Soovitan - teha kodutöö ikka korralikult ära. Lugege läbi trip.ee ja googeldage kõik Kuuba sõnaga läbi, sest siis on kindel, et teil on kaasas nii sääserohud kui ka poole liitrised topsid :D Aga Kuuba on imeline - soe maa ja, kui te just Havannas ei ole, siis ka lihtsad ja häbelikud inimesed.

Aga ma panem copyn teile siia sõbranna Jane reisikirjeldused...

No Jänes ja Muf käisid reisil ära. Õppisid selgeks hulgim roppe sõnu inglise keeles, hispaania keele lihtsamad laused (ühe roppuse ka), sukeldumise, lendamise... Ja selgeks sai see, et kindlasti peab Kuubale tagasi minema, enne kui neil seal kord totaalselt käest läheb (st, enne kui neist vastikud kapitalistid saavad ja kõik kallis on). Praegu on seal liiga chill:)

Faktid Reisijad: Jane ja Liisi Koht: peavari Sol Cayo Coco, Cayo Coco saar, Kuuba. Atlandi ookeani vahetus läheduses. Minek: Tallinn-Amsterdam-Manchester(öö)-Jardines Del Rey Aeropuerto-Cayo Coco Tulek: Cayo Coco-Jardines Del Rey Aeropuerto-Manchester(ei ööbi!!!)-Amsterdam-Tallinn Kohalik rahaühik: convertible peso (turisti peeso). 1 turistipeeso= 12eeku umbes. Kuubakad ise saavad palka tavalistest peesodes, mille eest midagi osta ei saa:) Aint arveid maksta jms. Poest saab asju konvertibl peesode eest. Kui palju palka saadakse? Turistipeesodes tuleb summaks 14-16 peesot:) ja liha saab osta 2 korda aastas. Talongide eest. Shampooni müüakse kahes suuremas linnas. Hindade näiteid: mobiiltelefon 200 turistipeesot, dvd mängija 400(oli vist), liiter rummi 7.95:), sigarid - 3-16 peesot, liisi kübar - küsiti 5 (Jane ütles, et see on nii kole, kui ostad, siis kolme eest. Ja saigi kolme eest+jane pastakas. Lõuna neljale Trinidadis 15.75 peesot. Lõuna koosnes: friikatest, kanakoivast, ühest tomativiilust, sinep-kepsut. Cerveza(õlu) - 1,05 (vist) 2 liitrit kokat - 1, 25 peesot, balsam 3 midagi peesot. Parkimine 1 peeso. Maja(casa) Kariibi mere ääres 1 peeso. Autorent: 75peesot (toyota miski). Taheti 85, a me ei taht anda ja meie arust olid meil blondid juuksed ka Kohvris: enda eluks vajalikule lisaks veel kotiga shampoone, raseerimisvahendeid meestele, shokolaadi - see kõik kohalikega äritsemiseks/vahetamiseks. Ja suured joogitopsid, päikesekaitsekreemid (35, 20, 8 faktoriga), after sun kreem, moskiito baitide ravimiseks menovasiin, allergiarohud, ibuprofeen, plaastrid, söetabletid ja viin ja pipar.)

Mis siis juhtus ka? Algus: Hotellitöötajad polevat varem täheldanud, et "from Estonia" oleks peatunud nende juures. Ja nüüd läks nii õnnelikult, et kahele tsikile laekusid lisaks järgmisel päeval veel 3 blondi tsikki eestist:) Kohalike kaasabile ühinesid seltskonnad kiirelt. Nii ta algaski.

Purjetamine ja salsa. Esimesel päeval veeti kohe purjekaga ookeanile ja õpetati salsat. Rannapoisid. Olgu öeldud, et söök-jook (ka alkohoolne) - õhtune/päevane meelelahutus oli kõik hinna sees. Salsa tunnis leidsime põhjuse, miks eestlasi on nii vähe. Isegi Havannas elab rohkem, rääkimata terve saare elanike arvust. Põhjus siis väga lihtne: te aint vaadake MIUKE on nende "rahvatants" (mõeldud on siinkohal salsat) ja võrrelge seda meie Kaera-Jaaniga:) Näitasime sealsamas rannas kohalikele terve Kaera-Jaani ära ka. Naersid. Väga. Aga me ei solvund. Sest eks ta tõsi ole. Keda sa sellise kepslemisega peale koerte ikka ligi tõmbad vms:D Tervis: hea. Ilm: super. Homme tulevat külmalaine. Ootame põnevusega, mida see nende mõistes tähendab. Päike: tugev kaitsekreem peal. Ei põleta. Joogid: esimesena tellitud mojito oli pettumus. "Nad ei oskagi mojitot teha???" Aga me ei andnud alla. Kuna baare, kust jooke sai VÕTTA oli kokku 5 ja töötajad erinevad, siis ei andnud me alla ja tellisime mujalt ka. Oskavad paremini ka. Baarmänide näod tuleb aint meelde jätta ja tippida;)

Brittish bäts. Reisiseltskonnaga(jänes&muf) ühinesid 2 inglise vampiiri ja õhtupoolikul ka UuedEestlased. Inglased olid saarel viibinud juba nädal aega ja jagasid muljeid, et neil oli (ka) alguses suured plaanid, terve suur Kuuba saar läbi käia, aga et hotell on liiga mõnus ja nad polevat kuhugi jõudnud. Sai ka selgeks, miks üks neist oli veel valgem, kui eestlased. Nimelt olevat kõik inglased vampiirid ja kui nad suure kaitsefaktoriga kaitsekreemi ei kasuta, siis nad lähevad lihtsalt päiksega põlema:) Ja the greatest bat of all is The Queen herself! Rannas vaatasime, et parashuutingut saab ka teha ja et "vari" on eesti värvides. Wtf? Läksime uurima, et kas nad ise ka teavad, et sõidavad eesti lipu all. Ei teadnud, aga laksasid ära küll,et miskeskus eesti on ja hakkasid meiega vene keeles rääkima. No äge. Tänu sellele saime siis odavamalt lennata ka ja no see, et sul on blondid juuksed ja mitte-pruunid silmad, aitas seal igale asjale kaasa:) Õhtuses merenga tunnis tuli välja, et tantsupõrandal juhtis teiste ees Eesti. Hispaania keele esimese tunni saime ka. Ja kohe kiitusega lõpetasime. Nimelt kurtis õpetaja, et inglased ei oskavat üldse spaaniakeelt. Ei oska hääldada, aga et kust teie tulete? Teil nii hea hääldus. No loogne ju:) "una cerveza" (tõlkes - õlu) ja "una banana mama" (kokteili nimi), mis neis keerulist:) Tervis: hea. Ilm: külmalaine on kohal. Tuul on tugevam, mis ei lase rannas normaalselt olla. Peab basseini ääres peesitama, heh. Teise päeva lõpuks sai ka selgeks (teekond arusaamisele oli raske), et mis on see(need) joogid, mida peab jooma. Banana Mama, Cuba Libre ja Mojito. Kui ma siit leian õiged komponendid kunagi, siis ma teen teile töö juures ka BananaMamat:)

Kohalikud noored oskavad äri ajada küll. Kõik ettevõtlus on seal ju riiklik, aga kohalikud noored oskavad musta teha küll vist. Hotelli meelelahutajad (õhtuti on erinevad shõud - oolmõust Broadway) kutsuvad sind õhtuti endaga kaasa kohalikesse ööklubidesse. No me läksime ka. Maksime kokku transpordi ja klubi külastamise eest 15 peesot (kurss peaks olema 1 peeso=12 eeku). Selle eest sai siis ägeda käulaga klubisse (the Cave nimeline klubi) ja seal juua jälle nii palju kui kulub. Topsid on neil aint igalpool väiksed. Need väiksemad plasttopsid. 100ml?!? (Aga me ju teadsime seda juba eestis ette. Heh. Võtsime kaasa pooleliitriseid plasttopse. Hõhõhõ.) Klubi ise oli pesueht nahkhiirtest tühjaks kolinud koobas. Rahvast oli palju ja õhku jäi väheks. Õnneks avastasime mõne tunni pärast, et mõne koha pealt paistab katus läbi. St, et katust ei old ja tähed olid näha ja õhk sai sisse ja hingata sai. Muusika on neil seal siuke nagu meie kole diskomuusika. Et inglaseid käima tõmmata lastakse peo alustuseks YMCA-d koguaeg. Ja siis kõik tantsivad nii:

Teine värk oli muidugi toimuvate salsapidudega. Seal näitasid kohalikud noored, KUIDAS käib õige salsa ja bänd mängis ja ise said proovida tantsu jne. (peo alustamiseks oli muidugi ikka see YMCA)

Ma täna rohkem ei jaksa ja ma arvan, et teie ka:P

Järgmises osas: seiklused rendiautoga, sukeldumiskursus ja Danny de Vito sukeldumas koos meiega, luurajad öös:D.

Jane

Ma tegelikult ei mäleta, kuhu ma eelmine kord jõudsin, aga kirjutan helgemad hetked ära, mis veel meelde tulevad. (HOIATUS! Seniilsus tabab sind hiljemalt 28ndal eluaastal!)

Hispaania keele tunnist leidsime me igatahes kohaliku tsiki (Disley, 26a), kes uuris, et mis meil veel holidei ajal plaanis on. Rääkisime siis, et tahaks minna suure saare peale rendiautoga sõitma ja kindlasti turu peale. Ja kui me juba siinkandis oleme võiks ära vaadata ka Kariibi mere. Johnny Depp ju peab seal "paadiga" merel olema ometi. Disley ütles, et tal on neljapäev vaba ja ta võib kaasa tulla teejuhiks. Meie mureks jäi siis auto otsida. Tahtsime rendist ikka vana ronti nagu kohalikel. Aga nad vist arvasid, et me oleme rontidega sõitmise jaoks liialt turistid. Ega nad ju ei teadnud kah, et tegemist oli endise mosseliiga ühe ekipaazi tiimiga. Saime hoopis mingi Toyota. Rendiautodeks olidki seal ainult Meie Autod. Skodad-toyotad. Renti taheti 85 peesot. Jällegi - me ei tahtnud nii palju anda. Andsime 75 vist. Meil vist nii ei ole, et sa maksad ette kütuse eest ka? Igatahes, rentnik küsis, et kaugele sõidate? Kuuldes et teisele poole suurt saart, arvas et meil kulub paak ära küll ja et makske ära, siis ei pea ise ostma. Küsis ka, et kuna auto tagasi toote? Tahtsime ise enne pimedat tagasi jõuda. Kiitis mõtet. Matka marsruut: Cayo Coco - ükskoht - Moron - Ciego de Avila - Sancti Spiritus - Trinidad - Kariibi_mere_äärne_koht_mille_nime_ma_hetkel_ei_mäleta_ja_mida_ma_ei_saa_praegu_kuskilt_järgi_ka_vaadata ja tagasi. Neil on autos ju konditsioneeril valida (kui sul on siuke auto, millel on konditsioneer st) aint Külma, Külmema ja Külmima vahel. Valisime Külma, aga haigeks jäin ikka. Mis autost veel.. hmm. Erinevat värvi numbrimärgid on. Meil oli pruun, see siis tähendas vist turiste. Mingit värvi olid veel valitsuse autod. Helesinised äkki. See selleks. Numbrimärkidest sõltus ka see, et kas sa pead "autostoppides" seisma jääma ja inimesi peale võtma. Seal siis kord selline, et on olemas bussipeatused (meie mõistes), kus seisab meeletult inimesi. Bussid seal samas ei sõida:) Aga nemad seisavad ja ootavad. Peatuses jagab inspektor tiketeid - järjekorranumbreid. Kui tuleb valitsuse numbrimärgiga auto, siis ta PEAB "autostopis" kinni pidama ja vabad kohad autos täitma järjekorranumbrite alusel:) Hääletada nad eriti ei tohi, samas netikommentaaridest enne reisi lugesin, et turistile on kõik lubatud - hääletada võid ka. Samas, mida sa hääletad, kui autosid ei ole:) Ühte kohalikku bussi nägin ka. Sellel oli ees suur silt "Amsterdam". Novot siis, meie lendasime ringiga läbi inglismaa. Oleks bussiga Amsterdamist ka saanud:) Et "turistide saarelt" välja saada, pidi läbima tollipunkti, maksma teemaksu.

Esimene peatuspaik: "ükskoht" Käisime Disley tädil külas. Linn ise koosnes ühest piiiiikast tänavast ja mõlemal pool teed olid tihedalt siuksed väiksed majad. Keset tänavat vedeles üks koer. Kolekoer. Ribid väljas. Suht masendav oli seal loomi vaadata. Kõigil olid ribid väljas. Pärast käisime veel Disley enda kodus ka. Väiksed majad, väiksed toad. Akendel klaasi ees pole:) Läbi maja viib teisele poole õue, kanaaeda viib üks "pikk" koridor. Ja nii nad elavad.Villasid ma meie teekonnal ei fikseerinud.

Teine peatuspaik: Moron. Ja rõhk on teisel o-l! Mina, kes ma olen India liiklust ainult youtube'ist näinud, sain ägeda shoki, kui me autoga Moroni tänavale jõudsime. Tänaval võisid sõita/kõndida kõik! Loetelu: autod, kaarikud, lihtsalt hobused, hobused kärudega, traktorid, jalgratturid, mootorrattad, jalakäijad ja sõiduridasid seal ei tunnistatud. Peatänavale jõudmine oli meile:"eee.. siia vä? Kuhu ma mahun?" Aknast välja:"Kelle ma teist alla ajan??Vabatahtlikke?" No kuidagi saime me linnast välja ja maanteele. Teede olukord oli seal rahuldav. Nagu tee Piritalt-Viimsisse(kes selle teelõiguga tuttav ei ole, siis reede õhtul võin ma teile ekskursiooni teha):) Terve pika reisu peale kohtusime ühe auguga, mis sundis auto seisma panema ja otsima teed augu kõrvalt kraavist.

Kolmas (ega me vahepeal ei peatunud vist, Liisi?) peatuspaik: Trinidad Trinidadi läksime me selle pärast, et turule kauplema minna. Võtsin ma Eestist ju sihilikult kaasa kotiga shampoone-raseerimisvahendeid, et kohalikega äri ajada. "Spessial prais for ju" kõlas esimesest putkast peale. Aga kui me olime turust veits eemal ühele vanemale daamile mõned meened ära andnud, muutus ka turumüüjate jutt. "Du ju häv ä present for mi?" Kõik oli teada, olgugi, et me üritasime suht vaikselt vanemat kuuba naist toetada:D Igatahes saime turult hunniku kaelaehteid, Ivole mütsi ja Liisi oma kaabu(Kaabu minu PASTAKA EEST!!!) (NB! Liisi irvitab sajaga seda lugedes) Müüja vist ise oli küsinud ka, et kas pastakat ei ole anda? No õnneks vedeleb pastakaid vist igas kotis. Söökla otsimine oli ka üsna põnev. Murphy tegi meile ära. Ühest kõndisime mööda, aga see oli ka vist linna ainuke. Ülejäänud kohtadest sai ainult juua! Lõpuks meie kohalikud sõbrad küsisid siis ühest baariletist, et misvärk, kas süüa tõesti ei saa kuskil ve? Algul öeldi ei, aga nähes, et me oleme üsna löödud ja nälginud kutsuti meid kaasa. Mkei. Viidi kuskile taha ruumi. Ei näinud välja nagu söögikoht. Igatahes oli läheduses kuskil köök. Mingi kutt küsib siis, et mis te süüa tahate? Jäime nõutult ringi vaatama, et kas kuskilt näeb ehk menüüd vms. Ei. Küsisime siis, et aga mis teil valikus on? Kutt vastas:"Nooo... meil on kana." Ootasime siis kuni nad kana tapma hakkasid. Väga kaua läks igatahes:)

Neljas: Kariibi meri. Auto parkimise ajal lendas ligi mingi vanem mees ja ütles:"parkimine 1 peeso ja casa (tõlkes - maja) 1 peeso." Maksime ära, ega igaüks saa öelda, et tal on Kariibi mere ääres oma casa:) Casa oli siis tegelikult toigastest ehitatud katusealune. Seal me siis peesitasime. Vesi oli soe ja seal ei olnudki JohnnyDeppi. Tagasisõitu alustades sai suht kiirelt selgeks, et ega me ikka enne pimedat tagasi ei jõua:) Öine matk, aga on ikka hoopis muud. Miks vä? Teekattemärgistusega on natuke kehvasti, suunaviitadega on natuke halvemini ja terve kuradi tee on mingeid jalutavaid negrosid täis:) ja helkureid ju neil ka ei ole. Elektripostid, mis olid teest meetreid eemal, olid nad valgeks võõbanud, aga neegrid??? Ohh! (Liisi vahemärkus - Jane ütles veel, et aga neegri selga sa ju valgeks ei värvi... ) (NB! See ei olnud rassistliku eesmärgiga märkus) Mingi koha peal oli negrode konsentratsioon teel eriti suur, imestasime siis, et misvärkon... Disley teadis rääkida, et aaaaga siin on vist linn, kus pole hetkel elektrit. Nojah. Hea oli sõita seni, kuni meiega olid meie teejuhid - Disley ja ta elukaaslane. Jamaks kiskus vähe siis, kui me pidime ise Moronist hotellini tee üles leidma. Ristmike asemel ainult ringteed, nelja väljasõiduga ja kuskile mingit viita ei näita. Sai ikka proovitud kõik teed läbi, enne kui õigele teeotsale saime. Ühe tee peal ristusid meie teed ka kohaliku politseiga. Ei, me ei korraldanud mingit jama, tahtsime ainult teed küsida. Nad lähenesid meile kõrvalteelt, me parkisime neile ette, panime ohutuled sisse, aga mida tegid nemad?!? Nad manööverdasid meist mööda veel enne, kui me olime jõudnud akna alla kerida. Wtf?!?! Põgenevad? Ja oligi nii, panid teisele poole teed mingi putka taha peitu. Ega me ei andnud alla - järgi neile rsk! Saime nad siiski kätte ja küsisime teed ka. Isegi aitasid:) Ja kuidagi me jõudsime lõpuks hotelli ka.

Hotelli basseinis sai sukeldumist ka proovida, et kas saad hakkama ballooniga vee all jne. No me saime ja läksime koolitusele ka. Koolitus toimus teise hotelli basseinis. Koolitus tähendas siis seda, et passid tund aega vee all ja üritad seal hakkama saada "maandumisega" ja "tõusmisega". Teooriast räägiti ka ja märke õpetati ka. Märgid: ok?, ok, üles, alla, rahulikult, "shark is coming", "too late". Mingi vana purjus inglise vanaätt tuli veel noortele eesti neidudele näitama, kui äge ta on ja tõmbas mind kratist üles vee peale, siis kui algaja üritas just põhja maanduda rahulikult. Krt. Ja sama päeva peale lõunat viidi kohe ookeanile ka. Kui keset vett olime ja vastas istuv tsikk hakkas põdema, et tema küll ei lähe, siis tuli ikka endal ka kartus hinge. Aga no, et vennale(venna on mul ülbe sukelduja) ennast tõestada, pidi selle lihtsalt ära tegema. Kõige raskem tunduski vette saamine. Sada kilo atribuutikat seljas ja siis visatakse sind selg ees vette. Ei, ma tänan! Aga õpetajad küsisid:"Are you ready?" "No" ja vette nad su lükkasidki:) Vee all oli ilus, kuigi ma arvasin, et on sama värviline nagu Nemo-multas. Nii värviline seal ei olnud kui Ivo akvaariumis:) Aa. Danny de Vito teisik on ka üks instruktoritest seal. Pilt on ka albumis. Noored kutid olid igatahes solvunud, kui me selle asemel, et nendega pilti teha, hoopis vanamehe pildile meelitasime.

Luurajatest ma ei kirjuta, räägin võibolla näost-näkku, kui meelde tuletate:D

Tagasi tulles sai ka nalja. Sorri Liisi, minule on see naljakas. Sulle võibolla VEEL ei ole:D Aga ma loodan, et haavad on paranenud. (Liisi vahemärkus - tegelt on mulle ka naljakas) Ehk siis... Tagasitulek oli üüüsna pikk ettevõtmine. Kokku vahepeatustega tulime umbes 36 tundi. Magamata.Võite ette kujutada, mis tunne oli viimasel lennul ja Tallinna lennujaama jõudes. Oikurrja siuke koduigatsus - oma voodi, oma padi jne. oioioi, saaks ainult kohvri kätte. Kõik järgmised reisid elus said ka hetkega planeeritud bussireisideks.... ja Lätti! Ja oh üllatust, esimest korda ajaloos saabusid meie kohvrid ESIMESENA lindile. Hea, et mul oli silma neid kohe ka tabada. Käpelt kohvrid kätte ja tsivilisatsiooni poole ajama! Aga ei:) kõnnin mina kiirel sammul oma passati suunas ja siis kargab välja mingi tollionu ja kõnnib vastu. Misnüüdmisnüüdlaskekoju!! Ja minust ta mööda läkski

  • tsivilisatsiooooon!! Aga mismõttes.... Liisit ei tulegi?? Ja nii oligi. Jõudsin Handole terve reisi autos ära rääkida juba ja siis ta tuli.. 30-40 mintsa hiljem kui ma. Ära nutetud silmadega ja väga löödud. Ise suutsin välja mõelda aint põhjuse, et tollile ei meeldinud korallid Liisi kohvris. Krt ta korjas neid terve see aeg, äkki pingutas üle. Ei pannud tähele kah, palju ta neist kohvrisse suutis mahutada. Aga ei. Liisi: "Nad arvasid, et mu kohvris on pooommmmm!!!" wtf?!?!:D Ja Liisi räägib läbi pisarate:"Istusid seal teleka ees ja muudkui uurisid mu kohvrit. "Tehke kohver lahti, tehke lahti" Ma ju ei mäletanud enam koodi!!!! Mis teil selle koha peal kohvris on? Kus te oma kohvrit hoidnud olete? Kas keegi teine on teie kohvrile ligi saanud? Mis on need piklikud asjad teil kohvris? Näeb välja nagu pomm!" jnejne. Liisi, pabistaja ja väikestviisi paranoiku, sattus parajalt paanikasse ka ju. Rääkis ilusti ära tollionudele, et tõi rohkem rummi :D ja sigareid ja et tema ka ei tea, kes ta kohvrit selle pika tee peal on käppinud. Inglismaal olid meil kohvrid pakihoius ka ju. Lõpuks hakkas tollionudel hale ja nad tahtsid lasta tüdrukul minna. Aga siis pani Liisi ise juba onud paika:"MISMÕTTES??? KUHU MA LÄHEN? Pomm kohvris kurat!!" :D Toodigi keldrist kuskilt töömees kangiga:D Ja mis oli Liisil kohvris? Mida arvad sina väike televaataja? Õige vastus: lokirullid :D

Selline fakt tuli veel meelde. Uurisime kohalikelt, et kas väike promill autoroolis on lubatud? No oli põhjust karta ju (matkapäevani oli ju rumm tasuta olnud!!) ja kohalik vastas meile: "Lubatud ei ole, aga ega kontrollida ka millegagi ei ole." :) mine võta kinni siis.

Ongi kõik. Tagasiminek on nii kindel, et Jane on käinud hispaania keele tundides juba 2 korda!

Olgu, head ööd! Teie vist saate kirja kätte hommikul. Ma ei viitsi praegu wifit otsida ja lähen hoopis ära magama

Siin Eesti, siin Tabivere. Te lugesite Jane ja Liisi (alias Muf) reisikirjeldust.