17.01.04

Laename Battambangis hotellist jalgrattad, et ümbruskonnas ringi vaadata. Hinnaks 2 dollarit, ja meile pannakse südamele, et me õhtul kella viieks tagasi oleksime. Jalgrattaomanikud tahavad siis töölt koju sõita. Kogu laenutusäri tundub väike (kuigi üsna kopsakas) kõrvalteenistus hotelli koristajatele. Õnneks need hiina käikudeta jalgrattad üsna uued, kummid täis, pidurid töötavad ja istmed mõnusalt pehmed – kolm esimest näitajat mu enda kodusel sinisel jalgrattal paika ei pea, aga kodune tunne on sellegipoolest.

Kambodžalased kipuvad jalgratta seljas kahvanägusid pisut segasteks pidama. Sellest hoolimata on sõit Sampeau mäeni väga muljeterohke, tolmused külad libisevad mööda, lapsed lehvitavad ja inimesed hüüavad hello-hello. Kõige huvitavamad on mootorratastel liiklevad seltskonnad, tihti kolm-neli inimest sadulas. Meid nähes võtavad mõned hoogu maha, naeratavad, sõidavad kõrval, ajavad mingit segast juttu. Üldiselt on kõik väga sõbralik ja tore. Tee on kivine kruusatee. Sampeausse on oma 12 km Battambangist, tunniga jõuab edukalt kohale, mis sest, et peopesad on täiesti paiste raputatud.

Mäe läheduses kohalikud enam nii avalalt sõbralikud pole, kõik tahavad olla giidid. Pargime rattad ühe poe ette, ostame sealt vett ja palume ratastel silma peal hoida. Siis eksleme koolimaja vahelt mäe jalamile, eksitades neid samu isehakanud giide. Seal on suur parkimisplats, motomehed ootavad oma klientide naasmist. Enamus reisilisi sõidab Battambangis ringi mootorratturmeeste vangina. Päeva jooksul jõuab siis ka mitu templit ja jõeäärt näha. Meil nii suurejoonelisi plaane pole.

Hakkame trepist üles astuma Sampeau mäe otsa. Politseinik hüppab meile peale, käsib pileti osta. Mingi kahtlane kuju nahast mapiga tõepoolest väikese laua juures istub ja kougib välja piletid. 2 dollarit inimese kohta, see on ju mäe otsa ronimise ees pisut palju, või kuidas. Püüame pikemalt juttu ajada. Lõpuks tabab mind geniaalne välgatus küsida tudengisoodustust. Hind langeb dollarile, aga piletit siis ei anta. (Huvitav kas muidu oleks antud?) Meil pole piletit vajagi, räägime veel pisut ja maksame lõpuks kahepeale 50 bhati (dollar ja natuke veel). Mõlemad pooled on äritehinguga rahul.

Astmed lähevad otse üles, kl 10ne päike on kuidagi väga kuum. Kõnnime läbi väikese templi. Valges riides pöetud peaga nunn lamab võrkkiiges, suitsetab ja kuulab raadiost muusikat. Popmuusikat. Püüab meilt annetust saada, aga see ei tundu kuigi asjalik rahapaigutus, niisiis jätkame teed ülesmäge. Tempel mäe otsas on uus, nii uus, et väikesed poisid on ametis uste lihvimisega. Üks vormib savist lillevanikut seinale. Nii väike poiss nii kindla ja kunstilise käega. Tore vaadata. Vaated mäe otsast alla on ka kenad. Enamus maast on väga sile, üksikud puud pruunika maastiku taustal. Tee kohal hõljub tolmulint.

Teisel pool templit lähevad astmed alla, otsustame vaadata, kuhu need viivad ja lõpetame hiigelsuures lahtises koopas. Puhub mõnus jahe tuul. Kõrgel peakohal on kivikaar. Draakoni käsipuuga trepp viib läbi mäe taas ülesmäge templisse tagasi.

See polnud ainus koobas ses mäes. Teised koopad on aga märksa kurjakuulutavamad. Neid kasutasid Punakhmeerid piinamis- ja tapmiskoobastena. Et näha neid koopaid, tuleb minna templist peateed mööda tagasi. Vastu tuleb väike joogiputka, kus ülihea inglise keelega näitsikud pakuvad ülehinnatud vett. Seal on ka paar khmeeri kirjadega vana kiviplaati. Sealt tuleb pöörata vasakule, kõndida natuke, ronida mööda kivist rada alla ja üles ja nii jõuab suure uue Buddha kujuni. Koopad on selle taga. Seal on ka munk annetuskastiga.

Koopas, kus me käisime, on nüüd lamav Nirvaanas Buddha ja kast pealuudega ja muude kontidega. Osad on kastist välja kukkunud. Suures koopas on mõned väiksemad koopad, kui on tahtmist näha rohkemaid konte. Kusagil ümbruskonnas on veel üks teine koobas, kus kogu koopapõhi olevat kaetud inimluudega. Koopad tekitavad judinaid, mitte need kondid, vaid pigem see kooparõskus ja surmvaikus. Teist koobast me enam otsima ei lähe.

Tagasitee kulgeb märksa viletsamalt. Keskpäevane päike paistab lagipähe, kõikjal on tolm. Tore on taas linna jõuda.

Peale ohtralt külma vett ja seepi lähme suppi sööma, mis maitseb üsna sama, mis Taimaal, aga maitseaineid on vähem ja hind on pisut kallim – 2500 rieli. See-eest peale liha on supis ka tõelised värsked seened.

Õhtul patseerime jõe ääres, hiinlased valmistuvad oma uueks aastaks. Lärmi on palju, jõeääres müüakse mingisuguseid kokkuseotud puid. Ei tea, kas näärikuuse asemel. Pikk rodu restorane pakub sama menüüd - õlu ja grillitud mune. Nende grillitud munadega on suht saastad lood. Nimelt seal on kõikides tibud sees. Grillitult üks tumepruun löga. Jube vaatepilt minu arvates. Selliseid mune manustatakse rõõmuga nii Laoses kui Kambodžas, õnneks me juba teadsime, mis värk on, ja jalutasime kaarega mööda.