otsuse, Tiiu ründab naistevagunit, mina järgnevat meeste oma. On kokku lepitud, et ümberistumisjaamas jääme igal juhul ootama teist poolt. Võitleme elu eest, siiski õnnestub vabatahtlike pealelükkajate abiga saada vagunisse. Täituvus on vähemalt 110 %, täiesti füüsiliselt tuntavaks muutub tavasõnakõlks “silgud pütis”. Murrame end rongist maha ja viimast jaamavahet metrooga enam ei ürita, tuleme maa peale ja jala hotelli. Peale seda kogemust saab selgemaks siin naistevaguni mõte, saate isegi aru. Ahjaa, ostsime huvi pärast ühe Iraani alkoholivaba õlu. Kui sakslased püüavad sellele mingitki õlle maitset anda, siis siin on asi lihtsam- plekkpurgis on pirnijook, millele süsihappegaasi sisse pressitud. 03.05 Täna siis viimane päev Teheranis. Hommikul üritame korra uuesti minna Golestani paleesse, mõnda teist saali vaatama. Väraval valvur naeratab, täna on neil puhkepäev. Ega midagi plaanide muutus ja läheme Masjed-e-Sepesalar medreseesse. Oli mošee, praegu töötab 100 üliõpilasega usukõrgkoolina. Omapäi ringi kõndima ei lasta, saame saatjateks 2 noormeest.. Teeme sisehoovis ringi, endine mošee on väga ilus ja viimistletud, lõunapoolse korpuse peal on neli kena minaretti. Üliõpilased pole mingid usufanaatikud-tuupurid, vaid taovad sisehoovis hasartselt võrkpalli. Edasi on keskpäev ja tuleb end hotellist välja kirjutada, jätame kotid õhtuni pakiruumi. Üritame nüüd teistkordselt pääseda juveelimuuseumi, mis asub ühe panga keldris. Turistid ja kohalikud on moodustanud meie saabudes juba pika järjekorra, kuid kõik laabub lähema poole tunni jooksul. Sissepääs on 30000 riaali. Turvameetmed on karmid, minult võetakse millegipärast ära kriitpaberil Teherani metroo ja linna plaan. Sees on rikkust palju. Kui näed nii palju ja ülisuuri I kategooria kalliskive (teemandid, smaragdid, rubiinid), siis paraku nende väärtus devalveerub vähemalt minu silmis. Samuti jääb nagu mõistmatuks, milleks oli vaja mõõgale tuppe, millel on kaunistuseks 214smaragdi, 64 spinelli, 4 safiiri,275 rubiini ja12384 teemanti, või lihtsalt toos, millel on külg külje kõrval 92 parima kvaliteediga smaragdi. Kõik see kuulus omal ajal Pahlavite dünastiale ja oli ilmselt vaja mõju avaldamiseks naaberülikutele riigivisiitide ajal. Edasi sõidame vaipade muuseumi, asub kenas pargis, eksponaatideks eri suuruses vaibad. Ja siis 0,5 km lõunasuunas samas pargis kunstimuuseumi, kus parajasti toimus Pärsia kunstnike 7. biennaal. Pildid on väiksema suurusega, paljudel segatehnika akvarell koos tušijoonistuse ja guašš- või akrüülvärvidega, motiivid enamuses mütoloogiasse kalduvad. Kõige parema mulje jätab väga peen ja filigraanne pinna katmine ornamentidega, mis on minu arusaamist mööda meil täiesti out. Väga huvitav on ka muuseumihoone ise, kus olevat kuigivõrd jäljendatud Guggenheimi stiili. Saalid on 2 tasapinnas sopistuste ja keerdudega, mis võimaldab selles suuruses pilte hästi palju eksponeerida. Ja ongi päev õhtusse saamas. Metrooga lõunaliini lõppjaama, sealt taksoga lennujaama 60000 eest. Nüüd tuleb siin varahommikuni tukkuda, sest me ei riskeerinud ööseks linna jääda ja hommikul 4-5 vahel lennujaama poole sõitma hakata. Kurb on muidugi, et siinkandis lennujaama lähikonnas hotelle ei ole, nii et meietaolisi tukkujaid on siin parasjagu. Alles on meil ca 60000 riaali, mida Türgis tagasi vahetada ei õnnestu 04.05 Öö nii väga pikk ei olegi. Kuna öiseid lende on palju, näeb siin üsna värvikaid tüüpe. Kell 05.30 avatakse check-in ja hakkame tegutsema. Meie passidega on väikesed probleemid. Kontrollija poiss toksib minu andmeid tükk aega oma masinasse ja lõpuks kohmetunult teatab, et tema süsteem ei tööta (pealekauba saan esialgu aru, et tema õde siin ei tööta). Minu pass antakse kolleegi kätte, kus tulemus on ilmselt sama, siis minnakse suure ülemuse juurde nõu küsima. Kuna aeg jookseb ja minu kinnipidamine süsteemi töölehakkamiseni on enam kui kahtlane, lööb poiss lõpuks siiski väga tõrksa käega lahkumistempli minu viisale. Nii jääbki kontrollile teadmatuks, mille kurjaga ma siin olen 17 päeva tegelenud. Sõit Istanbuli kestab 3,5 tundi, saame metrooga ja trammiga kenasti Sultanahmedi linnaosasse, kus leiame ka ööbimiskoha. Sellega on Iraani seiklused läbi ja Türgist nii värvikaid muljeid ei tule. Järgneva kahe päeva jooksul käime läbi parimad palad- Hagia Sofia, Sinine mošee, Topkapi palee, Grand bazaari vürtside osa, Basiilika tsistern, sõidame laevaga korraks ka Aasia poolele. Väga hea mulje jätab kogu kordatehtud Sultanahmedi linnaosa koos lähiärirajoonidega. Ülesmukitud pisihotellid, meeldivad söögikohad, vaatamisväärsused jalgsitee kauguses, mida turist võib enamat tahta. 07.mail sõidame airbalticuga Riiga ja sealt bussiga edasi Tallinna ,.Jõuame pärale 23 paiku ja keskööks oleme kodus. Kuidas siis oli nende intrigeerivate tähelepanekuga, mille panin kirja enne reisi: -Agatha Cristie- Esfahan, maailma ilusaim linn. Ilus ja sümpaatne oli see tõesti, minule jätsid kõige parema mulje Esfahani sillad. Võib-olla on viga ka selles ,et on nähtud mošeede ilu Samarkandis, Buhharaas, Kairos. -William Dalrümple- dresskoodi järgimine. Eks see mõneti tüütav oli, eriti naistel, kuid on märke, et see järk järgult liberaliseerub ja võib-olla 10 aasta pärast kohtab juba tükk maad rõõmsamaid värvikombinatsioone ja suts vallatuid rätikuid. -Raido Rüütel-tsiviliseerituim maa. Tõesti igal sammul on näha Pärsia hiilgeaegade märke. Viimane kuldajastu oli neil 10.-13. sajand, peale selle on olnud segaseid võimuvõitluse aegu ja areng on jäänud mõnevõrra toppama. -Välisministeerium- rakendada ülimaid ettevaatusabinõusid. Terrorismiga kokkupuuteid ei olnud, linnades on näha liikumas ja korda pidamas politseipatrulle. Ülimalt ettevaatlik tuleb tõesti olla Iraanis linnatänavaid ületades, sest sebrad ristmikel meie mõistes ei kehti. Ka valgusfooriga ristmikel on ju lubatud juhtidele parem ja vasakpöörded, kuid liiklus on nii tihe, et meie mõistes jalakäija läbi lasta viiks liikluse täielikult umbe. Eriti ohtlikud on kiirelt sebivad mootorratturid. Meil läks seekord õnneks tänu välisministeeriumi õigel ajal antud nõule. Kulutused- kokku läks reis kahele maksma 32000 EEKi. Iraanis on söök, transport ja muuseumipiletid odavad, pea pool läks hotellide peale. Kokku oli päevakulu Iraanis 33 eurot, Türgis ja Aseris ca 2x rohkem. Ilm oli enamuses ilus ja kevadine, reisi algul veidi külm ja vihmane, kuumi päevi saime Esfahanis ja Shirazis, Yazdis oli juba õnneks ilm pilves. Lõpetuseks ei midagi hirmsat, küllaldaselt eksootikat, palju kultuurimälestisi. Soovitan kindlalt nendele, kel kultuurihuvi, sest lihtsalt ringi sõitmiseks ja õhtu-ööelu otsimiseks see maa ei sobi.

Lugesin äärmise huviga, tänud autoritele rikka keelekasutuse ja nüansirohkuste eest. On's ka pildimaterjali võimalik näha kusagil netis?

Tänan, väga väärt kompliment teedeinsenerile.Pilte ei ole netti paigutanud,üldist tausta saab jutu algul lisatud aadressite piltidest.