Istusin...

Istusin kahe templi linnas, Niiluse kaldal, teemajas. Päev oli olnud palav. Teiselpool kallast loojus soojas halluses õrnalt kollakas päike, kahe küüruga mäeaheliku taha. Kusagil seal on koht mida nimetatakse kuningate oruks - läänekallas, rahu paik, surnute riik. Tõusin ja kastsin oma tursunud jalad Niiluse jahutavasse vette. Mina seisin idakaldal, elu kaldal, kahe templi linnas. Minu taga, kusagil siin läheduses, kõrgusid obeliskid; rõhutamaks maailmakorra püsimist. Oi kui hea oli pista oma jalad jahutavasse vette... ja lasta rahul voolata läbi enda nagu Niilus voolas läbi januneva kõrbe. Lasta ajal voolata läbi enda ja tõdeda, et üks oodatud kohtumine oli teoks saanud.