Kampot

Kampot 29.01.04

Käime raudteejaamas, kus peale pikka selgitustööd selgub, et ronge Kampotisse enam ei sõida. Niisiis tuleb taas suurepärast minibussi teenust kasutada. Et Kampotisse sõitvad minibussid algavad Dangkor turu juurest, mis on hea pikk maa teisel pool linna, tuleb meil ometi kord motomeeste abi kasutada. Pika otsimise ja tingimise peale leiame ühe treileriga tuk-tuki taolise mootorratta. Minibussi leiame ka kärmelt ja üsna kärmelt oleme teel. Tagumine pink on bussi parim, sest sinna tavaliselt ronivad ainult neli inimest, eespool on ikka viis või kuus ja tee pealt võidakse ka seitsmes üles korjata. Tee peaks võtma kolm tundi, aga võtab neli. Ei teagi miks, mingeid peatusi me ei teinud, pidevalt liikusime üsna kobedalt edasi. Kampotis minibuss jälle pidas kuskil mujal kinni kui ettenähtud kohas, viimaks tuvastasime, et oleme turu lähedal. Kõndisime mõnedsajad meetrid linnapoole ja saime toa Bokor Borei II hotellis. Nii suurt telekat ja külmkappi pole meil varem olnud. Tuba on ka hiiglaslik, kuigi just iluduskonkursil äramärkimist ei leiaks. 5 dollarit. Kui oleks viitsinud rohkem otsida, arvatavasti oleks mõne odavama külalistemaja jõe ääres leidnud.

Peale jõeäärse promenaadi ja paari-kolme võluva hiina-prantsuse segastiilis majadega tänava Kampotis suurt midagi ei paista. Sild on taaskord huvitav, siinne on nähtavasti neljast erinevast kokku pandud, algab kaarsillaga, siis jupike raudteesilda ilma raudteeta ja siis veidi pontoonsilda ja lõppeb kogu lugu puusillaga. Oleks huvitav kuulda selle silla saamisloost. Kõik, kes meiega rääkida tahavad, on ainult huvitatud mootorrattast ja Bokori mäest, kus saab viie dollari eest väikest juga näha. Me ei ole eriti huvitatud.

Õhtul tänaval reastuvad üles kümmekond magusaputkat sama menüüga- kondenspiimaga puuviljashake ja väikesed piima-muna-suhkru-riisi maiustused, mis kümme erineva sordi kaupa kausikesse pannakse, kallatakse üle siirupi ja piimaga ja pannakse otsa riivitud jääd ja kondenspiima. See lugu on minu jaoks liiga magus ja segane.

Natuke jama on, et selgub, et meie üleval toas käib remont ja mingid mehed kopsivad õhtu läbi. Ja siis kaovad mõneks ajaks ka telekakanalid. HBO-st tuleb eriti saaste filme.

Järgmisel päeval otsime jalgrattaid. Mees, kes eile meile suure suuga lubas jalgrattad leida, on täna kuskil ära. Bokor Mountain Club – Kampoti peeneim turistiasutus pakub väga uhkeid ja säravaid käikudega rattaid. Küsime, et kas neil äkki tavalisi hiina rattaid pole. Kuidas me läheme nende läikivate monstrumitega kuhugi külavahele, kõndima ei julge minna, äkki keegi vinnab ratta ära. Tagumik jääks ka peale poolt tundi valusaks, korvi, kuhu kott panna, pole jne. Need rattad on poripritsiva krossisõidu jaoks mõeldud. Lõpuks ei jää muud üle kui läheme jalgsi avastusretkele. Kõnnime jõgepidi lõunasse. Mõne aja pärast tuleb vastu väga huvitav värviliste puupaatidega väike sadam. Natuke veel edasi leiduvad võluvad fotogeenilised moslemikülad. Naised on riides nagu mustlannad, kirevad kihilised seelikud, aga pearättidega. Mošeena töötavast külamajast kõlab kena muusikat. Palju välismaalasi siin vist ei käi, kõik inimesed on hästi sõbralikud ja hellotavad ja lapsed ei küsi midagi, niisama lehvitavad ja naeratavad.

Selles külas on palju kodulinde. Tihti mitu generatsiooni koos õuel paterdamas. Pardipojad ja tibupojad ja kalkunipojad ja suuremad igasugu pojad, kanad ja pardid. Hästi selline värviline kodune küla. Ülaltpoolt laienevad värvitud majad seisavad jalgadel jões. Kena on.

Üks maja pisut enne küla on hoopis teist nägu. Oleks nagu sama kohalik stiil, aga kuidagi hoopis hoolitsetum ja tänapäevasem. Keegi mees „Parle vu france? Vms teeb meiega juttu. Ja seletab inglise ja prantsuse keelega pooleks, et see on Belgiumi suursaadiku nädalalõpuresidents. Tuleb kiita suursaadiku originaalsust paigavalikut, tõepoolest tore paik. Kambodžas elavate välismaalaste elu tundub olevat hea igal sammul.

Kampoti peeneim hiiglasuur jõeäärne renoveeritud villa kannab silti „Red Cross Kampot Branch“. Enamus Phnom Penhi kauneimaid häärbere on täis lääne sõprus-ja abiorganisatsioone. Abi ja sõpruseni nad vaevalt jõuavad, töötajad istuvad peentes restoranides ja ajavad kama kokku. Kohalikud tasuta turismibrošüürid on täis üleolevaid jutte a la kuidas selle baari paremad päevad on möödas ja uus in koht, kus ekspatid käivad, on see, ja kui lahedad me kõik oleme. Pea kõik need inimesed töötavad mingisuguste välismaa organisatsioonide heaks. Abi, mille eest Kambodža kahtlemata maksab, ühel või teisel moel. Need peened majad ümbritseva lagunemise ja vaesuse taustal ajavad igatahes mul harja punaseks. Ja siis muidugi ka need motomehed…