Reis iseenesest toimus 28.02.2010-16.03.2010. Sellest 15 päeva oli Zanzibari ja killukene Tansaaniat. Kirja panen lihtsalt päevade kaupa, kus käisime ja mis tegime. Jätan kirjeldamata omapärase looduse, sinisooja ookeani,lahedad inimesed, tintmustad ööd, hääled ja lõhnad. Selliseid asju lihtsalt kirjeldada ei saa, seda peab nägema, nuusutama, ning tundma. Kui antaks valida kus elada, siis ilmselt Tansaanias. Aga nüüd reisi juurde!!

28.02.2010 Varahommikuse Estonian Airiga Amsterdami. Seal siis tükk tegemist. et saada piletiautomaadist pilet Brüsselisse. Toppisime oma krediitkaarte küll üht, küll teistpidi masinasse, aga reageering masina poolt oli 0. Meie kõrval automaadi juures üritasid sama teha veel kaks eestlast, keda ka hiljem mustal mandril korraks kohtasime, kui lennuk välja arvata. Lõpuks andsime alla, ning marssisime tavalisse kassase. Teenindus korrektne, ei mingeid tõrkeid. Natuke passimist ja rongi. Brüssel võttis meid vastu lausvihmaga. Pooletunnise "kohustusliku" tiiruga vanalinnas, pissiv poiss jne. olime läbimärjad ja külmunud. Et mitte enne Aafrikat nohu saada, maandusime ühes suvalises baaris. No oli ikka tore koht! Keset eurolinna tehti baaris suitsu, oli mõnusalt soe ja teenindus esmaklassiline. Minule sobis. Nii me siis kuivasime kuni tuli aeg uuesti lennujaama sõita. Natuke sebimist lennujaamas ja lennukis, nendest viimane sebimine tähendas söömist, tekkide-patjade jagamist ja 10 tundi ööund oli garanteeritud. Noh, nii palju veel, et TUI-l oli päris hea söök ja suur lennuk, magades sai ka jalgu sirutada. Prantsuskeelse vadina saatel uinusimegi.

01.03.2010 Hommikuse äratuse tegi ninna ulatuv kohviaroom, teade, et lennata on veel tunnike ja, et Zanzibaril on vahelduv pilvitus koos vihmaga. Vihm osutus tõeks. Kui lennuk rattad Kisaunis maha sai, sadas ikka täiega, aga nii kaua, kui tuli reisijate kord oma pampudega maha kobida, paistis juba lauspäike.Seljakotid rihmapidi järel kõmpisime migratsiooniluukide juurde. Enamus olid juba jooksujalu järjekorda tõtanud, aga, et me olime telefonitsi kokku leppinud taksojuhi Jumaga, et ta meile vastu tuleks, kuid ühendus katkes, siis vaid lootsime, et ta meis oli aru saanud. Seda enam, et me ei jõudnud nimesidki öelda. Niisiis passisime rahulikult pool tundi viisasabas, maksime 50$ kumbki ja marssisime väljapääsu poole lootusega, et Juma ikkagi ootab meid ees ja me ta kuidagi ära tunneme. Paras ports taksojuhte passis värava taga, ja oh imet - meie Juma osutus taibuks.Oli ilusti oma nime maalinud papitükile. Et meil ühtegi hotelli polnud bronnitud, vaid ainult sobivad üles kirjutatud, valisime esimeseks Stone Townis asuva "Zenij hotelli". Ei mingit probleemi, kohti oli. Ainus viga saarel oli elektri puudumine juba kolmandat kuud. See tähendas, et generaatorid mürisesid paar tundi hommikul ja õhtul. Ülejäänud aja valitses palavus koos pimedusega öösel. Vaatasime toa üle, mina tegelesin asjade korda seadmisega ja Reiks mobla tööle saamisega. See viimane käis nii, et Juma käis ja ostis kohaliku kõnekaardi. See, et tema ostis, tähendas muidugi seda, et saime kaardi kohalikele mõeldud hinnaga. Üldiselt proovitakse igal pool valgele(mzungule) ikka vastavalt kõrgem hind kõigele väänata. Aga sellega harjub, nagu ka elektri puudumise, ning higist niiskete linadega voodis.
Ok, asjad korras tegime esmatutvuse linna, ning isehakanud giididega. Linn oli omapärane, seda isegi ei oska kirjeldada, vaid peab nägema. Uksed muidugi! Need internetiski kiidetud uksed- need olid tõesti kaunid. Jalutasime suud ammuli ringi, kuni ühtäkki üks noormees tundis huvi, et kuidas tema kodusaar ka meeldib. Viisakate inimestena loomulikult vastasime jaatavalt, mispeale tema kõndis meiega koos juttu ajades edasi, ise aeg ajalt mõnd hoonet lähemalt tutvustades. Endile märkamatult olimegi langenud isehakanud giidi võrku, keda me ei vajanud. Meiega koos käimise eest aga raha tahtis ta küll, kui me talle teatasime, et me ei vaja teda. Noh Reiks, siis vaidles poisiga natuke, kauples ka, ja maksis talle. Sest lõppkokkuvõttes oli poiss meil siiski aidanud jõuda pangani, et raha vahetada, teinud tiiru turule, kus ise võib esialgu väga edukalt tänavatel ära eksida. Ja ärgitanud proovima ka suhkruroomahla, mida ise vist algul küll poleks julgenud proovida. lihtsalt valmistamisviis pisut räpasevõitu esimeseks päevaks. Aga mahl ise fantastiline ja mis peaasi - külm. Täiesti müstika! Suhkruroog vedeleb maas 45 kraadises kuumuses, käiatakse läbi käsipressi ja välja tuleb külmana. Noh, see müstika oli alles algus, Tegelikult tuli edaspidi veel palju asju ette, mis olid üle mzungude mõistusest. See selleks.Igatahes pääsesime "giidist" peale rahakoti kergendamist üsna hõlpsalt ja saime sööma minna. Zanzibari söök oli hea. Kohe igas kohas kus sõime. Ainult kala armastasid nad kangesti üle praadida.Esimesel korral tegime siis "Archipelago restos" taimetoitlaste lõuna, see tähendab, et Reiks võttis spice riisi ja mina supi. Õllele aga trehvasime kõrvaltänavas imepisikesse baari, mis oli hotell "Coco del Meri" kõrval. Lahe koht, tegime seal ka edaspidi vahepeatusi. Kohalikud tulid kohe jutustama ja peremees pani ka geneka tööle. See tähendas, et kõik nägid ka momendiks telekat.Nii me esimene päev mööduski. Õhtul tegime tiirupaljureklaamitud ööturul. Meie meelest suht mõtetu koht, aga see on meie arvamus, (lihtsalt üks suur grillfest, ei midagi erilist).

02.03.2010 Lonkisime sihitult hommikul ringi kui üks kohalik (nimetagem neid edaspidi kährikuteks, sest nii me neid omavahek kutsusime) meile pakkus väljasõitu Changuu (Prison) saarele, et kilpkonni vaadata. Et hind oli sobiv, lõime käed ja ei kahetsenud. Asi oli seda raha, mis välja käisime, täiega väärt. Juba sõit saarele oli lahe. Ngalawid hulpisid ümberringi, tiiburid tegid laineid, pluss, olime veel liikuvaks bensujaamaks ühele kohalikule kalurile, kel kütus merel otsa saanud ja kelle paadikesele siis kollase kanistriga sai kütust viidud. Kollased kanistrid on sealkandis väga popid. Changuu rand oli täis kohalike kalurite naisi, kes meeste poolt hommikul saarele toodud, et korjata mõõna ajal kuivale jäänud kalu ka molluskeid. Õhtul enne tõusu korjas iga mees oma moori koos saagiga jälle paati.Vaatasime ja söötsime siis kilbikuid. Nähes spinativihta meie käes osutusid kilpkonnad üllatavalt kiireteks jooksjateks, ainult sõrmed tuli neid söötes lõugadest kaugemal hoida, ujusime, nägime ära esimesed uhked meritähed. Saarel asus veel eelmisel sajandil hospidal. See tähendas, et kõik sisserändajad pandi saarele karantiini, et teha kindlaks, ega laevas haigeid pole. Noh, seda hospidali vaadates oleks kindlasti parem olnud oma haigust varjata, sest kui sa ka haige enne polnud, siis seal jäid kindlasti. Nii, poolest päevast olime tagasi ST-is ja tegime ühe korraliku lõuna "Moonsoonis" Siis avastasime ka, et meie kohaliku väikese õllebaari kõrval on palju parema asukoha ja hinnaga hotell. Tegime maha, et järgmisel päeval kolime üle.

03.03.2010

Reiksi unistuste päev!! Võtsime hotellist Kizimkazi delfiinituuri. Meiega koos bussis 3 kährikut ja tädi Sally Inglismaalt, kes Zanzibarile tütart külastama tulnud. Oli vinge 60 aastane vanaproua, kes snorgeldas Reiksiga võidu nagu noor tüdruk. Peale selle valdas ta mõningal määral swahiili keelt ja oskas kohalikud tüngategijad kohe paika panna. Kuna meid oli 3 ja bussis ka koos juhiga kolm selli, tahtis ta kohe teada kes nad on ja mille jaoks kaasas. Päris naljakas oli kui ta iga asja kohta sundis neid seletusi andma. Delfiinituur oli taas kord midagi sellist, mida peab ise kogema. Täiesti vabad delfiinid ujuvad su ümber, ees, taga, ümberringi. Naeravad ja häälitsevad. Ainus, kes natuke tagaplaanile hoidis oli üks noor delfiinimamma beebiga. Aga tita vaatamist ta ei keelanud. Tunnid igatahes lendasid nagu minutid. Pärast delfiinikat tegime tiiru ka Jozani metsa, et punaseid golobuseid vaadata. Aga ahvidel oli siesta, ja tiir metsas jäi üsna lahjaks. Mangroovimets on Floridas ägedam kui seal oli. Ära nägime aga elevandi kauge sugulase, mingi roti moodi eluka, kes meist välgukiirusel mööda tormas. Tagasi linna jõudes vahetasime hotelli ja kolisime ööks "Coco del Mari". Mõnus, pargi juures, kõik peokohad kiviviske kaugusel. Nii kuulasimegi "Moonsoonis" taarabit ja poole ööni istusime "Mercurys". Ah jaa, enne ikka käisime Darajani turul, kus on kohalike liinibusside dalla-dallade peatused, ning üritasime saada selgusele, mis number dallat meil Jambianisse sõiduks vaja on, ning, mis kell nad liikma hakkavad.

04.03.2010

Kell 6 hommikul ärkasime valju laulu peale, mingi taat vänderdas pimedal tänaval meie akna all jalgrattaga, ja laulis seejuures täiest kõrist. Hea küll, meil oligi äratus ette nähtud. Võtsime seljakotid ja asusime hommikuhämaruses jalgsi teele Darajani turu poole. (Stone Townis, nagu ka tervel saarel meil pimedas liikumisega probleeme ei tekkinud, tasus vaid madalat profiili hoida ja mitte silma torgata, niivõrd kui see nahavärvi poolest võimalik oli). Darajani turg kihas kõikvõimalikest dalladest ja ringisebivatest kährikutest.Meie 309-t polnud kuskil näha. Istusime tee äärde maha, ostsime väikseid banaane ja vaatasime, mis edasi saab. Ega saanudki midagi. Lihtsalt kõik sai ise korda. Seesama varajane laulutaat oli ka turul, kärutas korraks rattaga meie kõrvale, küsis kuhu mzungud lähevad, noogutas ja läks edasi. Minut hiljem kimas meie dalla meile peaaegu otsa sõites kohale, minu kott läks katusele, Reiks enda oma ei riskinud anda ja võttis sülle (valesti tegi). Selgus, et traadita telefon toimis, meie kohalolekust oldi informeeritud. Lõpuks siis hakkasime liikuma. Olgu ette öeldud, et umbes 25 km. sõit kestab olenevalt peatustest ca`1-2 tundi. Meie seisime linnaäärsel turul üle poole tunni. Ootasime kuni ehitusmaterjal ja muu träni oli katusele laaditud, siis veel tuli kohalike kisma lõpuni vaadata, et näha kes on tugevam. Oli palav ja umbne, 10 kohalisse kastisalongi oli selleks ajaks pressitud sisse juba paarkümmend inimest. Reiksi kotti vaadati päris tigedalt, aga katusele see ka enam ei mahtunud. Üldiselt nii me siis edasi roomasime tigusammul. Vahepeal, kui tundus, et mitte kuidagi enam ei mahu inimesi peale, tehti ikkagi peatus ja ennäe imet, ikka mahtus. tipphetkel oli meid kokku 38. Ruumi oli "lahedalt"! Mingil hetkel jõudsime kalurikülla. Kui kõik olid maha roninud, tegime seda meiegi. Tapvas palavuses seadsime sammud ookeani äärde. Ookeaniäär oli, aga koosnes paarikilomeetri laiusest liivaribast, ning kuskil eemal sinetavast silmapiirist. Ok, oli mõõnaaeg, nagu selgus hiljem. Nii me siis vahtisime ümberringi, ja, et palavus tappis, seadsime sammud ühe lähedalasuva bungalow poole. Hiljem selgus, et see oli "Shehe", koht mida eriti ei soovitatud, ja meiegi ei soovita. Ainus hea asi oli seal söök. Tuba haises kopituse järele, Moskiitovõrgud olid paksust tolmust ja pesematusest kollased. Vannitoas oli vett kraanidest tulnud viimati ilmselt 19.saj. keskel Õnneks vetsupott siiski toimis ja selle kõrval oli kraan millest ka vett tuli. Elektrit jagus õhtul vaid tunniks. Kuidagi saime hakkama. Tellisime endale lõuna- ja õhtusöögi ette ära. Üldiselt tuleb seda sellistes väikestes kohtades teha, et kokk tööle kutsutaks jne. Eriti tore oli see, et mina võtsin õhtuks kala ja küsisin, et mis kala on. Selle peale kehitas baaridaam vaid õlgu. Alles pärast taipasime, et ega ta ju teadnudki, mis parasjagu õhtul merest tuuakse. Et meil nüüd vaba aeg oli, siis tegime matka vetikaaedade juurde. Seoses sellega tuli ilmsiks üks punkt tegemata kodutöös - me ei teadnud, ja pole siiani täpselt aru saanud, mida paganat, need kährikud selle siloga teevad, mida nad seal kokku korjavad, kinni seovad, leotavad, kuivatavad ja kottidega kaldale tarivad. Terve liivarand oli neid "põlde "täis ja majaseinte ääres vedeles ka hunnikutes. Noh, olgu peale, ju siis oli sellel tegevusel ikka mingi otstarve. Rannas tiir tehtud, läksime küla vahele. Imelikul kombel olime ainsad turistid, või olid ülejäänud targad ja keskpäeval lauspäikesega tänavale ei tulnud. Igatahes sain mina mingil hetkel vist liiga palju päikest, sest mul hakkas lihtsalt paha. No kohe nii paha, et isegi õhtusöök ei maitsenud üldse. Aga kuna minu kohta kehtib ütlus, "Kergem tappa, kui toita", siis pidi mul ikka päris paha olema. Tuiasime siis lihtsalt bungalow ümber, kui ühel hetkel märkasime, et vesi tuleb. Ja ta tuli, ja tuli. Koos veega ka kalamehed, ning vetikanaised. Nii sooja vett pole me igatahes veel kuskil kohanud, ning nii suuri merikarpe ka mitte. Need olid ikka tõeliselt sellised mida vanasti vaid meremeeste kodudes sektsioonkapi riiulitel võis trehvata. Nii me päev kalurikülas mõõduski. Õhtul istusime pimedas terassil, hotellikährik läks mööda, nägi meid ja ütles, et läheb toob meile küünla. Igatahes ei jõudnud me teda ära oodata, sest tunni möödudes teda veel polnud. Ilmselt läks küünlavalamisega rohkem aega(irw). Hakuna matata (pole probleemi), läksime hoopis magama.

05.03.2010

Kuna Jambiani osutus võrdlemisi rahvavaeseks ja igavaks, ning ka ööbimiskoht oli allpool arvestust, pakkisime end hommikul kokku ja asusime külapväljakul dallat ootama. Aegadest me muidugi ei teadnud midagi lootsime lihtsalt hea õnne peale, meie õnneks oli pool tundi vaid ootamist. Seekord julges ka Reiks oma seljakoti autokatusele visata. ja õieti tegi, pealinna sõitjaid oli ikka päris rohkelt. Eriti lõbus oli see, et mingis külas tuli peale mammi pardikotiga. Vaene part röökis igas kurvis kui ta kott ümber kukkus. Reiks sai muidugi hoobilt pisikeste kährikute lemmikuks. Küll nad tunnistasid teda oma nööpsilmadega. Muide, üldse ei imesta, et aafrikast aina lapsi tahetakse lapsendada. Pisikestena on nad tõeliselt nunnud. Nii siis saime taas kord kahe tunniga Stone Towni, et vaadata järgmine dalla ja sõita Kendwasse. Darajanil ringi vaadates haakis end meile sappa nn. privaatbussi reisisatja, ehk klientide värbaja. Saatsime ta algul kuu peale, aga seff tahtis diili teha ja pakkus meile inimese pealt piletihinnaks 5$, (tavataks on 10$). Sellise diiliga olime nõus. Leppisime kokku, et istume nii kaua "Mercurys", kuni buss rahva peale korjab. Seff kinnitas veel, et ärgu me teistele reisijatele öelgu,et saime poole hinnaga. No, nii, tunnikese pärast vuras buss ette, aga tühjalt. Teisi reisijaid polnudki. Meie asi see polnud, kobisime peale. Buss hakkas sõitma ja tegi vahepeatuse bensukas. Juht küsis raha, et tankida, andsime nii, nagu kokku lepitud kumbki 5 dollarit. Juhil olid silmad ümmargused ja teatas, et ei-ei, sõit maksab kümnekas nägu. Vaidlesime vastu, et meil oli teine kokkulepe. Siis helistas juht oma klientide värbajale, millest nad rääkisid aru loomulikult ei saanud, aga mingil hetkel andis juht telefoni Reiksile. Värbaja püüdis siis telefonitsi Reiksile selgeks teha, et 5$ oleks hind olnud siis kui teised reisijad ka oleks olnud. Igatahes teatasime talle, et reisijate leidmine on tema probleem. Ütlesime bussijuhile, et kui hind ei meeldi andku me raha tagasi ja me läheme maha. Oh ei, rahaahnus sai siiski mehest võitu ja nohisedes alustas ta siiski sõitu. Poole tee peal tabas mind aga uus häda - pissihäda! olime ju bussi oodates õllele rõhku pannud ja eks märjuke otsis nüüd väljapääsu. üritasin kannatada, aga mingiks ajaks oli mõõt täis. Ütlesin Reiksile, et kas nüüd või mitte kunagi, see tähendas, et loetud sekundite pärast lasen püksi. Imekiirelt organiseeris Reiks mulle metsapeatuse ja imekiirelt leidsin ma ka sobiva koha. Seis oli igatahes selline, et kui ka sada musta mambat oleks seal põõsas olnud, oleks mul neist vist ükspuha olnud. Ohhh, oli vast õnnis tunne!! Kendwas otsustasime ööbida soomlannale kuuluvas"Kendwa Rockis" Ilmselt terve reisi aja kõige turvatumas ööbimiskohas. Võtsime üheks ööks banda, mina keerasin magama, aga Reiks läks väljapoole müüre küla vahele kolama. nagu arvata bvõis oli ta ainus valge jälle külas. Pisikesed kährikud said kohe oma inglise keelt praktiseerida ja näidata kui hästi nad hääldavad sõna "dollar". Igatahes oli Reiks üsna kähku tagasi ja ütles, et küla oli paras prügimägi. Veetsime siis õhtupooliku rannaäärt pidi kolades.Rahvast oli palju ja õhtusööki ootasime üle tunni.Aga oli vähemalt elektrit piisavalt kaua, et pesta ja jahedamas magama minna. Üldiselt oli muidugi koht ilus, vesi soe ja päikeseloojang fantastiline. õhtuhakul sattusime kokku ka nelja eestlasega, kes kõrvalhotellis elasid. Nemad olid saarele sõitnud vaid nädalaks, aga muljeid oli ikka lahe vahetada. Hunnik rumme koolaga ja magama!

06.03.2010

Kendwast meile aitas, ainult turistid, lukustatud tarade taha, kõik steriilne ja turvaline. Asjad kokku ja väravasse vaatama, kes viitsiks meid Nungwisse visata. Üks taksist oli sellega väga nõus, et pisike ots teha. Pani meid ilusti keset küla suvalises kohas maha ja hakkasime vaatama kuhu maanduda. "Amaan Bungalow" pidasime kalliks, aga jätsime meelde, et seal on internetikohvik. Valisime siis hoopis natuke kaugemal asuva "Paradise Bungalow". Mõnus, pisike, meri ja küla kohe käeulatuses, mida sa hing ikka tahad. Aga sellest öömajast sai alguse meie kannatuste rada, ehk teiste sõnadega, mingi jama peab ikka reisil tekkima, ja ega üks jama ilma teise või kolmandata jää. Aga nendest siis edaspidi, ja õiges järjestuses. Esialgu siis oli kõik hästi. Kolasime mere äärt mööda majakani, pildistasime kohusetundlikult paati, mis ehib enamikke Zanzibari tutvustavaid netilehti.Tegime tiiru külas,kolasime kõikvõimalikes urgastes ja kunstnike ateljeede vahel, lõpuks Jambotamisest väsinuna lihtsalt lebotasime vees. Hiljem sõime mingis pisikeses baaris "Jambo brodhers"is, kus baarman meile ajaviiteks leti kõrvalt põõsast passione korjas ja juttu puhus. Pärast pani Reiks ennast kirja järgmisel päeval avamerele snorgeldama minejate punti. Mina nõustusin kodune olema, sest ega mind vesi eriti ei meelita, eriti ujumine, kui ei oska. "Amaani" saime ka ometi ühenduse kodustega, et kuulda Eesti uudiseid. Õhtul tagasi oma hotelli koperdades (tänavad megapimedad, sest elektrit ju polnud) sattusime kohalike baari peale, kus parasjagu masaid kõva pidu tegid. Otsustasime riided ära vahetada ja ühineda, aga meie hotelli turvapoiss laitis selle mõtte maha. Vindine masai ei pidanud eriti sõbralik olema. Ega me seda küll eriti ei uskunud, aga peotuju läks kuidagi mööda ja istusime hoopis rannas lõkkevalgel. Pärast küll kripeldas natuke, et lõime araks ja ei läinud, sest järele mõeldes ei pidanud ju masaid jooma. teine tera muidugi see, et osa kährikutest kes masaide riietes ringi seal kõndisid olid vufflid. S.t. lihtsalt teenisid raha teiste sulgedega. Lõpuks üks kährikutest õpetas meid ka neil natuke vahet tegema. Ah jaa, mingil hetkel andsime oma riided ka pessu, kuna siiamaale olime oma paari särki ja pükse ise loputanud. Nüüd leidsime, et kuna oleme paar päeva paigal võik natuke paremini riided puhtaks saada. Riiete pessu andmisel tuli muidugi arvestada, et tagasi võivad nad tulla vähe teist värvi, kuna kuivatatakse kividel ja päike on hea pesuvalgendi. Nii sai minugi punasest pluusist roosa.

07.03.2010

See oli siis hommikust saati minu päev. Reiks pani varahommikul merele. Oli näinud pea-aegu kõiki mereelukaid keda näha lootis ja naernud ameeriklaste üle, kes särgid seljas snorgeldasid. Kes pärast naerab - naerab paremini! Mina istusin taaskord internetis, kolasin kõik vähesed külapoed läbi, tutvusin pea iga kunstnikuga, kes üksteise võidu mulle oma pilte näha pakkusid ja kui meri oli taandunud leidsin, et oleks aeg ka päikest lõpuks võtta. Nii me üha itaallannaga seal peesitasime. Tema oli muidugi nagu šokolaad, sest oli juba kuu aega kohapeal olnud ja tundus paras päevitaja olevat. No nii, ja siis tuli mees merelt, nägu ei olnud üldse rõõmus ja käimine kuidagi vaevaline. Läksin tuppa asja uurima, ning selgus, et olenemata päikesekreemist oli Reiks saanud ikka eriti tugeva päikesepõletuse seljale ja jalgadele-kätele. UV oli täiega töötanud. Ise ta muidugi vandus tulist kurja, et oli loll ja ei taibanud kalipsosse pugeda, või särki selga jätta. Aga, mis olnud - see olnud. Otsisin välja palavikku alandava tableti ja tegin ühe lina külma veega märjaks kompressiks. Nii siis me õhtu möödus kompressitamisega. Pesu järel ja söömas pidin üksi käima. ÖÖsel läks õnneks Reiksil palavik üle. Aga märga kompressi pidi päris mitu korda kordama.

08.03.2010

Head naistepäeva!! Reiks ärkas kahe hiiglasliku vesivilliga seljal ja miljonite väiksematega kätel-jalgadel. Tore oli see, et kõik need villid asusid kohe ka agarasti lõhkema. Kuna tal ikka mega valus oli, siis läksin poodi, et mingit leevendavat rohtu saada. Itaallanna tuli kaasa, sest tal olid kohalikud poed rohkem tuttavad. Aga ette ta hoiatas küll, et me ei pruugi mingit põletust leevendavat rohtu saada, ja ega ei saanudki. Ainus, mis saada oli, oli aaloega pehmendav kehapiim. Võtsin siis sellegi, abiks oli ikka. Istusime siiski kahekesi hommikusöögil, võitlesime eriti pisikeste ja järjekindlate herilastega ja otsustasime, et äpardusest hoolimata sätime end bussile, sõidame Stone towni ja sealt lõunase laevaga mandrile. Kotid jäid minu kanda, sest Reiks oli üleni villis, isegi särgi kandmine oli piin tema jaoks. Chared busiga saime õnneks kohe oma hotelli väravast sadamasse, võtsime piletid ära ja seekord õlletasin ainult mina "Mercurys", et aega parajaks teha. Reiks läks rummi peale üle, et selg päris hapuks ei läheks. Mingil hetkel tekkis laevaootajate järjekord sadamasse. Lohistasime ennast ka sinna. Üliaeglane järjekord venis laeva vist tund aega, aga peale me mahtusime. Oli selline vana ja kulunud tiibur, kotid visati kõikidel ette laevaninasse, present tömmati veetõrjeks peale. Üks valge mees ei tahtnud oma pagasist ja eriti vihmavarjust loobuda ja tal läks ikka päris kähmluseks laevameestega. Alles peale seda kui ähvardati ta maha jätta, oli ta nõus ka oma asjad ette andma. Ülejäänud rahvas vaatas asja rahulikult pealt. Ega keegi eriti aru saanudki, mida see mees pelgas. vargust nagu poleks saanud seal toimuda, kõik asjad olid silma all. Või mine sa tea, kes tahab varastada on eranditult osav. Meil endalgi olid ju tegelikult pükstel eraldi salataskud dokumentide ja raha jaoks, seljakotid ka lukus, kuigi lukk öeldakse olevat looma vari. Lõpuks siis kimasime üle vee Dar Es Salami. Sadamas oli hullumaja. Kümned taksojuhtide kliendivärbajad sibasid ringi ja püüdsid kliente. Et olime endale mingi "Jambo Inn" nimelise ööbimise välja vaadanud, lasime ennast ühel taksistil sinna sõidutada. Oli päris urgas hotell, aga indiapärane köök korvas asja, käisime seal hiljem nii mõnelgi õhtul söömas ja internetis. Asjad hotelli pannud, läksime linna apteeki ja rohtu otsima. Hi-hii, apteekides müüakse vaid esmatarbekaupa, rohtu saime hoopis marketist, kuhu üks söbralik kährik meid viis. Asi seegi, vähemalt hakkas Reiksi selg tibake paremaks muutuma ja valutas natuke vähem. Aga ikkagi istusime suurema osa päevast toas, sest Reiksil lõi jalas podagra välja. Kuna see on rohkem kodune haigus olnud, siis loomulikult polnud tal rohtu kaasas. Linnast seda ka hankida ei õnnestunud. Mõtlesime siis minutikese ja tegime alkoholikompressi jalale. Oh imet, hommikuks oli jalg käidav!

09.03.2010

Kuna Reiksi ihuliikmed veel kõige paremad polnud otsustasime selle päeva Darile pühendada. See tähendab, et tegime kõigepealt väikse tiiru linnas ja vahetasime hotelli odavama ja parema vastu. Oli indudele orienteeritud ja ilmselt ka indud omanikud, aga see-eest väga puhas, suurte tubade ja sooja veega. Elektri üle ka eriti kurta ei saanud. Kuna olime juba Zanzibaril harjunud olema selleta, siis eriti ei häirinud, et ka mandril läks elekter suvalisel ajal ja teadmata ajaks kaduma. Tegime tiiru linnas, käisime Ubungu bussijaamas ja ostsime järgmiseks päevaks piletid Mikumisse 15000 kohaliku eest. Bussijaam oli tõeline elamus. Agente on ca 12 ruutmeetri kohta vähemalt 24, ja kõik nad üritavad "parimat" pakkumist teha. Sellist vaidlemist piletihinna üle polnud me varem kohanud. Igatahes üritatimeile algul topelthinnaga piletid müüa. Näitasime, siis seina peal olevale hinnakirjale, vastuseks oli üsna segane seletus (vanad hinnad, ilma pagasita jne.) Teatasime siis lihtsalt, et ei võtagi pileteid ja astusime välja. Seepeale jooksis üks agentidest meile järgi ja küsis, mis hinnaga me oleme nõus pileteid ostma. Reiks teatas, et 12 000-ga. lõppude lõpuks said nad kaubale siis 15 000- ga. Buss pidi minema hommikul kell 07.00, kuid kohal soovitati olla juba kuueks. Tagasi Ubungu bussikast tulime mototaksoga. Ma ei teagi kuidas neid seal maal kutsutakse, aga Sri Lankal olid nad tuk-tukid ja nii nimetasime neid ka seal. Oli vahva vahelduseks ka mööda tänavaid vähe väiksema tempoga kulgeda. Täpselt paduvihma ajaks jõudsime "Econolodgesse" Vihma vaatasime hotelli rõdult ja bronnisime meie reisi ainsa hotelli Mikumi rahvuspargis, et teha safari ka ära. Ei saa ju ometi sõita Aafrikasse ja mitte näha kaelkirjakuid. Pärast vihma kolasime poodides, käisime Dari turul, ostsime järgmiseks päevaks nänni kaasa, ühe linnas tutvutud kohalikuga istusime päris pikalt kohalike baaris, tegime õlut ja arutasime maailma asju. Nemad oma- meie oma mätta otsast, oli lõbus õhtupoolik. Hotelli juures leppisime ka ühe taadist taksojuhiga(lahe vana, keda võib kõigile soovitada) kokku, et ta viskab meid hommikul bussijaama, sest mandril ikka kehtis see reegel, et pimeduse saabudes on valged tänavalt jalutamast kadunud. Ja kaugemad otsad tehakse autoga.

10.03.2010

Hommikul kell 05.00 oli äratus. Asjad autosse ja vurasime bussijaama poole. Päris kõhe oli see, et nagu hotelli ees peale istusime, kruvis taksojuht aknad üles ja uksed käisid klõpsaki lukku. Linn oli praktiliselt inimtühi, liikus vaid mõni auto. Ja äkki, keeras mingilt ristmikult suur veokas meile ette. Käis jube raksakas, mina lendasin näoga juhi peatoesse, Reiks vastu esiistet. Meie takso oli täiega ette keeranud autole otsa sõitnud. Ühe hetkega oli inimtühi ristmik täis käratsevaid kährikuid, kes ei tormanud mitte meid päästmaja abi andma, vaid endale haarama kõike, mis meie ja auto küljest võis saada. Auto ümber käis kohutav möll. Meie taksist oli üllatavalt tubli vana. Kargas välja, uks kohe enda taga uuesti lukku ja leidis koheselt kurat teab kust meile asendusauto. Sekundiga olid meie asjad ühest pakiruumist teises ja ka meie ise uues taksos. Selle sekundi sisse jõudis mahtuda kährik, kes Reiksilt raha tahtis ja teine kährik, kes uue takso ainsast lahtiolevast aknast sisse trügis ja taksojuhti kohe tümitama asus. Ma vist kriiskasin üsna kõvasti, Igatahes said taksojuht ja Reiks selle sepa aknast tagasi välja kupatatud ja kihutasime minema. Paarisaja meetri pärast aga selgus, et Reiksi prillid olid lennanud avariihetkel eest ja ilmselt teises autos. Üritasime siis uuele poisile selgeks teha, et meil tuleb veelkord tagasi sõita. Meie õnnetuseks oli poiss umbkeelne, ja ilmselt ka ei tahtnud enam tagasi pöörata. Suure vaevaga siis tegime talle selgeks, miks meil on veelkord vaja riskida. Sõitsime siis natuke tagasi. Takso jäi paarkümmend meetrit avariipaigast eemale seisma, Reiks tahtis avarii teinud masinasse prille otsima minna, aga selgus, et jalg oli avariiga uuesti matsu saanud ja paistes. Tegin siis südame kõvaks ja jooksin autoni. Kährikud käratsesid ikka ümber masina, uksed olid lukud ja sees polnud kedagi. Pagan!! Minu õnneks oli meie vana veoautos, nägi mind ja hüppas välja. Ta sai kohe aru mida ma tahan, lasi mind autosse, uksed jälle lukku, ning mina tuuseldasin ringi nagu hullumeelne, et prille leida. Pika otsimise peale avastasin nad esiistme alt ajalehtede hunnikust. Siis näitasin vanale, et asi on ok, sain autost välja, Sõimasin omas emakeeles kõiki jaluskoperdavaid saamamehi ilmselt üsna kurjalt, sest kõik tõmbusid kaugemale ja vudisin põõsaste varjus ootavasse taksosse. Bussijaama jõudsime isegi õigeaegselt. Ja alles bussijaamas saime õieti aru, millises jamas me olime just olnud. Reiks lonkas kuidagi bussi istuma, mina tegin väljas kätevärinal suitsu. Tasapisi läks mu nina paiste ja selgus, et käsi randmest ka, no tore!! Bussi väljumine lükkus ka nagu seal maal tavaline tund edasi. Nii sain siis veel mitu korda suitsu tirida ja jõuda selgusele, et Mikumisse sõidavad sedakorda 2 invaliidi. Ühel siis selg kärnas ja jalad vaevu kiiguvad, teisel nina nagu kartul ja käsi poksikinnas. Kusjuures seljakotid olid ju ka minu rida ikka veel. Sõit oli nagu sõit ikka, vaheldusid inimesed ja maastik, ning ühel hetkel olid tee ääres juba kaelkirjakud ja elevandid, samuti teetöölised, keda turvasid püssidega sõdurid, et teetöölisi nahka ei pandaks. Kuna meie motell "Cenesis" asus kohe Mikumi linnakese (küla) alguses ja tee ääres, siis palusime bussijuhil seal peatust. Loomulikult ei saanud ta inglise keelest ja isegi sõnapaarist motell "Cenesis" aru ja uhas sealt täiega mööda. Ja ikka nii täiega, et isegi ei reageerinud kui me stopp hüüdsime, ning bussi ukse juurde tormasime (koperdasime) nii kuidas jalad ja seljakotid võimaldasid. 5 km. pikkusest jalutuskäigust päästis meid politsei kontrollpunkt, kus buss kinni peeti kontrolliks. Imekiiresti saime sealt välja, ise täiega seda tobedat bussijuhist kährikut sõimates. Pollarid vaesekesed ei saanud midagi aru, miks kaks vihast valget bussist longates välja tormavad, aga see meile enam korda ei läinud. Hakkasime siis teosammul mööda teed tagasi liikuma. Päris jube oli. Reiks ainult lohisses mu kannul ja ega ma ise ka parem polnud, kahe koti all küürus. Kohalikud võisid meid ikka päris imelikult vaadata. Lõpuks siiski olime kohal. Ka meid vastuvõtnud safarikoralldaja oli imestunud, et bussijuht nii käitus, aga noh, inimesi on igasuguseid, ka bussijuhte. Leppisime hoopis safarikorraldajaga kokku, et viime asjad tuppa, sööme ja läheme teeme esimese tiiru rahvusparki nüüd kohe sama päeva õhtul. Ka Reiks oli asjaga nõus, ainult mainis, et jalgsirännakut tema poolt kavas ei ole. Nii siis tegimega, andsin Reiksile veel ühe kotist leitud valuvaigisti ja saimegi parki sõita. Rahvuspargist siis niipalju, et oli lahe, kaelkirjakud, gnuud, pühvlid, ahvid, elevandid, šaakalid, rebased, kõikvõimalikud linnud, sebrad, jõehobud jne. jne. Tuuritasime ringi ikka päris pimedani. Tagasi jõudes ootas meid juba õhtusöök, mille mina enda jaoks suutsin ära rikkuda. Keset söömist oskasin kanakondi niimoodi kurku tõmmata, et arvasin, et juba lämbun. Arvestades, kui kaugel on pealinn koos kiirabiga ja kui kiire see kiirabi olla võiks ei jäänud mul muud üle, kui tuppa tormata ja näpud võimalikult sügavale kurku toppida. Õnneks see aitas, ainult kurk oli pärast jube valus. Noh peale selliseid jamasid me istusime toas, irvitasime endi üle ja tegime Reiksi jalale rummikompressi käepäraste vahenditega ( kaasavõetud "libressedest" oli ka kasu midagi). Kompressitasime endid ka natuke seestpoolt ja kobisime magama, sest hommikune väljasõit oli taaskord kell 06.00. Arutasime ka veel seda, et kui ikka Reiksil jalad paremaks ei lähe, tuleb meil lihtsalt üheks ööks jääda veel Mikumisse, et natuke jalgadele taastumisvõimalust anda. Mulle see küll eriti ei meeldinud, aga magama jäädes leidsime, et vaatame mis hommik toob.

11.02.2010

Hommukupoolne safari toimus lõvide otsimise tähe all, Et loomi on Mikumis tunduvalt vähem kui kuulsas Serengetis, tuli mõningate tabamiseks ka ringi rohkem tiirutada, aga jahti pidava lõvipoisi nägime ära, ja teisi lõvisid ka. Turiste oli rohkem kui eelmisel päeval. Kui eelmisel päeval olime oma autosse korjanud kaks noort vabatahtliku, kellest ühel just teenistus lõppenud ja teine puhkusel, siis nüüd oli mitmest rahvusest turiste autodega ringi kihutamas. Kohtusime ka soomlaste paariga, kes olid Daris varaste küüsi langenud, aga olid üsna optimistid ja kiitsid Mikumi rahvusparki, sest loomi sai näha väga lähedalt. Mujal pidi olema asi kehvem. Meil endil nagu võrdlus puudus. Ühel hetkel sattusime elevantide pere peale - isa, ema ja kuune pisipõnn. Aga isa läks tigedaks kui meie autot nägi. Lehvitas kõrvadega ja tormas auto poole. Arvasime, et nüüd tuleb meil kiire tagasikäik, aga safarijuht lasi hoopis ka dziibi mootoril tuurid üles. Nii siis seisid hetkeks elevant ja dziip vastastiku möirates, kuni elevant vist arvas, et auto hääl on võimsam ja taandus torisedes. Emaelevant oli selle ajaga poja turvalistesse põõsastesse peitu toimetanud juba. Edasi sõites sattusime taaskord lõvi peale, ning siis otsustas meie auto seisma jääda ja mitte enam käivituda. Oligi teine üsna vanake, ja ilmselt oli võitlus elevandiga ta võhmale võtnud. Igatahes pugesid kõik lähedalolevate džiipide juhid kood meie omaga peadpidi kapoti alla remonti tegema, hoolimata kõrval pealt vaatavast lõvist. Aga vist oli lõvil kõht täis, või mustad mehed mitte isuäratavad ja ta astus kaugemale. Juhid putitasid autot veel natuke aega, kuni leidsid, et teeme sundkäivitamise. Nügitigi teise autoga meie oma käima ning safari jätkus. Me olime küll juba teel väljapääsu poole, aga niipalju auto liikus, et saime ära käia ka marabude lasteaeda vaatamas. See oli päris lahe. Umbes paarkümmend poega olid suures lohus rohu sees ja ümber nende pidas vahti neli-viis kasvatajat- turvameest. Saime neid küll ainult hetke silmitseda, sest safarijuht ütles, et meile tehti erand lasteaiale nii lähedale sõites, sest meil polnud binoklit. Muidu ei tülitata poegi põhjuseta. Ja olimegi väljapääsu juures, ning varsti ka lõunat söömas. Peale sööki leidsime, et kuna Reiksi jalg kannatab juba astumist, läheme siiski bussiga Dar Es Salami tagasi. Ütlesime korraldajale, et soovime transporti bussijaama. Ta kutsus sellesama juhi, kes meid safaril sõidutas, tema pidi siis meil õigele bussile panema, õiges kohas jne. Bussi väljumisaeg oli kella 13.00-15.00. !?! Paraku see oligi nii, sõiduaja graafik lihtsalt oligi selline orienteeruva ajaga. Aafrika ju ikkagi! Panime asjad autosse ja juht sõidutas meid Mikumi bussijaama. Pani seal maha, näitas kus on kassa ja ise kadus. Istusime kottide otsa ning jäime ootele, sest kassa oli momendil kinni. natukese aja pärast siiski kassiir ilmus, võttis meil piletiraha ja kadus ka. Ootasime jälle. Siis kihutas kohale meie safarijuht, tõstis meie kotid taas autosse ja näitas käega, et tulgu me peale. Reiks küll ütles talle, et me raha maksime, kuid piletieid veel ei saanud, aga poiss tegi meile selgeks, et hakuna matata (pole probleemi) ja sõitis edasi. lõpuks istutas ta meid maha kuskil linnast väljas teeäärsesse kaalumajja ja näitas meile ühte meest, kes meid bussi peale saadab. Ok, jäime jälle ootama, reiks mainis veelkord, et meil jäid piletid kassast saamata, aga keegi sellele ei reageerinud. Nii me siis ootasime ja jälgisime üle kaalu sõitvaid autosid ja busse. Eriti tore oli kui kaalu peale sõitis bensiiniauto. Siis rutasime mis nipiga neil kitsed elus püsivad paagi katusele seotuna. sest vähe sellest. et autode katustel olid banaani ja muu träni kuhjad, olid seal ka elusad kitsed köiega ketis. Kitsed ise näisid sõitu nautivat. ooteaeg aga kulus, Dari sõitvaid busse läks ka trobikond üle kaalu, aga kui tahtsime peale minna, näidati, et need pole see õige. Kui olime juba paar tundi seal passinud, kitsed enam põnevad ei tundunud ja palavus tapvaks muutus, käisin küsisin selle mehe käest, kes meid pidi õigele bussile juhatama, et kas buss ikka tuleb täna, aga ta oskas öelda ainult;"oodake". reiks üritas ka temaga juttu teha, kuid vastus oli ikka ühene;"oodake". Lõpuks, kui meil oli plaan juba hekistada "Cenesisse! safarikorraldajale, hüppas nurga tagant välja veel üks kährik, haaras meie seljakotid, hüüdis meile, et buss ootab eemal ja kimas bussi poole. Meje tema kannul, ise arutades, kuidas me ilma piletiteta bussi saame. Loomulikult saime, "trummtelefon" töötas ideaalselt. Kõik teadsid, et mzungud tulevad kaalumajast peale ja sõidavad Dari. Meil polnud midagi vaja teha ega öelda. Imekähku otsiti meile ka istekohad. Pool sõitu magasime lihtsalt maha, sest väsimus oli päris karm, aga peale seda kui mingist eriti jubedast bussiavariist möödunud olime ei julgenud enam silma kinni panna, sest tegelikult kihutas ka meie buss päris kiirelt ja liikluskultuur pole neil ka sugugi 5 pluss. Pärast pikkupidi poolekssõidetud bussi ja seesolnud inimeste nägemist olin mina igatahes meie bussis päris närvihaige ja kui ükskord Ubungus maha tulime, siis päris õnnelik, et taas maapind jalge all oli. Bussijaamast sõitsime taas "Econolodgesse", õnneks oli vabu tubasid, käisime pesemas ja läksime "Jambo Inni" india toitu sööma. Seal nägime ka meie taksojuhist taati, kes meid tervitama tuli ja vaatama, kas meil ikka kõik korras on. Avarii ajal polnud tal aega ju. Meie rõõmuks oli ka taadi endaga kõik okey, samuti oli ta takso ka päevaga üles kopsitud. Radikas, stange, üks esitiib ja mõned pisiasjad veel olid katki olnud. Peale sööki läksime hotelli magama.

12.03.2010

e Hommikut alustasin nohuga. Eile oli bussis kogu aeg ju akn lahti, sest palav oli, eks sellest ka tuuletõmbus, ning nüüd oligi tulemus käes. Tegime apteegituuri ja selgus, et vastandina teistele rohtudele, nohurohi oli müügil ka apteegis. Eks seal oli ka teisi rohtusid, aga meile tundmatuid lihtsalt. NO nii, nohurohi käes, ronisime bussi (jälle, aga seekord linnaliini), et sõita Mwengesse vabaõhumuuseumi.Vabaõhumuuseumiga läks lihtsalt. Olime ainsad külastajad, keegi midagi seletama ei tulnud, pisteti vaid piletikassast väike tutvustav leheke pihku, ülejäänud vaata ise. Õnneks oli iga maja juures tutvustav tahvlike, milline suguharu, millises "heinakuhjas" või "savihunnikus" elas(b). Päris vinged onnid olid, kolasime neis päris mitu tundi. Muuseumi lõpus oli teeviit, mis juhatas ka matkarajale. Loomulikult läksime, umbes 100 meetri pärast tulime imekiiresti tagasi. Juba minnes oli tunne, et seda rada olid turistid enne meid kasutanud viimati vähemalt 10 aastat tagasi. Oli teine ainult paras tihnik. Meie muidugi tungisime edasi, ja ühel hetkel kuulsime mingit kiginat, järgmisel hetkel kappas rohu sees ja põõsastest meie kõrvalt läbi terve kigisev -vikusuv-undav armee. Me ei jäänud isegi juurdlema, kes need olla võisid, sest neid oli liiga palju, kelle kodurahu me rikkunud olime. Nii tulimegi väga-väga kiiresti tagasi onnikeste juurde. Muuseumi tiir tehtud, käisime üksiti ka ära käsitöökeskuses. Ei midagi erilist. Hinnad ka üsna krõbedad, ei ostnud vist mitte midagi. vähemalt ei tule enam meelde. Et kõhud olid tühjad ja ka kohalikel parajasti lõuna algas, vaatasime koha kus oli parasjagu palju lõunatajaid (s.t. et oli hea uguali), ning läksime kohalikega koos lõunatama. Uguali (mitteteadjatele maisipuder kanaga ja salatiga) oli päris hea. Kõhud kõvasti täis, sõitsime kesklinna tagasi ja kolasime niisama ringi, kuni jäime pimeda peale, sest olime orienteerumisega puusse pannud. Meie õnneks siiski meid keegi tülitama ei tulnud ja pika kõndimise järel leidsime end tuttava ostukeskuse ja hotelli juurest. Päev oli rõõmsalt õhtusse jõudnud.

13.03.2010

Tegime veel ühe kultuurihommiku, võtsime hotelli eest meile juba tuttava takso ja Barthelomeo sõidutas meid ajaloo- ja kultuurimuuseumi. Olime taaskord ainukesed külastajad, aga, et muuseum oli huvitav, siis kolasime seal päris põhjalikult. Õnneks ei sattunud me sekord rikkuma ühegi kodulooma kodurahu. Tagasi linna jalutasime mööda rannaäärt. Rand on Daris sadama ümber sama räpane kui turud, aga see ei häiri seal kedagi, kõik "prügila" äärsed kohvikukohad olid rahvast täis. Et me ka ühe kasuks otsustasime, et õlletada, leiti meile ruttu ka kuskilt laud ja toolid istumise alla. Üldse oli klient ikka kuningas ja kui kuidagi kohta polnud, siis kuidagi see ikka leiti, asi toimis sama moodi kui bussides. Pildistasin õllekas ajaviiteks kaugelt üht piljardit mängivat masaipoissi. Poiss oli muidugi kaval, nagu ta seda märkas, oli kõksti meie kõrval ja vadistas midagi oma keeles. Ei saanud tast esiti aru isegi ettekandja, sest poiss oli sõber ainult oma keelega. pika vehklemise peale tegime siiski selgeks, et poiss tahtis juua. ostsime talle pudeli vett, klõpsisime koos veel mõned pildid ja ta läks uuesti mängima. Oli küll arusaamatu, kuidas ta nende teiste kohalikega suhtles, kui ei rääkinud isegi swahiili keelt. Aga, et seal maal on iga asi võimalik ei juurelnud me eriti kaua. Tegime oma klaasidele põhjad peale, sadamast mööda jalutades ostsime ära piletid hommikusele tiiburile Zanzibari, et ei peaks järgmisel hommikul liiga vara sadamas olema ja läksime hotelli riideid vahetama. nimelt otsustasime, et on aeg hakata vaikselt euroopa kultuuriga hakata end harjutama ja valisime õhtusöögi kohaks "Florida Pubi" Euroopast oli asi küll kaugel, sest teenindajad olid kohalikud, elekter läks loomulikult ära ja omanik oli ka ameeriklane. Aga koht oli päris söödav. Tegin vahepeal ukse peal suitsu, sest ka vent. ei töötanud kui generaatorid käisid, ja uurisin, mis värk siis ka mandril selle elektriga on. Ega suurt targemaks saanud, kohalikud ise olid arvamusel, et ülepinge, juhtmed seadmed igivanad ja pole rohkemat tahtagi. Riik pidi küll midagi ette võtma hakkama, aga keegi ei tea millal. Ja seniks lihtsalt peab paar korda päevas elektrita hakkama saama. Ok, saime ka, võtsime taas takso, sõitsime magama. Enne leppisime Bartholomeoga kokku, et ta viskab meid hommikul sadamasse ja sedakorda ilma avariita.

14.03.2010

Sedakorda siis tõesti saime varahommikul ilma avariita sadamasse ja sealt Zanzibarile.Elekter oli tagasi!!! Kogu saarel valitses kummaline vaikus ja värske õhk. Generaatorid ei mürisenud ega suitsenud!!! Võtsime viimaseks ööks jälle toa "Coco del Mari", asus teine ju kenasti turismipiirkonnas, ja lihtsalt käisime linnas ringi. Tegime ära kõik vajalikud suveniiriostud, käisime "Imede majas" (Zanzibari muuseum) ja lõpetasime õhtu elava muusikaga "Mercuris" Meie puhkus oli lõppemas.

15.03.2010

Varahommikul tirisime oma seljakotid peatänava äärde, lootuses võtta takso. Polnud lihtsalt kellegagi konkreetselt eelmisel õhtul kokku leppinud, sest tundus, et taksosid oli igal kellaajal kõikjal. Aga ei, vähemalt istusime me kena 15 minutit ilma ühtegi autot nägemata. Seadsime siis sammud sadama suunas, meie õnneks ikka ilmus mingi nurga tagant üks takso, kes oli nõus meid lennujaama toimetama. Lennujaam oli ikka tõeline sara. Tulles polnud nagu aega seda eriti silmitseda, aga minnes küll. Passisime jälle järjekorras, et end lennule registreerida, mina tegin vahepeal suitsu ja tõrjusin rahalunijaid eemale. Oli kahju lahkuda. Ja siis tuli meie reisi nael. Lennujaamapreili küsis viisakalt meie pabereid uurides, et kas esimene klass. Meie ausad kodanikud vastasime, et ei. Ok, sädistas siis midagi kellegagi oma keeles, ja trükkis meile välja esimese klassi piletid. Ega me kuumusest juhmid seda esialgu hoomanudki, mis luksus meid ees ootab, see selgus hiljem. Algul läksime hoopis oma kotte kärudele laadima ja läbi valgustama. Seal siis tekkis "big problem". Olin Jambianist korjanud mõned eriti suured merekarbid ja kotti toppinud. Kohe tiriti mu kott kõrvale ja seletati sõbralikult, et neid ei saa maalt välja viia. "Hea küll": ütlesin, ma polnud neid ju ostnud, ning tahtsin neid kotist välja tõstma hakata. Seepeale teatati, et ametnik võib aidata meil selle suure probleemi lahendada ja ulatas meile plastmasskandiku. Vaatasime algul ,silmad kuulis pea, kuni Reiks taipas, et kandikule tuleb panna väike meelehea dollarites. Nii tehtud, oli probleem ka lahendatud, ning meid lubati lennukile. Tunnike õhus, kamandati meid Mombasas maha, sest seal oli vahepeatus. Passisime tund aega lennujaamas, kuni lennukit koristati ja siis sai igaüks oma õige koha peale. Algul istusime seal kus oli vaba, sest osa rahvast tuli maha Zanzibaril, osa aga lendas Keeniasse. Nüüd siis saimegi nautida tervelt 10 tundi esimest klassi. Tegelikult oli ikka mõnus, sest oli ju päevane lend ja palju sa ikka päeval magada jõuad. Igatahes läks aeg süües, juues ja filme vaadates väga kiiresti. Õhtut tervitasime juba + 12 kraadises Brüsselis. Tunnike otsimist leidsime ühe inimlikuma hinnaga hotelli koos hommikusöögiga. Viskasime kotid tuppa, käisime vannis, ning õhtustasime juba Hesburgeris.

16.03.2010

Magasime täpselt nii kaua, et olla hommikusöögil ühed hilisemad, kiiret ju polnud kuhugi peale kodu. Siis logistasime lennujaama,lennujaamas tiriti jälle minu kott loomulikult kõrvale, aga karpidest siiski probleemi ei tehtud ja raha ei tahetud. Air Balticuga Riiga, ning, et lendude vahe oli pool tundi, siis metsiku jooksuga Tallinna lennuki peale. Peale TUI suurt lennukit oli Air Balticu Riia-Tallinn lennuk väike nagu mikrobuss, aga kohale ta lendas taaskord lummemattunud koju.

Igatahes mõistsime peale seda reisi, et niipea me ühegist paketireisist ei huvitu. Ise organiseeritu oli hoopis põnevam.

Väga lahe lugemine, aga ise sinna ei roniks. Tehke veel ja pange üles. Jõudu! :)