Vanad sovieedid mäletavad ehk neid asiaadipeldikuid (vöi nagu sa nimetasid 'tyrgi peldik') Balti jaamast, need kui olid nöukogude raudteejaamade lahutamatud osad. Omal ajal, kusagil 80ndate alguses, sai ööbitud Moskva Eesti esinduse vöörastemajas (selles paremas). Tudeerisime seltskonnaga peldikupotti kui ilmaimet, et kuida see kaadervärk töötab. Meie olime sinnamaani näinud ainult neid nööristtömmatavaid, meie ees aga seisis uhke ja valge, nupule vajutatav Arabia :-) Piinlikuim olukord oli Kuubal, Cienfuegos. Istusin yhe kauni kultuurimaja peldikus, jätsin maamärgi ja kui olin valmis, selgus tösiasi, vett nicht!!! Nakitsesin veepaagi kaane kallal ja kui ma selle löpuks lahti sain, selgus, et seal oli vett viimati ehk Batista ajal. Ei jäänud muud yle kui vaikselt minema hiilida, näol ilme, et 'keegikuratonsinnanurkasittunud'.

Poolas kämping JARD - pakkus jätkuvalt teravaid pesemiselamusi - nagu õnnestus Ussickesel kogeda... prrrrrrrr!

Teravmägedel, Longyearbyeni-lähedase telkimisplatsi WC seinal on silt, mis tõlkes umbes tähendab: härrased, me teame küll, et te olete võimelised urineerima püsti seistes, seega ei pea te seda tõestama, piserdades oma uriini seintele ja lakke.

Teine lugu kunagise klassiekskursiooni päevilt Saaremaalt Karujärve äärest. Seal pillas üks klassiõde klassivennalt laenatud värske välismaise pleieri kämpinguplatsi peldiku august alla. Urgitsetud siis koos sõbrannaga seepeale väärtuslik riistapuu lampkasti alt servast välja ja pestud salaja järvevees puhtaks. Pärast mänginud jälle nagu midagi.

Aga need jalajälgede ja auguga potid pole tänapäevalgi midagi ebatavalist. Kõige lähemal nägin seda vaid mõned aastad tagasi värskelt remonditud Vilniuse lennujaama WC-s. Mõne teooria järgi pidid olema väidetavalt hügieenilisemad kui istmega potid.

neid jalajälgedega peldikuid oli veel üsna hiljuti kõikjal eestis. maakohtade bussijaamades jm. üheksakümnendate lõpus olid nad kindlasti olemas kuressaare tsentraalsitamajas turuplatsil ja kõikse jubedam mis eales nähtud oli kuivastu sadamakail muhus. sellel oli see tore omapära, et teatud meretuulte puhul sitamaja ust avades tekkis sellise suunaga tuuletõmme, et neist põrandas olevaist aukudest lendasid sitased paberid välja ning tiirutasid nagu liblikad lae all. siis kui ukse sulgesid, laskusid nad vaikselt liueldes põrandale. ise pidid seisma vaikselt seina ääres, et mõni liblikas sulle õlale ei maanduks. ja kui sinna augu lähedale oma asja ajama läksid, siis pidid lakkamatult palvetama, et keegi ust ei avaks. see oleks tekitand uue tuuletõmbe ja võlunud uue liblikaparve lendlema... üks väga meeldejääv peldik oli tartus tolleaegse leningradi maante trü ühika all oleva söökla peldik. seal põrandal lainetas alatasa sihuke rammus leem, et paljas pealevaatamine viis selleks korraks söögiisu... kõige puhtam ja luksuslikum peldik mis vene ajal nähtud sai oli bakuus, restoran karavan serais. selliseid näe nüüd vaid kallites hotellides. seevastu gruusias rustavi ringraja ääres võidusõitjatele mõeldud hotellis olid nad sellised, et oi-oi-oi! ka auk põrandas, pime, valgustamata. lävest kaugemale astuda ei võind, sest mine sa tea kus seal pimeduses see maamiin sind ootab. siis otse lävelt rohkem sisetunde järgi sihtisid... hawaii saare mauna loa tippu viiva tee äärses peldikus sain teada miks bushil on õnnestunud võimule pääseda ja seal koguni kaks aega püsida. kõik peldiku sisemised neli seina olid täis bushi vastaeid sõnavõtte. autorid üle maailma. ilmselt see lujus seepärast võimul ongi, et ta vastased selle asemel et miskit reaalet ära teha piirduvad sitamaja seina graffitiga.

...võiks ehk nimetada maisipõldu Rumeenias. Kuskil 90-ndate alguses sai tuldud Türgi mägedest läbi Rumeenia bussiga. Öösel metsapeatus maisipõllul. Sõber astus "miini" otsa. Pärast haises terve buss ja rahvas keeldus reisi jätkamast. Sõber käis bussi vee, seebi ja harjaga üle. Pärast oli OK. Lumekuubikutest peldik Sajaanides talvel. Sama nali- tuul tõstis kõik kergema lendu. Savannivaatega luks-veetsee Lõuna-Aafrikas.

Kreetal käies pani imestama, et Hania (suuruselt teine linn saarel) bussijaama peldik oli ka jalajälgedega. Muidu oli teine puhas ja korralik.

nõuka ajal sõjaväes olles oli peldikuks kasarmust eemal võsa ääres olev puust kuur kahe põrandasse tehtud auguga. Talvel krõbeda külmaga hakkas unnik august välja kasvama. Noored mustad siis peksid seda kangidega madalamaks, nii, et pepu kükitades vastu külmunud sitta ei puutunud. Väeosa komandöri kommentaar asjale tõlgituna eesti keelde: mis siis on, ronid hunniku otsa, hoiad ennast varbaküüntega kinni ja muudkui situd

kasahtanis stepis oli armee sitamajaks pikk latt. seal lati peal võis istuda kogu rood korraga. kui lati tagune liiga täis sai, kangutati vaiad maast välja ja nihutati kogu kupatut veidi edasi. kord oli tulnd kopteril kõrge ülemus. piloot va tola arvas heledate sitamajapaberite kuhilat maandumismärgiks. alles siis sai aru millega on tegu kui kopteritiivikud kogu selle valge-pruunikirju paberimajanduse õhku tõstsid. pool päeva sadas sitamajapabereid nagu lumehelbeid...

Oh et see Jard ka maha ei põle! Kusjuures just tolles Vasilkovi linnas poes anti sentide puuduse tõttu mulle lisaks peotäiele paberrahale ja üliväikestele müntidele NELI PAKKI TIKKE. Ei taibanud õigel ajal, et äkki poemüüja soovitaski mul neid Jardi pääl katsetada, st midagi ta poola keeles rääkis, aga mina seda ei oska :D

Sai käidud ühte Hispaania gay-klubi uudistamas kuna see oli meie hotelli vastas. Wc-d olid seal ka naiste jaoks täitsa olemas, kuigi see ei näinud kedagi huvitavat. Wc-sse minnes oli tükk tegu, et see rauduks metalliriiviga saaks kinni tõmmatud. Kabiinis ringi vaadates jättis see ikka väga jälgi mulje: seinad olid igasugu valge kuivanud jamaga koos(hkm),põrand ujus,tavaliselt vett peale ei tõmmata ja wc paber kui selline oli täielik luksus( mida seal loomulikult kunagi ei olnud). Häda sai kuidagi tehtud, päris tugev tuharalihaste trenn oli:D

No ja see metallriiv ukse ees: enne ei saanud kinni, pärast ei saanud lahti.

Sai sel suvel Milanost läbi sõidetud. Seal, ühes pisikeses kohvikus oli wc tõesti vaatamist ja ka pildistamist väärt- maalid seintel, nii kabiinis kui ka eesruumis. Aga jalajälgedest rääkides, ka Garda järve kaldal on seda tüüpi wc-d nähtud ja väga puhas, muide.

Peaksin ju nõukogude ajal üles kasvanud lapsena olema kõigega harjunud.. aga sel suvel ühes Nida külalistemajas (Leedus) Pomario tänav 6 oli ikka päris kole vannituba.. esialgu ehmatasin päris ära, et kas tõesti on selliseid veel alles! Kes toda aega mäletab, see teab, millest ma räägin. Ega muidugi väga must seal otseselt polnud, aga kuidagi tunne jäi selline räpane. Hommikuks juba harjusin ära, sest veel hullemad olid paberõhukesed seinad, nii et tõesti iga naabrite sõna kuulis!

Muuseas, paljud, kui mitte enamus Prantsuse-Itaalia-Hispaania maantee äärsed tanklad on varustet "Lenini jalajälgedega". arvestades sealse kontingendi peldiku kultuuri, on see tunduvalt edulisem variant, kui klassikaline. Pidada olema ka parem tervisele, kuna sügav kükkasend tagavat parema isepuhastumise.

.... seal abi teatavasti kõige lähem. Sattusin sel suvel jälle kord Sitiasse, Kreeta saare kõige idapoolsemasse linna. Mingil hetkel oli vaja vetsu minna. Mäletasin mõne aasta tagusest käigust, et ingi avalik vets peaks olema rannapromenaadi alguses päris südalinnas, paadisadama juures. Mees jäi ootele, meie miniaga asusime siis rünnakule. Mäletasin, et oli üks kole koht, kus seinad pruunitriibulised ja potid miine täis. Aga kui koristaja just käinud oli, sai häda aetud. Ja no kuhu sa hing ikka lähed, kui häda käes, eks ole? Leidsime maja üles, lõhna järgi oli täiesti õige koht. Aga sisse ei saanud! Kõik uksed olid kinni, kaasa arvatud duširuumi uks. Paar korda läbi roosipeenarde ümber selle suure majakolaka jalutanud, olime sunnitud tõdema, et asi jääb ajamata. Ja mis siis juhtus?! Meid hõikas üks mees, kes pakkus lahkelt oma taverna vetsu :) Ju me siis ikka nii õnnetud välja nägime. Tänulikkust üles näidates sõime selles tavernas tol päeval ka lõunat. Sitiast veel. Aastaid tagasi olin selles linnas kolm nädalat. Elasin mäeveerel linnaservas. Majatagusel mäel käis hommikuti hirmus toksimine ja eks ma siis otsutasin ühel õhtul vaatama minna, mis seal õieti on. Nii pettunud ei ole ma elus olnud: mäe otsas oli hunnik hunnikus kinni. Ju see kopsimine siis mujalt tuli. Aga muide, ka Agios Nikolaoses on avalik kemps suletud. Ja samuti Ierapetras. Ju ei suudetud puhtust hoida, muud ei osk järeldada.

Kui parim jutt saaks preemia, hääletaks mina stepi-variandi poolt! (16.21)

Gayklubi Hispaanias...väga 5+ wc, peegelseinad,violetne valgus, pissuaarid reas, nende vahel ekraanid porno stuffiga...no asi sai aetud...krt kogu see peegelpeldik paistis läbi:D, klaasseina taga passis jõuk ilatilkuvaid reptiile...hilja, hiljem selgus, et seal klubis olemas ka norm wc lol.

Meenub üks esimesi reise Rootsi ja külaskäik Ooperimajja. Etendust mäletan ka, aga palju eredama mulje jättis WC - kui asjad aetud ja kuskile nupule vajutatud, kostis selja tagant võimsat kohinat ja mingeid muid helisid ka. Pidin ataki saama, kui nägin, et wc-pott sujuva sahina ja veekohina saatel seina sisse liikus ja sealt pestult tagasi tuli. Esialgu arvasin, et sein langeb kokku vms.

Aga siin eespool loetud stepilugu oli hea ja see tuuletõmbuse ja liblikatega ka!

harilikult kipuvad kirjad wc seintel olema sinna jäetud vaimuvaeste tüüpide poolt, kuid kord oma armasas Eestis liikudes nägin tõeliselt optimistlikku ja reibast värssi ühes wc kabiinis:

siit saad kaasa eluteele tühja perse, rõõmsa meele!

Ma ei tea, kas eurooplased on liputajad, aga meeste kempsud Belgias olid meestele väga avalikud. Teel Pariisi tegime peatuse teeäärses keskuses, mis oli nii uus, et tualetid polnud kõik valmis, nii käisidki mehed ja naised samas, meestel oli kas häda väga suur, või ei olnud nad väga häbelikud, aga naised ootasid järtsus ja mehed seal samas ajasid urinaariumis omi toimetusi. Panin päikseprillid ette, mitte et süüdimatult vahtida, aga et mitte pimedaks jääda. Umbes sama teema oli ühes väikelinnas, kus meeste kempsu sein oli üleni klaasist ja sealt jalutati mööda... ilmselt oli "seintel" tuule varju pakkumise eesmärk. Meie mehed ei avaldanudki väga soovi sinna eksponeerima minna. Osad kempsud on ka kergelt IQ testi tüüpi, nt saksamaa kiirrongis, kus uks sujuvalt ise ette sõidab, kiri LOCKED on ees, aga sõidab väljas poolt tellides sama sujuvalt lahti ka, kui väikest haaki kinni ei pane...

Accra linnas Gaanas sattusin kogemata luusima vana majaka kanti. Otsustasin teha ka tiiru ookeani äärde, kuhu viisid kenad trepid. Kui ma parasjagu trepist alla minema hakkasin, siis jooksis mulle järgi keegi ehmunud ilmega tädike, kes meeleheitlikult veenis mind sellest plaanist loobuma. Kuna aga tüüpilist soomeugrilast ei ole eriti kerge veenda, kui ta juba miskit pähe on võtnud, siis jätsin tema kisa ja palved tähelepanuta ja otsustasin plaani siiski teoks teha. Asjata. Terve ookeani kallas oli sadade meetrite ulatuses poolemeetriste vahedega täiuslikult mineeritud peamiselt kõhulahtisuse all kannatavate kohalike elanike poolt. Väljaheitehunnikute vahel jooksis arvukalt koduta koeri, kes hunnikutest paremaid palu valisid. Midagi nii tülgastavat pole ma juhtunud enne ega hiljem nägema. Kuuldavasti asi nii toimibki. Kuna tõusu ja mõõna erinevus on sealkandis ligemale 10 meetrit, siis uhab tõusulaine selle sodi kord ööpäevas jälle minema ja looduslik kemps on varsti jälle puhas. Pole mingit põhjust oma isiklikku kempsu ehitada, kui elad ookeanile ligemal kui hädaga joosta suudad.

mul oli ühes hollandi külavõõrastemajas kokkupuude väga veidra WCga. See oli nimelt ehitatud umbes keskmise kapi suurusesse ruumi, nii et ust sai sulgeda ainult siis kui kedagi potil ei istunud. Kui oli vaja asju ajada, siis põlved ja jalad jäid kenasti uksest välja. Ilmselgelt saime oma abikaasaga üksteise vetsuskäikudest suht selge ülevaate. Tegu oli ühtlasi ka mitteametliku pulmareisiga, aga ei pea vist mainima et selles hotellis eriliseks romantikaks ei kiskunud ;)

kuskil euroopas (täpselt ei mäleta aga vist saksamaal) sattusin meestele mõeldud välipissuaari peale. See oli veider sopiline kolmnurkne moodustis kus "lähteasendis" oli teoreetiliselt varjatud pissija esimene külg. Kasutada sai seda kolmest küljest kolm meest korraga. Nagu ümber posti seisaks, mingid teoreetilised eenduvad seinajupatsid olid vahel ainult. Mingeid seinu kaugemalt külgedel ega taga ei olnud, nii et praktikas oli tegevus suht avalik. Ja seisis see linnakese keskväljaku servas, kiriku kõrval, kasutatavus oli sellel päris kõva ja kohalikud ilmselt harjunud, ei näinud et keegi nägusid oleks teinud.

Need avalikud pissuaarid on Hollandis ka tavalised:

http://farm1.static.flickr.com/82/219269496_34a70ce26a.jpg

http://www.flickr.com/photo_zoom.gne?id=219405380&size=o

Kõige paremad WCd on Jaapanis. Olin seal ühe öö hotellis, lennukiga läbisõidul. Teed häda ära, siis vajutad nupule ja "survepesur" peseb su puhtaks. Veider, aga see toimib. Pärast kuivatatab soe õhuvool su ära ka. Käisin hommikul veel teist korda "number kahel", et asja veel kord kogeda.

Võpatasin unest ärkvele. Buss oli seisma jäänud. Väljas valitsevast pimedusest hoolimata fikseerisin kiiresti, et tegu oli suitsu- ja söögipeatusega. Selliseid on Chiang Raist Bangkokki kulgevatel üksteist tundi kestvatel bussireisidel hädasti tarvis. Kuigi ma suitsumees ei ole ning maitsetu öine toit ühes teises ööpeatuses mind ka sööma ei kutsunud, otsustasin bussi peatumise siiski ära kasutada. Nimelt sunnib Põhja-Tai hiliskevadine palavus pidevalt veekadusid kompenseerima ehk siis maakeeles öeldes hulgaliselt plastmassist joogiveepudeleid tühjendama. Selle tagajärjel tekib aga vajadus külastada tualettruumi. Sinna ma sammud seadsingi.

Üksikasjadesse laskumata ütlen, et sain ihule kergendust. Pöördusin metallist kempsuukse poole ja tõukasin seda. Uks ei avanenud. Tõukasin kõvemini, kuid tagajärjetult. Silmitsesin raami ning ust ning nägin, et mõlemad on metallist ning tihedalt teineteise vastas. Kinni kiilunud, raisk! Tuletades meelde füüsika tunnis õpitud tarkust, mille kohaselt jõud võrdub massi ja kiirenduse korrutisega, ründasin uuesti ust. Ruumipuudusel jäi hoovõturada kiirenduse arendamiseks küll veidi lühikeseks, aga 70 kilo eesti meest paiskus sellegi poolest vastu metallust. Tulemuseks oli hirmus kõva plekikolin ning tuikav õlg. Väljaspool seletas keegi midagi kohalikus keeles. Avastasin, et oskus tai keeles tervitada ja tänada ei kata sugugi ära minu tegelikke vajadusi (“Appi, appi, päästke mind palun WC-st välja!”).

Kuigi lugeja võib hetkel irvitada, ei olnud olukord minu jaoks üldse naljakas. Seisin sügavas öös t-särgi ja pikkade linaste pükste väel N. maakonna X. asula WCs, peas trummeldamas teadmine, et buss koos minu asjadega väljub mõne minuti pärast. Dokumendid ja raha olid küll kaasas, kuid muu vajalik, näiteks Lonely Planet’i reisijuht, asus bussi pakiruumis.

Ronin üle seina, välgatas peas mõttekild. WC seinad olid aga kõrged. Vähemalt piisavalt kõrged, et ma nende serva taha kinni ei suutnud hüpata. Oleks hea olnud poti servale ronida, kuid tai kemmergutes sellised asjad puuduvad, õigemini on asendatud kahel pool auku olevate kõrgenditega. Kõrgendid ei olnud aga siiski piisavalt kõrged minu mure lahendamiseks.

Niisiis, see oli juhtunud. Minu mitmenädalane reis oli kulgenud viperusteta. Ma olin seedimishädadeta söönud end läbi tai köögist, kihutanud liiklusõnnetustesse sattumata tuk-tuki ja mopeediga, pääsenud sügavatesse orgudesse kukkumisest libedatel mägiteedel, külastanud probleemideta Patpongi rajooni ja täiskuupidu, sukeldunud koos igasugu mereelukatega ning nüüd istusin kinni mingis bussipeatuse peldikus. Väljend “turistilõks” oli minu jaoks saanud täiesti uudse tähenduse. Väga kuulsusetu lõpp. Hea meelega oleks end potile toetanud ja elu üle järele mõelnud, kuid (nagu eelpool öeldud) potti ei olnud. Jäi üle proovida viimast päästvat lahendust- ust enda poole tõmmata. Ajasin jala ukse all olevast pilust läbi ning tõmbasin. Uks tuli lahti... Kes kurat teeb sissepoole avanevaid WC uksi, millel puuduvad käepidemed?! On see puhthügieeniline kaalutlus, mis takistab pesemata kätega ukslinki käperdamast?

Astusin pilus silmade pilgust saadetuna sirgeselgselt kraanikausi juurde. Valge mehe tualetikommetest on neil oma lastele vähemalt kaua rääkida. Väljastpoolt võis prõmmimine ja plekikolin ning seejärel vaikne uksavamine tõesti kummalisena tunduda. Aga mis mul sellest, ma olen pääsenud! Istusin bussi ja andsin endale tõotuse, et enne oma peatust Ayuthaya’s ma bussist välja ei astu. Võtsin tõotust nii tõsiselt, et ärkasin alles Bangkokis, umbes 80 kilomeetrit vajalikust peatusest eemal.

Mitte et peaksin viisakaks teise inimese õnnetuse üle naermist, aga ma ütleks, et viimane postitus pakub stepisitamajale kõva konkurentsi :D

Bussireis Itaaliasse, vetsupeatus kusagil Austrias kiirtee ääres. Igati vinge vets oli, aga kust kohast vett peale saab ei saa aru ei esimene teine ega kolmasgi inimene. Asi hakkas juba kriitiliseks muutuma - kaua niimoodi käia saab, kui keegi vett peale tõmmata ei saa. Kõik käivad ja vangutavad pead, otsivad mõnda nuppu mida vajutada aga mida ei ole seda ei ole. Ja siis voila, järsku tuli vesi ja selgus süsteemi toimimine. Nimelt tuli uks vahepeal lukustada ning lahtikeeramise järel jooksis vett peale. Samal reisil sai Leedu piiril uhke kviitungi, et vetsus käidud :-)

Aga see kinnise ukse lugu, mitte küll nii drastilsel kujul on endagagi juhtunud. Ilusti keeran ukse kinni- selline kus tuleb lingil üht väikest nuppu keerata, vajalikud asjatoimetused tehtud hakkan ust lahti keerama aga ei lähe keera kummale poole tahes, liigub aga lahti ei tule. Juba tekib väike paanika - juhtus see kusagil lennujaamas & lennuni polnud just palju jäänud. Kiirelt peast läbi ideed, mida oleks kasulikum teha - kas kolistada, appi karjuda (aga olen ainus vetsus ja kas läbi ukse mujale kostubki midagi) või hoopis kohalikku hädaabi numbril helistada? Enne äärmuslikke meetmeid otsustan veelkord proovida ja oh kergendust väikese nõksatuse saatel tuleb uks lukust lahti. Seekord olin päästetud, aga selliseid riive kardan siiani nagu ka igasuguseid muid peeneid lustamissüsteeme.

No mina küll ei tea kes on olnud Tiibeti vetsude arhitektiks. Üks on kindel, see on olnud meesterahvas. Nende aasia tualettide (kutsuti muide kunagi ka Lenini jalajälgedeks) asemel kohtab Tiibetis tihti kempse, kus valatud põrandalt viib nagu mingi kalle seina poole. Meesterahvastel eriti probleeme ei teki, seisavad nemad ju alati näoga seina poole. Nojah, kui välja arvata see, et kõik vähegi tahedam kuidagi allapoole ei taha vajuda... Aga meie, tüdrukud, oleme harjunud kükitama seljaga seina poole! Peale kaht saabaste kastmist, see kallak pritsib ju jälle kõik üles, harjutasin minagi oma nina seina poole pöörama. WC2 Tiibetis- Discol (folkloori festivalil) otsisin tualetti ja mind juhatati mingisse ruumi...Kutsusin reisikaaslase igaks juhuks ukse ette seisma, lukku polnud, ja astusin sisse. Pika pimeda koridori lõpus kumab roosa valgus. SEINA sees on auk, augu kõrval on harjad ja labidad ja kuna midagi muud ma avastada ei suutnud, eks selle augu ETTE ma siis ka kükitasin... WC3 Külalistemaja Tiibetis. Aknast välja vaadates torkab silma nelinurkne savist mätsitud ehitis (neli 1m kõrgust seina). Kolm-neli trepiastet viivad Sind nagu troonile. Läbi lume sahiseva, lipukesed lehvimas, tuul juustes mängimas; poolkülmunud sõrmede vahel rullike valget paberit, sean minagi sammud "troonile". Trepist üles, mehed vasakule ja naised paremale. Valida võin kolme augu vahel. Otsustan kõige vähem räpase kasuks. Tuule eest saab kaitset, pakasest pole ka hullu, poetan paberi auku ja PLUPSTI! on ta teisest august jälle väljas! Eks ma siis jooksin sellele paberitükikesele järele ja toppisin teda nii kaua auku kuni ta enam välja ei "plupsanud". Kuna pidin seda "trooni" külastama mitu korda, siis mingil hetkel avastasin, et visates paber kõrval olevasse auku suureneb tõenäosus, et ma seda enam ei kohta. Vastab kindlasti mingitele füüsikaseadustele...Ja ei saa ka mainimata jätta, et mitte kõik ei olnud oma paberitele ja muudele hügieenitarvetele järele jooksnud, eriti fantaasiarikkad saavad silme ette luua kohutava pildi. Pilt vastab muide tõele...Teisel korral oli kempsu läänelikustatud-ühele augule oli tõstetud peale tool koos WC-lauaga... Ja loomulikult kõik need korrad kui kohalikud naisterahvad uudistavad, et kas need võõramaalastest suguõed "asja" ikka ka sama moodi ajavad, kas nad koosnevad samadest kehaosadest; üksteiselt paberi laenamised, vestlused, päris naljakas tegelikult. Usun, et mind miski enam ei üllata ega ka ehmata, kui just kuskile sisse ei kuku...

Reisilt Armeeniasse ja Gruusiasse meenub kohe esimese hooga kaks seika. Et mitte sõita suure ringiga Jerevanist Gruusiasse, Türgi piiri ääres asuvasse Vardziasse otsustasime vastupidiselt kohalike soovitusele valida kõige otsema ja sirgema tee koos oma kõkide võludega. Armeenia poolel oli kõik tip-top, aga Gruusia poolel osutusid sõidurajad nii kehvaks, et 40 kilomeetri läbimisele tee kõrval põllul kulus kusagil kahe ja poole tunni kanti. Tee teeks, aga ühel rohketest pissipeatustest see siis juhtus. Kohta ei julge täpselt välja reklaamida, aga seina peale oli suurelt maalitud "vulkanisatsia" ja "toalet". Mõledud-tehtud ja sinna me suundusimegi. Kujundlikus keeles nägi see seinatagune välja nagu sohu uputatud suured betoonplokid, millede teravad nurgad õrnalt mülgaste vahelt välja piiluvad. Ainult mülgaste asemel olid sellel korral erinevas vormis, suuruses ja värvitoonis julgad. Ühe jala peal seistes nagu poiss Karate Kid'i filmist suutsin kõik vajaliku ära teha. Kuidas tüdruk seda tegi, jääb müstifikatsiooniks. Teine üllatus ootas meid õhtul Vardzias. Kembelnud pikalt kohaliku taksojuhiga, ootasid meid kohaliku külamehe juures maaliline vaade kaljusse raiutud koobastele, termaalbassein ja ... veidi eemal peldik. Esmamulje nagu peldikul ikka, neli seina ja katus, majast veidi eemal. Sageli aga võib pealispind olla petlik. Põrandalaudadeks sügava kraatri kohale olid asetatud Tults sõnade kohaselt kaks Ottomani ajast pärit kitsast ja nagisevat puupilbast. Kraatri servast alla piiludes avanes vaade loomaaiale, kuhi erinevates suurustes ja värvides vaglalaadseid olendeid pidusööki nautimas. Kõik said käidud, välja arvatud pundi suurim, umbes saja kilone mürakas, kelle kere ei oleks impeeriumiaegsed lauad ilmselt välja kannatanud ja tont teab, kui sügavale too kraater ulatus. Loo lõpuks silt Ahvenamaalt, ühest meeste vetsust: Palun astu paar sammu lähemale, see on lühem, kui sa arvad.

2006 jaanuaris oli projektireis bussiga Lõuna-Itaaliasse. Pulli pärast pildistasin üles kõik kemmergud, peldikud, tualetid jne mis teele jäid ning kuhu oli põhjust külastada. Paar tükki jäid pildistamata kuna polnud miskit häda ega põhjust. Räigeim peller oli ja karta et on veel siiani Leedu-Poola piiril Kalvaria piiripunktis poolapoolses otsas leedu haldusalas. Eks võhikuna oli kummastav vaadata kuidas just peale Austriat Põhja-Itaalias oli tanklates "jalajäljed". Igatahes sai reisist lahe visuaal-antropoloogiline pildisari. Kui keegi seda näha tahab, siis kirjutagu mulle. Ka olen Eestis rahvusvaheliste kuivkäimla-organisatsioonide kontaktisik. Soomes on tugev ühing ja palju väärt teavet. Kui teil endal mure kuivkäimla ehitamise-renoveerimisega, siis kirjuta!

Ma tean, et foorum pole miski reklaamisein kuid kuna ma pole kasutajaks möllinud, siis lisan siia oma kontakti: peep.luts@mail.ee Ehk on minust kellelegi kasu...

Saksamaa, St.Goar. Burg Reinfels. Meeste tualett nagu tualett ikka. Taga pisike kamber ja ees pissuaarid. Pissuaarid nagu pissuaarid ikka, ainult ühe kohal oli ehtne giljotiin.

Asukoht. Kurdistan, Ararati mäe ja Doguobaziti asula vahel. Elasin natuke aega ühe kurdi juures. Õhtul saadab peremees mu välja ja näitab käega, et mine selles suunas, tualet on seal. Lähen. Väljas on pime. Vasakul sein, paremal sein. Vasakul ukse ava, aga peldiku moodi ei tundu see koht. Paremal ei ole enam seina, vaid mingi plats, otse on mingi hoone ja edasi enam ei pääse. Lähen paremale. Mida ei ole, see on tualett. Aed ulatub rinnuni ja üle aia külatänavale ei taha ronida. Õnneks paistab ees mingi prügimäe moodi asi. Lähen siis sinna ja õiendan asja. Järgmine päev joon võimalikult vähe ja imede ime, päeval ei ole olegi vaja tualetti külastada. Õhtul lahendan taas oma mured prügimäel. Uus hommik enam nii õnnelik ei olnud. Enne ärasõitu pidin minema tualetti. Nüüd lootsin näha valges, kus see salapärane asutus paikneb. Leidsin. Sel pisikesel platsil seina ja aja vahel, mille taga oli prügimäe moodi asi, olid reas kolm hunnikut. Samas ka perenaist ootavad luuad ja kühvel. Ma ei tahtnud, õigemini ei julenud, ligemalt uurida kohta, mida ma nimetasin prügimäeks.

Prantsusumaa. Kesmise suurusega linn Atlandi ja Inglise kanali ääres. Aeg on õdakul kella 7 paiku. Sammun reipal sammul linnast välja. Ootamatult lööb kõhtu valu. Tee, mis tahad, käia enam ei saa. Seljakott rõhub ja kogu raskus tundub rõhuvat kõhule. Lähima avaliku tualetini on vähemalt 20 minutit kiiret käiku. Seisatan. Kõhus keerab ja pistab. Lähedal paistab kirik ja haigla. kõikjal mujal on elumajad oma suletud väravatega. Kui õige läheks ja roomaks haiglani. Lootusetu ettevõtmine. Kui ma valudes sealt uksest sisse vajun, siis enne nädalat mind välja ei lasta. Aga tundub olevat natuke kaugel. Egas midagi. Suund kiriku juures olevatele põõsastele. Valgusfooris põleb punane ja üle tee ei pääse. Aga minu siin tähendab tunde ja igal sekundil kulla hind. Õigemini pükste, puhaste pükste, hind. Üle tee minnes mõtlen, et kas see ikka on õige tegu. On seal ikka varjatud kohti. Ei ole nagu märganud, et linnakirikute ümber oleks tihe põõsastik. Uude kohta enam minna ei jõua. Oli küll õige tegu. Jumal halastas ja võimaldas jõuda põõsasteni. Imede ime. Keegi oli kunagi enne mind sama probleemiga põõsasteni välja venitanud. see oli siis hommikuse suitsukana hind.

Jällegi Prantsusmaa. Avalikud, tasulised käimlad. Lähed sisse ja prilllaud laskub automaatselt alla. Lähed jalajälgedest eemale, prilllaud tüuseb üles ja kaob seina sees olevasse süvendisse.

Mäed. Kusagil 5,4 km kõrgusel laagripaigas. Telke on palju, kuid tualette on üks. kitsuek rada, mida pimedas on hoolega mineeritud. Kui üldse kuhugi minna, siis kaugemal asuvate kaljude taha. Aga sealne miiniväli nõuab ääretult täpset astumist. kui veab, tuled puhaste saabastega tagasi. Nüüd kujutage ette, et öösel on õhuke lumekiht maha sadanud ja kõikjal on puutumatu lumeväli. Teie ülesanne: minna paberirull kaenlas kaljude taha ja tulla pärast telki tagasi.

Venemaa. Altai. Asula Teletsi järve ääres. Klassikaline kaldus katusega ühekohaline puidust välikäimla. Ainult pisikeste kohalike eripäradega. 1.paremale poole ust oli kirjutaud M, vasakule N (tegelikult slaavi tähed) 2. tagaseina ei olnud 3. ust ka ei olnud

See on ainuke kord elus, kus ma olen pildistanud peldikut

Vene kroonu. Tbilisi. Aeg kusagil detsemrist-märtsi lõpuni. Kell 06:03 jooksevad 1000 meest peldikute poole. Valgustust ei ole. Solina järgi saab aru, et täna on jälle uputus. Astud uksest sisse ja kaob viimanegi valgus. Palju käidud koht, kõik juba pähe kulunud, kus midagi asub. Keskel on augud, sellisel kellaajal on kohad reeglina kinni. Katsud käega - müts. Selge keegi istub. Tuleb leida mõni seinaäärne koht. Kobad jalaga ja otsud kohta, millal sügavamaks läheb. Leiab jalg renni, oled õiges kohas. Julgelt astuda ei julge, sest vesi ulatub kusagile 5 cm kõrgusele kirsa äärest ja põlvist saadik vette vajuda ei taha

vahelduseks ka paar teistel kuuldud lugu. Gruusia sügaval vene ajal. külahotell. tahad pesta, palun. Ämber on seal, too vesi pesunõusse (need olid need malmist ja tilaga pesunõud) Tahad tualetti. Palun. Ämber, millega loputusvett tuua, seisab nurgas. NB. tgemist oli ühe ja sama änriga.
tualett oli see jalajälgede tüüpi, kuid meil kutsuti neid Stalini jalajälgedeks.

Jällegi Kaukaasia. Vabaõhu peldik. Päike sirab lagipähe ja kütab katuseta kambri kuumaks. Mida ei ole, on paber, kuid vene ajal polnud seda hotellideski, rääkimata avalikest käimlatest. Ruumis puudb ka islami pärane kann veega. Kuid nurgas on paar arusamatu otstarbega kivihunnikut. Pärast kohalikud seletasid. Need on spetsiaalsed püramiidi kujuga kivid ja asendavad paberit. Võtad vasakust hunnikust, kasutad ja paned paremal asetsevasse kuhja. Kui ühelt poolt kivikuhi otsas, võtad teiselt poolt, koputad vastu seina kuivanud korra maha ja kivid lähevad uuuele ringile. Katust pole peal kahel põhjusel: 1.kivid kuivavad paremini 2. vihm peseb kivib puhtaks

Jällegi vene kroonu. Kusagil Siberis ja südatalvel. Kui väljas on -30 kraadi, saab julgelt öelda, et ilm on soojaks läinud. Noorsõdurid on äsja saabunud ja üks vana olija kutsub noore välja. Annab raudkangi ja seletab. Mina lähen nüüd s...le. Siin on praegu nii külm, et s... külmub peale väljumist kohe ära ja sinu ülesanne on s... tagumiku küljest kangiga lahti lüüa. Noorsõduri asi. Tema võttiski asja tõena ja läks kangiga peldikusse.

Mälemal korral oli tegemist LAZ tüüpi bussiga. Kes mäletab neid busse, saab asja ette kujutada. Kohanimedega võin eksida, kuid see see polegi oluline Sügis. Varahommikune liin, ühtegi reisjat ei ole ja väljas on koera ilm. Vihma lödistab ja tuul keerutab ning välja ei ei taha minne kohe kuidagi. Juht teeb metsavahel peatuse ja juht õiendab oma asjad viimase astmel kükitades. Asi aetud. Järsku koputab keegi paljale tagumikule ja üksik reisija, vanamammi, tunneb huvi, kas buss läheb ka Järva-Jaani. Jällegi varahommikune talveilm. Väljas on pime, tuuletu ka kerged külmakaardid. Buss, tunne oma kodumaad, on teel Valgast-Tartu. Peab bussijuht masina kinni, läheb välja, tõstab mootoriluugi üles ja õiendab nii om asjad ära. Et rahval vale arusaam ei tekiks, koputab aeg-ajalt mutrivõtmega vastu mootorit ja liigutab gaasihooba, et inimestel jääks mulje, et ta nokitseb midagi mootori kallal. Asi aetud, läheb ta bussi tagasi ja mida ta näeb. Buss on s...haisu täis ja kõik hoiavad nina kinni. Õnnetul kombel lasi ta hunniku sellisesse kohta, et kui ta taga gaasihooba liigutas, tõmbas õhutussüsteem kõik lõhnad endasse ja paiskas bussi.

Kõige "üllatavam" wc oli Riias, kus häda sunnil pidin käima bussireisil Saksamaale. Et tänapäeval veel jalajälgedega auku põrandas kohtab, on shokeeriv :D Kõige räpasem ja kõige suuremat eneseületust nõudev wc oli Indoneesias, mingis infopunktis, kus bussisõidul sai end kergendamas käia. Pilt, mis avanes oli hullemast hullem, paksult kärbseid täis, põrandal ujus ma ei tea mitme cm paksune ****kiht, auk, ja kõrval ämber vee peale kallamiseks, mis oli konkreetselt ****värvi ja uks lukus ei käinud. Aga kuna häda oli väga suur, siis tuli manööverdada kuidagi nii, et ei libiseks ja veel teise käega ust kinni hoida. Mõtlesin, et kui sealt mingit haigust külge ei saa, olen õnnelik inimene- õnneks ei saanud :)

Midagi helgemat... Sel suvel Norras Lofootidel turistiparklas imeilus tualett, mugav ning puhas. Sisened, ei ühtki piiska kraanikausi ümber, ei ühtki paberit maas, suur puhas peegel, elektripistik, soe vesi. Lahkud samuti, viisakalt. Justkui kodus.

Siin on jutud juba väga nutuseks läinud. Räägiks ka ühe kenama vetsumälestuse Horvaatiast Rovinji linnast. Selles armsas veneetsialikus linnas asub üsna kõrge künka otsas kirik, milleni ikka üsna hulk maad kõmpida. Peale kiriku imetlemist, torni ronimist, vaate nautimist jälle maapeal, oli vetsuhäda ikka väga suur. Ega mäest alla avaliku kempsu juurde poleks kuidagi enam jõudnud. Aga kus häda kõige suurem... Märkasime äkki kiriku kõrval sellist haagismaja moodi ilma ratasteta asjandust pealkirjaga WC. Kaks mutikest istuvad kõrval, et loomulikult raha kasseerida ja küsisid nemad 4 kuna nägu. See oli lausa kaks korda kallim, kui tavaline taks. On alles ahned mutid! Aga no mõtlesime sõna otseses mõttes p***sse see raha läheb. Putkandusel oli kaks ust, aga n/m silte polnud ja ennem, kui me jõudsime arutama hakata, et kumb meist ootama jääb, suunati meid mõlemaid kohe korraga unisex majja sisse. Kena, puhas, leige vesi, piisavalt paberit ja käterätti ka, peegel. Kui siis välja astusime, pisteti mõlemale kiriku vaatega postkaart pihku. Asja tõeline uba peitub aga selles, et tavaline vetsutaks oli Horvaatias 2 kuna ja postkaarditaks samuti 2. Et siis ei olnud ahned, hoopis ausad ja lahked mammid! Ja ei enne ega pärast seda pole mulle üheski vetsus mu oma raha eest kingitusi tehtud. Leedus küll jagatakse vetsupileteid siin-seal. Veel tuleb meelde, et Kaunase mere ääres on üks üsna vilets vets. Kui selle juures turismibussid peatuvad, siis jookseb kusagilt võsast kohale üle põlve kalavinskeid kandev sorus vuntside ja poolte puuduvate hammastega kalamehe moodi näss, kes hakkab raha kasseerima. Aga see on ka lahke mees, raha lugemisega või suuremast rahast tagasi andmisega ta vaeva ei viitsi näha ja lepib just nende müntidega, mis sul parajasti taskus juhtuvad olema. Küllalt palju käinuna juba ka nõuka ajal, ei imesta ma enam ammu, kui kohtan neid auk-ja-kaks-jalajälge-seinas-nupp-JOOKSE-KRAAN-PRITSIB vetsusid. Need on ju tegelikult täitsa viisakad. Aga kui esimest korda sellist Prantsusmaaal kohtasin, siis algul küll vetsus mõtlesin, kas ma pole ajas ja ruumis mitte eksinud. Kahtlused hajutas kiiresti kena prantsuse lauluke, millega neis vetsudes enamasti kalleid külalisi vastu võetakse. Kolevetse on Karpaatides. Betoonist rannakabiine meenutavad ehitised, põrandaks betoonplaat enamasti kolme ümmarguse auguga, vaheseinteta loomulikult. Hoolimata suurest avatusest võib seal sees õhku noaga lõigata ja kärbsepilvest annab läbi pressida. Kui juba uksel hakkab silmist vett tulema, läheb tavaliselt ka häda kohe üle. Veel üks lugu paari aasta tagusest Poolast. Muidu Poola kohta üsna kobe hotell, aga euroremonti vetsus polnud tehtud. Minu tol ajal kaheksa-üheksa aastane reisikaaslane läks vetsu. Juba tükk aega ootame x-is jalgadega ukse taga, no kaua võib - hakkame koputama. Õnnetu lapsuke tuleb häbelikult välja ja kurdab, et tema ei saa kuidagi vett peale tõmmatud, pole nuppu. No oli selline lehmasaba moodi ripendis ja loputuskast kõrgel lae all. Vat mis juhtub, kui oled kogu oma elu elanud Euroeestis:) Parim lugu on vetsu kasutavast helikopterist!

Kiiev, 2001. aastal, noobel kohvik kesklinnas (nime ei mäleta). Küsimise peale juhatatakse tualetti, kuhu pääseb mööda käänulisi koridore ja tundub, nagu oleks see juba teises majas. Vetsus on kena tualetipott, mis on .... uputatud põrandasse, nii et poti serv on põrandapinnast u 10 cm.

Meenub reis Budapesti. Tihe päevakava ja tuli hoolega planeerida, et ei jääks kuhugi munema ja aega raiskama - näiteks a la carte restorani, kus ei tea iial ette, kaua söögiga võib aega minna. Seega seadsime paarilisega sammud McDonaldsi poole. Tellisime, saime oma kandikutäied kätte ja teenindaja toonitas mõlemale "keep the receipt". Ehk siis hoidku me omad tšekid alles.

Möhh? Ma saan aru, et midagi pikaajalist ostes, mille juures võivad koju jõudes probleemid ilmneda... või siis supermarketist välja minnes, kui turvavärav peaks piiksuma hakkama, tõestamiseks kauba eest tasumist... aga MÄKIS? Me sööme selle kaks burksi ja limpsi ju 15 mintsaga ära, jestas.

Aga et tšekid olid ilusad roosat värvi ja selges ungari keeles, hoidsimegi alles, st söömise ajal kandikul.

Tšeki tegelik väärtus ilmnes PÄRAST sööki. Nimelt läks kaaslanna pärast söömise lõpetamist vetsu... ja tuli tirinal tagasi. Tšekki vaja. Nimelt seesinane roosa paberilipakake tagas tasuta pääsu Erszebeti tänava mäkkari vetsu! Tänavalt tulijad või need, kes tšeki minema viskasid, pidid maksma. Ja maksukoguja-tädiga lahinguid lööma.

Uskuge või mitte, aga seesinane tšekk on nüüd fotoalbumis piltide, postkaartide ja muuseumipiletite vahel. Nii minul kui kaaslannal.

Metsapeatused on bussireisidel teatavasti väga teretulnud nähtus. Sai 1991.aastal kooriga Saksamaal käidud. Transpordivahendiks Ikaruse buss. Esimene metsapeatus oli kottpimedas kuskil Lätimaal. Bussijuht pidas bussi kinni ja hõikas - tüdrukud, pissile. Kõik neidised suure hurraaga metsa. Nagu ma mainisin, oli metsas pime. Algul kostus nii mõnestki kohast "ahhh kui hea". Ja siis hakkasid järjest kõvemini kostuma "aihhhhh, aiaaaa". Ja mis selgus. Nii mõnedki metsapeatuse nautijad olid, kes palja tagumikuga sipelgapessa, kes raudnõgestesse kükitanud. Mina isiklikult kasutasin tasuta sipelgahammustuse-hoolitsust. Ausõna, tükk aega ei tahtnud bussis istuda.

siin on mõned lood sellest, kuidas ei leitud úles nuppu, et vett peale tõmmata - mul polnud aga vaja nuppu otsidagi. selle aasta mais sõitsime laevaga Portsmouth'ist UK'st St.Malo'sse Prantsusmaal, sõit kestab sellel liinil ligi 8h, sinna sõit oli õõsel ja tagasi páeval. Tagasisõiduks ei hakanud muidugi kajutit võtma ja veetsime niisama laevas aega erinevates kohvikutes istudes, ja mingil hetkel oli ju mudiugi vaja WC'sse minna - endal oli mul juba súda paha, sest ilm úsna tuuline ja lained suured. Esimese hooga WC'sse jõudes kargas ninna vága tugev okse hais - ju ma ei olnud esimene, kel súda paha, aga ega see heis mullegi hásti ei mõjunud. Nii, istusin siis potile, endal oksekotike igaks juhuks káes - polnud veel jõudnud midagi teha, kui WC juba vett peale lasi - ja ikka nii, et osa mulle selga pritsis. sellest ehmatasin muidugi ára ja esimese hooga húppasin pústi, vaatan selja taha, kõik rahulik, istun uuesti - paari sekundi párast sama várk - veekohin ja sellega kaasnev sprey... noh lõppkokkuvõttes selle aja jooksul, mis ma potil oma asja úritasin ajada, endiselt oksekotikest káes hoides, loputas se WC váhemalt 5 korda nii potti, kui ka mingil mááral minu selga. praegu tagantjárgi mõeldes võis see tegelikult úsna koomiline olla, aga kui endal parajasti súda paha ja tahaks kiiresti oksehaisusest WCst válja saada, siis eriti muigama ei kippunud kúll, hoopis sajatasin omaette..

Kooli bussiekskursioon. Eestist alates olin saanud oma hädad kenasti metsapeatustes ja mujal teeäärsetes vetsudes aetud, aga nüüd oli vaja esimest korda bussipeldikut külastada. Ootasin, kuni piiriametnik passikorjamisringiga minuni jõudis ja minust möödus ning siis lipsasin peldikusse. Kuna viibisin seal esimest korda, siis kulus mõni hetk asutusega tutvumiseks, enne kui end potile sättima hakkasin. Järsku rebiti uks lahti ja kuri piiriametnik kukkus midagi seletama. Silmad häbi täis otsisin oma passi teiste hulgast üles ja tänasin jumalat, et veel pükse maha ajada ei jõudnud. Miks ma ust ei lukustanud, seda ma ei mäleta.

mul üks teemaväline küsimus. et mis kuus sa seal Hispaania aafrika reisil käisid 2001. aastal. Naljad tunduvad tuttavad, tundub et olin ka ise samal ajal samas kohas

Soomes juhtusime mingit kruusateed mööda sõites kohalikku ujumiskohta. Grillmajake ja laudtee jõeni ja kuivkäimla: kena, puhas, paberirull olemas, kardin aknakese ees, kaltsuvaip maas ja hunnik ajakirju kenasti poti kõrval.

Pariisi lähistel on üks loss-kindlus, kus mingi Louis ennast linnakodanike ülestõusu eest varjanud olevat. Võimalik, et see, kus d'Artagnan õleäri ajas, nime kahjuks ei mäleta, aga ajastu tundus sarnane. Kemps nagu kemps olema peab, kabiinid, pott, paak, pabergi vist... Sõbranna kaob ühte kabiini, mina teise. Poole pissimise pealt sain aru, et ruum on 4 või 5 meetrit kõrge, kiviseintega ja algselt ilmselt mitte wc-ks mõeldud. Akustika missugune, kajas nagu katedraalis. Kohalikust sõbranna tuli pärast veidi häbeliku näoga kabiinist välja ja kommenteeris, et päris lärmakas jah...

enamus seniseid jutte on siin seotud mustusega, meil Ischglis suusareisil hoopis teine pool :) Ühel õhtusel istumisel rääkisime lauas päeva tegemistest ja üks sõpradest ütles, et filmis vetsupotti. Me keegi ei saanud sellest aru miks ja ilkusime, et issi viib koju vetsufilmi nänni asemel. Kui ma ise seal korra sees käisin, siis sain ta elevusest aru. Ilus puhas tualett. Vett peale tõmmates hakkas prill-laud äkitselt liikuma, tegi täisringi ja selle küljes olev mehhanism pesi ka selle kenasti ära. Ja käsi südamel-ma ikka terve aja VAATASIN :P. Igaks juhuks tõmbasin veel ühe korra vett peale veendumaks, et ma ei ole osooni üle tarbinud ja näen õigesti. Kuuba vetsud on jah, vee kokkuhoiu poliitikast kurnatud. Havanna avalikus raamatukogus oli suur veetünn vetsunurgas ja boksid siis rohkem-vähem reostatud. Süsteem toimis nii, et peale umbkaudu iga 10-15 vetsutajat tuli tädi, ammutas ämbriga vett ja kallas kogu tekkinud saasta üle. Mu sõbranna on nõrgema südamega, tegin tema jaoks ise ämbritöö ära, et ta saaks ka rahulikult käia... Kui me tagasi jõudes Helsingi lennujaamas ootasime, pesin käsi iga natukese aja tagant ja mõnuga, nagu kirurg :)

Kunagi Norras suusatamas käies. Olime vist 10 km ära suusatanud, kui märkasime, et raja ääres on kemmerg. Väljas oli umbes -10 kraadi, kuid wc-sse oli vaja minna. Väljast oli selline tavaline putka, link uksel ja mingid juhtmed tulid katusest välja. Sees oli aga elektriradiaator, kraanist tuleva sooja veega kraanikauss ja veega pott ning oluliselt soojem kui väljas.

Siis Sitsiilias Catania rongijaamas oli vaja wc-sse minemiseks automaadist žetoon osta, maksis vist 1 euro. Seejärel läks žetoon ukse juures olevasse masinasse ja uks läks lahti. Wc oli isegi puhas ja paberit veel oli, seepi enam mitte. Kabiinis oli põrandaks metallvõrestik, mõtlesin, et kui nupukad, et lased mööda, siis miskit ei jää põrandale ujuma. Ja kui vett peale tõmbasin, siis pesi samal ajal ka restialuse puhtaks.

Ja need jalajälgedega tualette oli Sitsiiliaski, ühes kämpingus oli tavalise potiga wc-sid ja ka jalajälgedega, mis olid puhtamad.

iirimaal, mündiga automaatwc-d. olen nii noor, et polegi elus eriti täiskustud wc-sid näinud ja ei osanud arvestada, mis seal juhtuda võib. lasen mündi sisse, uks sõidab tsahh-tsahh lahti. vaatan, et jube kole täiskustud põrand, mul plätud jalas, sinna ma küll ei lähe. lasen kõrvalkabiini mündi, uks läheb tsahh-tsahh lahti - üsna sama seis, kui mitte veel hullem. aga kuna münte rohkem polnud, siis astusin toonekuresammul sisse, nühkisin paberiga prill-laua puhtaks, lasin püksid maha, istusin potile ja polnud vigagi. päris hea hakkas. kui püsti tõusin, siis taipasin, et pükste rebadele laskmine oli suur viga. püksisääred olid tagant vastu maad ulatunud ja lurrrrrps põrandalt kollase vedeliku ilusti sisse imanud. karm. pärast käisin mööda linna pikka aega märgade püksisäärtega ringi. haisust... mnjah, haisust las ajalugu parem vaikib, see oli ülikarm.

Ei mäleta täpseid kuupäevi, aga no septembri lõpp-oktoobri algus. Giidiks oli Heigo Sahk, reisisaatjaks Kaido, Tarmo filmis kogu aeg ja bussijuhid olid Onu Jaan /Don Juan/ ja Andrus. Olid samal reisil - ?

Randusime pärast tervet päeva paatidega kulgemist ning leidsime eest üllatavalt kena peatumiskoha. Mis asja veelgi meeldivamaks tegi oli see, et keset ei midagi oli see koht nagu pärl koos sealasuva kuivkäimlaga, mis ei haisenud WC paerit oli küllaga ning puhas ning viisakas. Järgmisel päeval tulid kohalikud seda telkimispaltsi puhastama ning siis sai nende juttu tehtud ning siis korrastajad rääkisid et Eestis elavad ikka imelikud inimesed. Nimelt oli ühel korral keegi käimla lihtsalt ära varastanud!! Imelikuks teeb selle asja see, et sinna pääseb vaid paadiga ning mööda maismaad teed sinna juurde ei vii ning lähim asustatud punkt on ikka kümnete kilomeetrite kaugusel.

no selge, reis on tuttav, mälestused helged, ma see tüdruk Kaido kõrvalt. pole enam sinuga ammu muljeid vahetanud

P.S! Mu mail on endine, mobiil on endine - muudkui suhtle :)

Ütle nüüd, kus kokku saame - kempsuteemas :D

Tänavu suvel Austria pealinnas kohalikul turul, Naschmarkt vist nimi. Söödud ja osteldud, leidsin selle tähtsa koha ka üles. Tasuline, paksu türgi tädiga. Tädi kasseeris mündi ja seejärel suunas mind kabiini ukseni, kuigi need olid lahti. Ja siis kui olin sisse astunud, keeras ukse kenasti minu järel lukku. Mõtlesin, et kas pean hõikama või koputama, kui asi korda aetud ja võtmega tädi tuleks mind vangist vabastama. Õnneks avastasin, et seespool oli keeratav nupuke, nii et välja sain edukalt omal jõul.

Aeg- Ungari 2006. Oleme naabriga Budapesti keskturul, on viimane päev enne kojusõitu. Leides vastava asutuse oleme õnnelikud, et pole järjekorda...ukse ees tolgendab küll mingi võtmekimp, aga see ei mõju meile, ei tee ka ettevaatlikuks... nii, naaber sisse ja mina valvesse.. korraga saabub tige paks mammi ,kes hakkab midagi karjuma( arvatavasti ungari keeles). Püüan talle inglise, vene ja lõpuks eesti keeles selgitada, et keegi on sees. Ei midagi võtmed tasku ja mutt paneb punuma. Seepeale saan hõigata naabrile, et oled luku taga ja mutt kadus minema. Muidugi võite arvata, et kiitust sealtpoolt ust küll ei kuulnud. Panime pead kokku ja saime selgeks, et tuleb abi leida. Kõrvalolev müüjanna teatab, et see mutt on frukt ja tema ei suhtle sellisega. Õnneks soovitab ta minna restorani abi kutsuma.. restoranis tuleb aga 2 korda nii vene- kui inglise keeles selgitada, milles asi. Nüüd uuesti abi ootama, aga vahepeal on mutt lasknud hädalise välja, kasseerinud nii nõutud forindid kui pisikese lisaboonuse. Minu kohale saabudes näitab uhkelt, et pole seal kedagi. Mina muidugi ei usu ja lasen kontrolliks ukse avada.. polegi ja naabrit ka pole. Ungarlased ei oska tavaliselt peale kohaliku keele midagi...

Monaco loodusloo/ meremuuseumis võis veel augustis kohata ligast kempsu jalajälgedega...

Endal kogemus auguga peldikust ühes Tbilisi restos. Huvitav on see, et muidu seda sealkandis eriti ei kohanud, aga just restos, mis oli üks pealinna peenemaid, daamid kandsid õhtukleite jne. Ja peldik ise oli hiigelsuur, stiilis marmorist ja läikivate peenete kraanidega. Ja kõige selle juurde üks labane auk. Maitse ja stiili üle muidugi ei vaielda.

Selle aasta mais käisin Taivanil ja seal tundusid vetsud küll väga puhtad olevat. Ühes teemajas oli isegi sedasi, et läksid kabiini sisse ja sealt avanes vaade otse akvaariumile, kus siis sulistasid ringi kuldkalad. Peab ütlema, et üsna muljet avaldav :) Panin pildi ka selle kohta www.album.ee/marella

Tahaksin veidi rääkida inimeste käitumisest tualettruumides. Iga kord ,kui väljaspool oma kodu on vaja külastada tualettruumi, kontrollin ,kas ukse lukustussüsteem töötab, kuhupoole avaneb uks jne. Oma sellise käitumisega võin kõrvaltvaatajaile jätta kentsaka mulje - aga elu on mind õpetanud . Kuna olen keskmisest tublim klaustrofoobik (kardan kinniseid ruume) , siis WC-d kuuluvad minu erilise tähelepanu alla. Olin aastal 1994 bussireisil Pariisis. Enne pikka kojusõitu tegi meie grupp peatus Monmantril ühe metallist välikempsu juures. Oli selline hõbedane ja ümmargune ja väga kahtlase olemisega majake. Giid informeeris meid, kui endisi nõukogude riigi kodanikke , kuidas selliseid ruume kasutada. Mina ei pannud tähele kogu juttu ,mida ta rääkis, meelde jäi vaid see, et on olemas mingi seos vee tõmbamise ja ukse avanemise vahel. Lasksin siis oma mündi pilusse - uks avanes ja kogu sisemus tundus päris kena. Kui olin omadega valmis ja tuli aeg vett tõmmata, saabus minu jaoks õuduste hetk! Vett ei olnud kusagilt tõmmata ega vajutada ega valada! Nuppu lihtsalt ei ole! Kuna olin oma blondiini mõistusega endale selgeks teinud ,et uks avaneb ainult pärast vee tõmbamist, siis olin kindel ,et sellesse majakesse jään ma igavesti ja hakkasin appi karjuma. Ukse taga seisis sõbranna, kes oli naerust nõrkemas ja soovitas mul uks lahti teha. Mina hüüan vastu,et ei saa, sest vett ei ole kusagilt tõmmata. Tema uuesti vastu, et tee uks lingist lahti. No seal see oligi! Oma suures paanikas ei märganud ma ,et uksel oli olemas ka link millega ust avada. Lihtne tõde oli selles, et peale ukse avamist tuli vesi ise peale ja kogu vets desinfitseeriti samuti ära. Mina aga kujutasin asja ette vastupidiselt. Tagantjärgi mõeldes ei suuda ma aru saada ,kuidas inimene saab arvata, et iga kord kui vett tõmbad läheb uks lahti! Siit ka minu moto WC-des käies - säilita rahu!

Mälestusi aastate taguselt venemaalt..

1. Vorkuta rdj. Kevadine aeg - st. polaarkevad, mil päike ei looju, aga ikka veel miinuskraadid. Eestlaste jaoks ei midagi hullu. Õhtu. Otsime vetsu, mis asus kuskil rongide manööverdusplatsi keskel. Seisab seal puust, tavalisest välikäimalst sutsu suurem, kahe uksega putka. Avad ukse ja näed mäge. Mägi koosneb sellest, millest vetsus lahti saadakse ja paberist külmunud olekus. Kellegi hoolitsevad käed on mäkke raiunud astmed...
2. Tehnikum kuskil Komimaal. Küsime vetsu, lahke tädike juhatab, et seal selle koridori peal. Ongi. Kõrvuti kaks ust. Ühel meeste ja teisel naiste vetsu tähistavad tähed. Astume siis vastavalt oma soole ustest sisse ja satume nn eesruumi. Sees kohtume. Edasi viivad juba kabiinide uksed. Nende taga avaneb vaade ühest suurest (pinnuvabast muide!) puidust prilllauast, millel kenasti augud sisse lastud. Vaheseinu mudiugi ei ole. Tegelikult oli selle reisi üheks peamiseks muljeks just vetsu-saaga. Reis oli rongiga - seega sealset vetsu sai vaid öösiti kui rong sõitis kasutada. Vetsuküsimus oli kogu aja aktuaalne. Kahjuks on aga reisist juba paarkümmend aastat möödas ja meeles vaid mõned eredamad kohkumised. Seevastu heast küljest on meeles Riia Lido-kompleksi tualett, kus seinal oli ka konteiner paberist prilllaua-katetega. Pole seda Eestis ega ka mujal oma Euroopa reisidel seni kahjuks rohkem kohanud.

Islandil oli ühes infopunktis unisex WC. Mõned kabiinid ja pissuaarid ja kraanikauss ühes ruumis. Pissuaarid olid üsna (ühise) kraanikausi lähedal ja vaheseinu polnud.

Suvaline Euroopa sadam, tualeti senal kiri"Härrased Teil ei ole see nii pikk kui te ette kujutate, astuge palun pissuaaridele veidi lähemale" Sama tualeti seinal teade üsna mitmes keeles - Suitsukonisid palume pissuaaridesse mitte visata, selle alla keegi lisanud oma avalduse- muidu saavad konid märjaks ja neid on raske hiljem uuesti süüdata.

mul oli PAapuas selline lugu, et sügaval dzunglis meie ööbimiskoha peldik oli lihtsalt selline metsamaterjalidest seina taha minemise süsteem lageda taeva all, ukseks kardin. Korra, kui ma seal majandasin, tormas kohalik Mutumbo sisse, et liiva sisse kukkunud õllepudelit liivast puhtaks loputada. Kuna ma seal alles kohmitsesin, siis esimese hooga kukkusin sõimlema, et kuhu sa krt tormad, kinni on ju. väljudes seletasin talle veel kord, et nii ikka sisse ei tormata peldikutesse, kui seal keegi ees on. Pange mingi sildisüsteemgi "Kinni/lahti" välja või miskit. Järgmisel hommikul loperdaski ukse kohal tuules silt - paberilipaka peale kirjutatud ühele poole "open" teisele poole "occupied" ning keskelt ühe niidiga üles ukse kohale riputatud.

Kunagi räägiti anekdooti, kuidas Viin on ooperist nii läbi imbunud, et isegi vetsudes mängitakse Mozartit ja Straussi. Ha-ha-haa, hea nali, sai ikka südamest naerdud. Kuni 2005 aastal Viini sattudes tuli tõdeda, et nii ongi. Mitte küll igas viimses kui tualetis, aga metroos oli ühe raamatupoekese kõrval täiesti olemas "Opera Toilet", kust kostis tol hetkel Straussi. Kahetseme sõbrannaga siiamaani, et meil just seal ei olnud vajadust tualetti sihipäraselt kasutada ja piirdusime ainult hämmingus jõllitamisega :(

Sõbrannale tuli välismaalt peika külla. Saabus aeg tualetti kasutada... kõik läkski ladusalt kuni vee tõmbamiseni. Nüüd selgus tõsiasi, et sellest potist küll vett ei tule...väheke eemal, oh imet, seisis teine pott. Lugu selline, et vetsus planeerisid vanemad remondiga alustada, uus pott oli lihtsalt ruumi tõstetud.

Autoreisil läbi Poola oli muuhulgas ka üks kiire pissipeatus. Mina kui peatuse põhjustaja ja hädaline tormasin siis kõige ees mingisse söögikohta eesmärgiga kähku vets leida. Ja seal nad olidki :) Pikemalt analüüsimata erinevaid märke hüppasin sisse tuttavasse kolmnurgaga naiste omasse. Seal aga seisab pissuaar. Ma olin kuulnud, et seoses võrdõiguslikkusega jne on ka naistele mingid pissuaarid tootmises juba. Olin seda siiani libauudiseks pidanud, kuid.... siin see pissuaar nüüd seisis. Uudishimu oli suur, et kuidas seda peaks kasutama, kas nägu või selg ees? Selg ees oli teine vähe kõrgevõitu.... Nuputasin seal pissuaari ees mõnda aega,proovisn igati... lõpuks andsin loobumisvõidu ja läksin ikka kabiini vanamoodsale potile:) . Kui kabiinist välja tulin, kasutas pissuaari parajasti üks noormees... ja teine ootas oma järge. Väljusin nende vahelt sirgeselgselt ja väärikalt ( niipalju kui see antud olukorras võimalik oli ) Ukse taga tuli mulle meelde küll, et Poolas tähendab meie mõistes naiste kolmnurk meeste WC-d ja naiste tähis on ring hoopis... Kahju, et need noormehed mind minu pissuaarikatsetustelt ei tabanud :))

India rongijaam. Vajadus seda lihtsamat häda minna tegema. Hüppan oma teada meeste omasse sisse. Vaatan ringi - väljanägemine ei meenuta euroopat aga üldiselt talutav. Igal pool ainult kabiinid. Sisenen ühte kabiini. Potti eest ei looda leida, ainult pisike auk ebaloomulikus kohas nurgas. Tänan jumalat, et paksemat häda pole. Õndsas kergendamise olekus arutlen omaette kuidas sealt pisikesest august jämedam asi peab alla mahtuma. Lõpetan tegevuse ja hakkan kohta lähemalt uurima. Paberit loomulikult sellistes kohtades ei ole (pühkimiseks asemel pestakse veega urruauk puhtaks), seda asendab 2 meetrine veevoolik. Pea kohal mingi imelik asjandus vooliku kinnitamiseks ja järku hakkab koitma - tegemist ei ole mitte WC vaid kohaliku dušširuumiga.

on kujunenud WC-tripi kindlaks punktiks. Aastal 1999 Amsterdami südalinna McDonalds'is süües, soovis tuttav tütarlaps WC-sse minna, aga naases sealt õige ruttu, kuna WC ees istuv tädi teda sinna lihtsalt ei lasknud. Läksime siis kahekesi, mind oldi nõus WC-sse laskma, aga tuttavat mitte. WC oli tasuta, kui soovisid siis võisid raha anda. Aga kuna tädi põhimõtteliselt keeldus "teenindamast", siis ei hakanud ka rinnaga teed murdma; põhjus võis peituda tuttava minis.

Ilust WCs - Pariisi Montparnasse'i WC- piletimüüja on mul siiamaani meeles kui kõige ilusam mustanahaline naisterahvas, keda ma näinud olen; WC millegi erilisega mällu ei sööbinud.

Jah, wc-s tuleb alati säilitada rahu :)) Olime sõpradega Hispaanias Garanadas, pisut vindised, ühes baaris selgitasin välja, kus on wc, läksin sinna, kõik oli ok. Järsku kustus valgus. Uks ka enam lahti ei tulnud. Sattusin paanikasse ja logistasin jõuliselt ust, kuid see oli kinni, mis kinni. Püüdsin rahuneda ja kogusin end hetke, siis tuli meelde, et lukustussüsteem oli katki juba enne ja uksele oli hoopis haak lisatud. Leidsin selle käsikaudu üles ja saingi välja. Tuli oli seepärast ära kustunud,et oli automaatne valgustus - ilmselt kohmitsesin kabiinis kauem, kui keskmine hispaanlane .... aga see tuleasi oli ikkagi julm ...

Minumeelest on rootslastel energia kokkuhoiust imelikud arusaamad. Abiskos mingis poes ka tasuline peldik nagu ikka ei midagi erilist lihtsalt viisakas ja puhas aga uksel silt: "tuli kustub 1 min pärast" ja nii oligi, kellel kauem aega läheb vaadaku ise kuidas kottpimedas hakkama saab. maksad 5 seki ja aega 1 min (a la situ ruttu karu tuleb) hea, et veel alarmi ei olnud ja uks automaatselt lahti ei paiskunud.

Ma arvan, et kõik kes on käinud jaapanis, siis ühe reisimälestusena jäävad neile meelde just vetsud. Pole vist mõtet hakata rääkima digivetsupottidest, aga igakordse stressi tekitas teadmine, et jälle tuleb hakata otsima kohta kust vett peale lastakse. See süsteem oli igaühel eriline ja mis nupust seda teha on paras mõistatus. Ja see nupp ei pruukinud olla üldse poti küljes. Tuleb tunnistada, et kaks korda jäigi tõmbamata. Mida ei leidnud, seda ei leidnud. Küll aga oli selle kõige tavalisema söögikoha wc-s kasutamiseks kenzo parfüümid. Päriselt ka.

Berliinis brandenburgi väravates mõni maa linna poole tagasi müüakse (näidatakse) ühes majas VW erinevaid mudeleid, sealsamas oli ka välja pandud Bugatti Veyron (aasta oli 2000) kuna me olime enne kõvasti õlle libistanud tuli wc häda peale. Otsisin siis wc-d ja leidsin selle siis kuskilt kõrgemalt korruselt. Must marmor, kuld jne kiiskamas suundusin oma häda kergendama. Välja tulles avastasin wc ukse juures mehikese keda ma siis astudes ei olnud märganud, peale kätepesu andis ta mulle ilusti froteerätiku, mille ta peale kuivatamist spets kasti viskas, ilmselt pesemiseks. Peale kätepesu ja kuivatamist oli ka võimalik erinevaid Hugo,212 jne. parfüüme/losjoone kasutada oma käte elustamiseks. ja seda kõike tasuta (oli muidugi võimalik taldrikukesele rahakest poetada, mida ma ka suures tänulikkuses tegin) Parim toilerikogemus elus ühesõnaga Halbu kogemusi on ka, poisina kaukaasias mägedes käies sai erinevate pellerite uste pealt ikka tagasi põrgatud kogu aeg, aga õnneks vanemate julgutavade sõnade saatel otsisin endale üldjuhul mingi mugavama koha kus ihuhäda kergendada.
Teine hirmus koht oli Mineralnõje-vodõ lennujaamas, kus selajal oli pool lennujaamast põlenud, ning inimesed käisid jaama vastas üle tee umbes põlvekõrguses rohus end kergendamas, nii et paarikümnel inimesel oli pool keha rohust väljas. nii see seal käis.

Mõne päeva tagune elevust tekitanud elamus pärineb Lissabonis Pavilhão Atlânticost, kus portugallased on EU eesistumist väga tõsiselt võtnud ja terve hoone väga trendikaks teinud, sh tualetid.

Enda arvates olen natuke ikka Euroopas ringi liikunud, aga sealne süsteem oli naljakas ja uudne samal ajal: tualetipoti prill-laua tagumises osas oli sinine nupuke, millele vajutades surises prill-lauda mööda kileriba, nii et potileistumine näis igati hügieeniline. Nii ma siis suristasin seal nagu väike vaimustuses laps, mitte et tingimata oleks tahtnud krõbisevale kilele istuda :)

Teine kogemus pärineb sama hoone invatualetist, kus sisenedes süttis automaatselt valgus (mis iseenesest on tänapäeval ei ole eriline tehnikaime), aga iva oli selles, et valgus süttis alles hiiglasuure tualetiruumi keskele jõudes , mitte sisenedes ja ukse läheduses olematut lülitit otsides :)

Siin ennist on palju nn jalajälgedest räägitud, mind ennast rabas nende nägemine mõned aastad tagasi Riia bussijaama roosas tualetis. No ja Ukrainas nad on ka ikka väga levinud, endal kogemus Krimmist ja Kiievist. Kusjuures Kiievis osalesin ühel üritusel, kus suht rahvusvaheline seltskond koos ja pidin siis osasid Euroopa kolleege delikaatselt juhendama, kuidas sellises kohas toimetatakse, sest mõnele neist oli see kogemus esmakordne.

Minu üks kõige hullem kogemus oli siis, kui ma olin miski 13-14. Oli tegu ühe esimese välisreisiga (peale Soome) ja sihtkohaks oli Põhja-Itaalia. Muidugi see oli aeg, kus hinnad olid Lääne-Euroopas väga erinevad Eestist ja meie rahas ligi 10 krooni WC külastuse eest maksta tundus ülemõistuse. Seega, kui WC uks avanes, siis selle asemel, et see kinni lasta ja siis uuesti mündiga maksta, haarasin kohe uksest kinni ja astusin sisse. See oli aga suur viga - kabiinis hakkas tööle automaatsüsteem, mis pritsis tulikuuma vett üle kogu kabiini koos mingi def-vahendiga - ühesõnaga õudusunenägu. Ma ei usalda sellest ajast peale enam neid automaatikaga Itaalia Wc-sid.

Teine, hoopis meeldivam kogemus oli paar aastat tagasi Serbias, Novi Sadi nimelises linnas. Nimelt olime oma tuttavatega ühes geikohvikus, kus WC oli üleni roosa ja karvane, lugemiseks oli korralik hulk kirjandust (isegi Kissingeri) ja nurgas kaal (väga revolutsiooniline idee minu arust) :)

Motellis oli WC poti kaanel garantiikiri, mis tagas, et antud pott on hügieeniliselt puhas. Kes seda tagas, ei mäleta.

Minu esimene kang Põhja-Ameerikas oli suur ja rammus. Tõmbasin junnile vee peale, aga siis selgus, et poti äravooluaugu läbimõõt on väiksem kui kang ise. Ei jäänud muud üle kui käepäraste vahenditega ekskrement peenestada. Võehh.

Prantsusmaa linnades näivad need jalajälgsed WC-d üsna tavalised - kohanud olen selliseid nii Orange'is, Les Baux's kui ka Nizza's (Nice'is). Kusjuures need, kuhu sattusin, olid täitsa korralikud, ainult potti asendas jalajälgne auk põrandas :)

Cheval'i lossi aias olid WC-kabiinid vaid naistele, meeste pissuaarid olid nii ilusasti väikese seinakese varju peidetud, et kabiinidest väljuvad ärksamad daamid detailselt näha võiksid, kuidas mehed seal "õiendavad". Mehi seal miskipärast ei märganud, paar poisikest midagi sehkendasid, kuid jooksid hetke pärast suure naeruga minema...

Inglismaal, Essexis, pesitsesid meie neljatärnise hotellitoa dushiruumis sipelgad, vanni all, päris suur pesakond, siis sai neid esimesel õhtul dushi all käies veejoaga tõrjutud ja potil istudes jalgu vaid varbaidpidi põrandale toetatud - muidu äkki ronib mõni üles :)))

Lõuna-Itaalias oli hotellitoa vetsupott kenasti sildistatud "disinfettato" (desinfitseeritud). Tualetipoti kaant üles tõstes osutus, et pott polnudki kinni teibitud, nagu esialgu paistis, vaid lindike puhtust tõendava kirjaga oli üle poti riputatud ja kahest otsast kaane alla topitud.

PS. See küll antud teemaga kokku ei lähe, aga tahtsin lisada, et Lõuna-Itaalias võib üldse igasugust nalja saada :)

Näib, et sealsed meesoost hotellitöötajad pakuvad naisterahvastele ka muudsorti lõbusaid teenuseid (lisaks oma sügavale silmavaatele), alates romantilistest jalutuskäikudest õhtupimeduses, kuni hotelliverandal suudlemise ja kahekesi hotellitoas "ajaveetmiseni" välja.

Ise küll neist huvitavaist pakkumistest loobusin, kuid nalja sai igatahes palju... ;))))

Lugesin, pugistasin naerda ja mõtlesin, et panen oma kogemused ka kirja, kuid veidi teise nurga alt. Töötasin nimelt mõni aeg tagasi hotellis toateenijana ning sellest ajast on meeles näiteks:

*kui äriklassi toas ööbivad kaks vanemat bakalaureusekraadiga saksa härrasmeest, siis kuskohast võib leida nende käteräti? Õige, kempsupotist.

*Väljend "hambaharjaga tualetipotti küürima" omandas meie jaoks otsese tähenduse, kui saime sõimata majutusjuhilt, kes käis sõna otseses mõttes nuusutamas koristatud tubade kempsupotte. Pärast seda soetasime kodust vanad hambaharjad ja küürisime nendega prill-laua ühenduskohtadest, kuhu mingi muu puhastusinstrumendiga ei ulatunud.

*Miks pannakse äriklassi tuba avariiseisundisse? Sellepärast, et kaks doktorikraadiga soomlannat on otsustanud lahendada kahe peale ära pudeli Metaxat, oksendada kempsupotile kuhja peale ja lasta mõlema voodi madratsid sõna otseses mõttes läbimärjaks.

*Miks on terve tubadebloki valged käterätid ühtäkki mustakirjud ja haisevad tavoti järele? Õige, rallimeeskonnal oli ometi vaja millegagi mootorijuppe puhastada.

*Kuhu peidab soomlane hotellitoas oma rahakoti? Õige, loputuskasti.

Meenuvad veel šampusega põranda pesijad, sigareti kustutamise jäljed prill-laual ja rullitäis lahtikeritud kempsupaberit rõdul...

Lugu olla juhtunud u 10 või tiba rohkem aastat tagasi armsas koduses, kuid mõnel pool turismimekana tuntud Tallinnas. Keegi endale meediamaailmas teed sillutav ajakirjanikuhakatinna teinud oma meelest vinge nalja, avades ühe Tallinna tuntud kultuuriasutuse kõrgeima korruse vetsuakna ja lastes sealt vabalangemisele rulli pehmet paberit, olles ettenägelikult fikseerinud selle lahtise otsa avatava akna vahele. Ikka selleks, et rull tervelt tänavale ei prantsataks, vaid jääks kunstiliselt asutuse fassaadi kaunistama (pidi ikka kvaliteetne paber olema, mis vabalangemisjõududele rebenemata vastu pidas!). Preili ise olevat jõudnud enne teolt tabamist sündmuskohalt plehku panna. Loodan, et see ei ole linnalegend, sest wannabe levitas oma väidetavat vägitegu tuttavate kaudu ja minagi kuulsin seda ühe tema selleaegse tuttava suust u 10 a tagasi.

Kunagi vene ajal oli Tallinna lennuväljal lennuraja remont. Reisijad pidid väga vara lennujaama minema, seal "töödeldi" reisijaid nagu lennujaamades ikka, kaarest läbi ja puha, siis pandi bussi ja sõidutati suure kaarega ümber linna Ämari sõjaväe lennuväljale Hiiumaale ja Saaremaale sõiduks, mis tol reisil oli ühildatud. Ämari lennurajast tükk maad eemal pandi meid bussist maha ja stjuardess valvas meid hoolsalt nagu kanaema tibusid. Meie seisime ja nägime, kuidas reaktiivhävitajad maandusid, maa meie jalge all vappus nende mürast. Lenduritel olid kiivrid peas ja lehvitasid meile, tavareisijatele uljalt oma hävitajatest. Ootasime tükk aega, kuni 2-3 hävituslennukit maandus ja lõpuks meie ~30 kohaline resilennuk ette tuli. Kuna sõit ümber linna kestis vist üle tunni ja seisnud olime ka mõni aeg, siis ühel mehel tekkis vajadus. Märkasin, kuidas ta portfell käes tasahilju ikka nihkus ja nihkus lennurajale lähemale. Stjuardess hakkas karjuma, et ei tohi lennurajale läheneda, mees ei teinud kuulmagi, nihkus ja lõpuks ei pidanud vastu: viskas portfelli maha ja spurtis otse lennuraja ääres kasvava võpsiku suunas, milles vaevumärgatava kontuuriga terendus vist hävituslendurite käimla. Stjuardess jäi ka nagu lõigatult vait, kui asjast aru sai.

Väga lihtne - ööbisime Napoli lähistel Cassertas, 4-tärni hotellis ja tahtsime hommikul natukeseks rõdule päikest võtma minna. Rõdupõrand ja toolid olid koristamata, et mitte öelda - paksu tahmakorraga kaetud. Ei viitsinud nühkima hakata, laotasime hotelli lumivalged saunalinad peale ja istusime, kuulates alt tänavalt kostvat mõnusat masinate tuututamist ja itaaliakeelset valimisreklaami mingi auto katusel olevaist valjuhääldeist. :)

Kopi-peistin siia ühe värvikaima oma peldikukogemustest pikemast reisikirjast. Sissejuhatuseks. Olime sõbraga ronimas Alpides Matterhornil pikka Leoni harja marsruuti, vaheööbimisega 3835 m kõrgusel mägihütis.

Tsitaat reisikirjast "Kui Carrelli hütt nähtavale ilmus, hoidsime juba teadlikult paremale, et mitte korrata minu 2 aasta tagust viga- siis sattusin liiga vasakule ja hüti alla jõudes leidsin õudusega, et hüti peldikuauk on minu kohal, äkki ei olnud enam kuhugi ohutult ja sanitaarselt käsi ega jalgu panna. Ainus pääsetee täpselt tuldud teed tagasi ja ruttu, enne kui keegi end üleval kergendama hakkab. Repliigi korras- Carrelli hütt kuulub Itaalia Alpiklubile ja asub täpselt mäeharjal, seega üks pool rippumas Itaalia ja teine Shveitsi poolel. Ja vot peldiku on itaallased ehitanud Shveitsi poolele ning olen kindel, et heameelega. Ja loomulikult pole sel sitamajal lampkasti, tuule õige suuna ja külladase tugevuse korral ei jõuagi vedelam kraam mäenõlvani kümmekond meetrit allpool, vaid surutakse tuulega august tagasi üles. 3 korda võite arvata, mis siis juhtub."

Lisan veel, et samas peldikus oli augu kõrval seinal itaaliakeelne silt. Tõlgituna umbes "Palun tsentreerige oma junn augu keskele. Tänan!Itaali Alpinismiklubi."

Huvilistele kogu reisikiri: http://www.matkasport.ee/jutud/alpinismireis_2001/Alpireis2001.htm

Viinis on ooperipeldik metroos :D Aga neid "karukäppasid" - auk maas jalajälgedega, neid ma nägin Kreekas shelli bensukas ja ka Rumeenias, Bulgaarias.

Aga mis teid neis "käpajälgedes" ometi nii shokeerib? Minu arvates sellised pellerid isegi hügieenilisemad, sest mitte kõik mehed ei oska/viitsi prill lauda ajutiselt üles tõsta ja noksi potti tsentreerida. Päris pisikesed mehed ei ulatugi! =o)

MEHED võib-olla jah saavad selle augu ja jalajälgedega paremini hakkama. Aga katsuge kordki naiste kombel kükitades asja ajada. Natuke ikke hirm on, et iseendale jala pääle lased või pärast "produkti" sisse koperdad :P

Abikaasa on soomlane, (synd.1952) kui ta söjaväes olles metsas ööbis, siis kasutati samuti puulangetamise varianti...nihutati edasi kui hais nina kinni löi.

dahab, blue hole. toilet täitsa olemas, uksel kuri araabia tädi, kes kasseerib sult näo järgi pounde. ok, maksad ära, sest vaja on tualetti tarbida, saad killukese paberitki, sisened. wc-s sees kabiinid, kabiinide ustel hullupööra suured sildid et don`t pay any money, this is a free toilet (ehk siis ära maksa raha, tegemist on tasuta peldikuga). vot ei mõista, mis kasu on sest infost siis, kui oled juba maksnud :) vastasel korral e ilma maksmata ei õnnestu nagunii toda hoiatavat silti näha :) aga kokkuvõttes kena, et keegi tükikesegi paberit pakkus, muidu oleks oluliselt kehvem olnud seal omi asju ajada (ei hakka kirjeldama, mis seal sees ees ootas, aga võin öelda, et nii makstud rahale kui wc sisule vastavalt oleks tädi uksel pidanud mulle paar rulli paprit pihu suruma, mitte 10 cm riba...)

Oo, Pariis ja Seinel kulgev laev. Sansoonide saatel tekkis vajadus kylastada laevas olevat wc-d. Oh, häda see ruum oli rövedalt must ja uks avanes sissepoole vastu vöikalt musta kempsupotti. Suurt vaeva sai nähtud, et mitte pykse määrida.

Värske kogemus Saksamaa väikelinnast nimega Kempten. Tore-kena hotell, 4 tärni, tuppa astudes tardusime - paremat kätt jääva vannitoa ja WC uks üleni läbipaistvast klaasist. Klaasist oli ka ümber nurga jääv 50cm laiune riba, mis avatud toa poole. WC ukse vastas kapp, mille küljes maast laeni ulatuv peegel. Kui peegel jätta sinna, kus ta hetkel oli, on kõigil toasviibijatel täpne ülevaade kõigest, mida vannitoas ja WC-s tehakse. Siis leiutasime, et kui peegeluks seina poole lükata, pole asi nii hull. Milleks aga oli klaasist WC uksel lukk, seda ma ei suutnudki taibata. Näide siis siin - http://www.waldhorn-kempten.de/en/gaestehaus.php?sel=2.2.0

Teen lühidalt. Pole eriti kirjaniku tüüpi. Viimase peal restoran. Toit imeline. Lahen kepmsu ja nii ilus kemps. Kemps tais aasia naisi. Noh mitte tais aga 3 tukki askeldas seal kull. Uks neist tuleb kiirel sammul minu juurse ja viipab mind endaga kaasa ja juhatab mind vaba kempsuni. Noh sinna vaikese ruumini kus pott asub. Avab ukse ja viipab sisse. Olin hammunud ja astusin sisse. Valja tulles tormab naine minuni ja viipab kraanikausini. Laseb mulle pudelist seepi katele ja teeb kraani lahti. Pesen kasi....ja siis ulatab proua mulle ratiku! Seejarel laseb katele kreemi ja masseerib selle mulle katele! Siis pakub suurest parfuumide valikust mulle lohna ka. Valikus olid Chanel ja Dior ja palju muid. Siis teeb proua mulle ukse lahti ja noogutab naeratades nagemist. Uhtegi sona me ei vahetanud. Nad ei raakinudki minu arust inglise keelt. Vot selline tore elamus.

Noh, neid põrandas oleva auguga kohti on meie maakohtade bussipeatustes veel palju... olen minagi jalgrattaretkedel sellistes kükitanud ja lootnud, et keegi nüüd ruumi sisse ei astu;) Pole ju neil ruumidel uksigi...

Üks selline on Tartu lähedal Külitse bussipeatuses. Veidi kaugemal Nõos on kah selline, seal sai (ehk saab praegugi) lugeda seinalt värssi:

"Ära istu kaua siin, sest see pole limusiin. Tõmba vett ja täna taevast, et sai lahti sitavaevast";)

Vatikanis suur ja uhke kemps, soe-külm vesi, seep, peeglid - kõik kaunis. aga kabiinis - jalajäljed.

Prantsuse rivieras, Eze'i parfümeeriavabriku õues purskkaev, mis pritsib lõhnavett...

WC oli minu mäletamist järgi täiesti korralik ja kena, aga kätepesemiseks taas selline "mõrtsuk-kraan", mis pritsis ühe reisikaaslase Mr. Beani kombel märjaks. Eks ta siis ka üritas end sarnaselt kätepuhuri all kuivatada, meie, kes seda nägime, olime naerust kõverad :).

Kuivaks ta selle lühikese ajaga ei saanudki, mistõttu läksime siis, kaks ees, üks taga, väga väärikat nägu tehes bussi tagasi.

Ghana vetsudest võiks kirjutada raamatu. Valmis tuleb olla halvimaks, et siis "parimad" pellerid võiks üllatada.

1. Sul on vedanud, kui peldik on olemas
2. Sul on rohkem vedanud, kui uks on ees või kui see käib lukus
3. Sul on veel rohkem vedanud, kui peldikus on pott
4. Sul on kõvasti vedanud, kui pott on loputuskastiga
5. Sul on eriliselt vedanud, kui loputuskastis on vesi, surve, või kui see töötab, ilma et sa peaks sinna sisse oma käsi ajama
6. Sul on roppu moodi vedanud, kui peldikus on paber või kraanikauss. Ärme lasku luksustesse nagu peegel, kätekuivati, üldine puhtus.. Enamuse ajast punktiga 4 asi lõppes.

Viimane meeldejääv tualetikülastus oli augustikuul Milano-La Spezia rongis. Sõit päevasel ajal ja läbi lausa hingematvalt ilusa maastiku - mäed, orud, istandused jne! Muidu tualett 5+, puhas, meeldiv, ei lehka, ega midagi. Aga kes selle rongiga sõitnud, teab, et rannikul (Genova ümbruses) toimub enamus reisist tunnelites. Kuna ju tegu ikkagi päevase reisiga ja tualetil lausa jääklaasiga aken, siis lambid ei tööta! Niisiis peabki seal pimedas ootama, kuni jälle kahe tunneli vahel natuke päevavalgust saad, et end ohutult ruumist eemaldada. Pikim aeg tunnelis oli umbes 20 minutit, jumal tänatud, et sel ajal ei sattunud toda ruumi külastama. ;)

Elamus 1: Välismaa. Uhke restoran. Vajadus külastada wc-d. Uksel silt WC, ei mingit viidet meestele ega naistele. Astun sisse. Üllatus suur, siinjuures esialgu vägagi meeldiv. Peegelseinad, mugavad toolid ja väike lauake, põlevad küünlad, mahe muusika, õitsvad lilled. Mõningase püüdluse peale leian üles selles peeglite peegelduse maailmas kabiini vajalike toimetuste tarbeks. Sisenen kabiini, istun potile, tõstan pilgu... Ehmatades avastan, et kõik mis toimub väljaspool k.a. õues on näha, omavahel õues juttu ajavad inimesed, sõitvad autod ja näen tualetti astuvat meesterahvast, kes astub kindla sammuga minu poole, peatub kraanikausi juures et käsi pesta, siinjuures märgin, et kraanikauss paiknes kabiini välisseinal ning meesterahvas toimetas oma toimetusi näoga minu poole. Istun potil, keha ei toimi eelduste kohaselt, ootan vaikselt puna põskedel, et meesterahvas lahkuks. Pärast seda tõusen potilt ilma et oleksin keha kergendanud, astun kabiinist välja. Käin tualetis edasi ja tagasi, tõden et kabiini sisse ei näe, küll aga on kõik seest välja näha. Aga olenemata sellest tõdemusest, läks vajadus üle. Elamus 2: Tallinn. Linnahalli jäähall. ca 10 aastat tagasi. Pärast sportliku tegevust uiskudel, soov wc-d külastada. Miskipärast oli valgust jäähallis minimaalselt. Pärast mõningast silmade pingutust näen silti WC koos suunava noolega. Sammudes koos meesterahvaga sinna suunas näeme lauakese taga istumas muulast, kes kasseeris raha. Vaatan ühele ja teisel poole, ainult 1 uks sildiga WC. Mõtlen küll, et kuidas siin mehed ja naised eraldi käivad, aga ehk võibolla pärast seda ühte ust tuleb 2 ust. Makstes tädile raha, astume sellest ühest uksest sisse ja satume avarasse ruumi, kus vasakul ja paremal seintel ainult pissuaarid. Meesterahval ei olnud probleemi, aga mina? Kuidas mina? Pärast esimest üllatust, näen et tagaseinas mingi uks veel. Ettevaatliklt avasin selle ukse ja kas sa näe, jalajäljed, kusjuures vaheseinte olemasolus ei ole ma enam väga kindel. Sisenen taha ruumi tõmban ukse viisakalt kinni, aga uks ei ole lukustatav. Palun meesterahval pissuaaridega eesruumis valvet pidada, et keegi teisest soost isik taha ruumi ei tormaks. Toimetan toimetusi ja samal ajal siiralt üllatunud olles, et kas siin siis nii käibki, kõik olenemata soost ühest uksest sisse, ees toas mehed, taga toas naised. Võimalikult kiirelt ühele poole saanud, tõttan kergendatult (et ühtegi meesterahvast rohkem ei tulnud wc-sse) wc-st välja. Eemaldudes wc-st, mingil põhjusel heidan pilgu selja taha, avastan ukse kohal üsna kõrgel lae all hämaruses silti "M". Esiteks jäi mind hämmastama ja hämmastab siiani, et see tädi ka mingit selgitavat vihjet ei poetanud, kui sinna "M"-ga wc-sse astusin. Teiseks sain sellisest kogemusest lühiajalise wc-foobia. Seda siis selles mõttes, et kui juhtusin mõnes tundmatus kohas wc-d külastama, siis potil istudes ehmatusega mõtlesin, et kas ma ikka astusin õigest uksest sisse, oh seda häbi kui see nii poleks. Juhtus nii paar korda, et enne kabiinist väljumist veendusin kuulatades, et kedagi teist wc-s ei oleks, vältimaks piinlikku olukorda. Aga nüüdseks olen sellest üle saanud, ja eks ka vanemaks saanud.

Hahahhaa. Sul on ikka tõiselt vedanud. See laeva juhtub oli eriti huvitav:P

Meenub arhitektuurne meistriteos aastakümnete tagant. Musta mere kaldal, vist Gagras. Imekauni kuurordi rannapark oli varustatud väärilise, pseudoklassitsistlikus stiilis WC-paleega. Kollane/valge, karniiside, kaunistuste jms-ga. Põhiplaanilt ring, st. hoone madala silindri kujuline (pool meestele, pool naistele), vist kuppelkatusega (või oli madal koonus). Pikk-pikk järjekord (+lõvipuuri aroomid) kaugele uksest välja. Mis jätkus sissepoole, kuni trepiastmeteni. Kui ukseavast sisse vaatama ulatus, selgus, et hoone jaotus sarnanes apelsiniviilule, napid vaheseinad jagasid "naiste poole" kolmeks sektoriks. Arhitekt oli jätkanud oma ringi-ideed ka interjööris, kontsentrilised trepiastmed viisid vajaduserahuldaja üles, järjekorras seisjatest märksa kõrgemale positsioonile, peaaegu et troonile - kui seal selline oleks olnud. Aga oli vaid auk. Ristis jalgadega järjekord jälgis kannatlikult, kuidas eelseisja oma vajadusi rahuldas, elades kaasa ja pakkudes abi, kui mõni laps töinama pistis või kui paberit ei juhtunud olema. (vene turist igas olukorras väga abivalmis) Kui asi ühelpool, laskusid nagu diiva mööda treppi läbi pealtvaatajate-kuulajate ridade rannaparki tagasi! Elamus, mida saab aegajalt veel uneski vaadata! Mäletan ka mitmeid aastakümneid tagasi tollases Leningradis äsjaavatud moodsat 'tualetti', Iisaku kiriku vahetus läheduses (ilmselt välismaa turistide vajadusi silmas pidades). Tolle aja kohta ime - kahhelkivid seinas, vesi kraanides jms. Aga - ka seal oli abivalmis järjekord jälgimas su tegemisi, vajadusel nõu andmas! Minust jäi see asutis läbi proovimata, ema viis mu hoopis restorani sööma, et laps sealset vetsu kasutada saaks. Mistahes privaatsus polnud NLiidus soovitav.

Käisin aastatid tagasi Itaalias. Trehvasin sellisele bussireisile, kus peaaegu kõik ööd ööbisime hotellides, kuid vaid ühe öö pidime bussis mööda saatma. Otsustasime teha väiksed veinid, et öö bussis poleks nii raske üle elada. Mõeldud- tehtud. Ostsime veinid ja hakkasime pudelite tühjendamisega õhtul pihta. Uni tuli hea ja magasin kogu öö nagu nott. Hommikul kella 6-7 paiku tegi buss peatuse, et turistid saaksid oma silmnäo puhtaks pesta ja paari tunni pärast inimeste ette ilmuda. Ajasin ka siis silmad lahti ja hakkasin kingi jalga panema. Selgus, et need ei tahtnud hästi jalga mahtuda, sest öine magamine pingil oli tekitanud jalgadele tursed. Ilmselt oli ka veinil mingi roll mängida. Ajasin siis kargu alla, võtsin hambaharja, panin pasta peale ja hakkasin vaevaliselt paljajalu siis bensuka vetsu poole kõndima. Mäletan, et oli kohutav uni, päike siras silma ning astusin poolkinniste silmadega bentsuka poole. Lühidalt öeldes magasin püstijalu edasi. Ma olen üldse hommikuti pehmet öeldes mitteadekvaatne. Vetsus ajasin omad asjatoimetused ära, hambad pesin ka unisena kuidagi puhtaks, silmadelegi sai vett pandud. Hakkasin jalgu lohistades, hambahari ühes käes, silmad poolkinniselt bussi poole astuma. Tegin omad sammud ära, sest jalad mäletasid bussi ja bensuka vahelist vahemaad. Jõudsin sellese kohta, kus jalgade mälu järgi oleks pidanud buss olema. Ja mis ma näen! Bussi pole! No saate aru, bussi pole! Olen kuskil keset Itaaliat, vasakus käes hambahari, paljajalu, T- särgi ja pükstega- kõik, rohkem mitte midagi! Silmad läksid suureks ja selgeks ning mõistus tuli koju. Mõtlesin, et äkki tulin valest uksest välja ja olen valel poolel, kus ei saagi bussi olla. Läksin tuldud teed tagasi. Jõudsin vetsu ja kontrollisin hästi hoolega, et kas tõesti panin ennist valest välapääsust välja. Vetsus olin mina üksi, mitte ühtegi teist kaasmaalast ka enam polnud. Ju siis kõik 40 olid bussi läinud selle aja sees kui ma ekslesin. Selgus, et bensukal oli vetsust väljumiseks vaid üks uks, mida olin nii esimesel sisenemisel kui ka väljumisel kasutanud. Läksin siis sinna tagasi, kus oleks pidanud buss seisma. No mida ei ole, on buss. Õnneks nägin loiku, mis oli jäänud teele meie bussi kondist (konditsioneerist). Vaatasin vasemale ja paremale- mitte midagi ega kedagi. Omaette itsitades istusin puu alla muruplatsile ja jäin elu üle järele mõtlema. Ma olen paljajalu võõral maal, keelt ei oska, näpus on hambahari ja mul pole õrna aimugi, mis tegema peaks. Millal bussitäis rahvast märkab, et ma kadunud olen? Kas ma olen tõesti nii hall hiireke, et mitte keegi ei märganud mu puudumist? Puu all istumine läks igavaks, hakkasin natukene paremale ja vasemale kõndima. Jalutades jõudsin nii kaugele, et nägin bensuka ette. Ja mis seal seisab- meie buss ja tegeleb tankimisega!Segane tunne hinges kõndisin bussi juurde. Neil lõbu naljalt, et näe, minagi jõudsin järele ja poetasid, et nad olid olnud kindlad, et ma nad üles leian. Üks silm nuttis ja teine naeris- hea, et bussi leidsin, aga nuttis seepärast, et keegi ei vaevunud mulle ütlemagi, et minnakse tankima. Siiani ei tea, kas võtta seda lauset komplimendina- me teadsime, et tuled meile järgi.

tuli ja rääkis teistele rekkameestele et kus tal vedas, tuli Saksas ühest peldikust välja kahe rulli vetsupaberiga mis ta seat pätsas. ja parasjagu tuli koristaja vastu, märkas seda ja vilistas, ning kutsus enda juurde ning andis talle veel kümme rulli! vaeseke ei saanud ise arugi, et teda oli ,mõnitatud...

Juhtus see aastakest kümme tagasi Berliini idaosas, Alexanderplatzi kandis. Olime kooliekskursioonil ning meesterahvastel tekkis soov minna tualetti külastama. Ja kus häda kõige suurem, seal avalik tualett kõige lähem. Läksime sisse. Eesruumis oli habetund kassapidaja, koni hambus, tema kõrval hinnakiri - kust siis ise kokku arvutasid oma vajaduse (suur häda, väike häda, seep, tualettpaber jne jne, kokku ca 10 ühikut). Valisin siis menüüst väikese häda. Kassamees viipas ühe ukse suunas, millest sisse minnes avanes ca 15m2 ruum pimestavvalgetest kahhelplaatidest... ja see oli kõik. Ei pissuaari ega midagi. Egas midagi, tuli väike häda sinnasamma seina vastu õiendada, endal pisuke kartus hinges, et kas nii peabki. Aga asutasime siis end minekule ja nägime silmanurgast, kuidas kassamees sisse astus, pläru suus ja voolik käes, millest hakkas siis veejoaga seina ja põrandat loputama ning jääke nurgas asunud äravoolutorusse suunama. Igatahes väga personaalse teeninduse mulje jättis!

Õpetus, kuidas araabia-india kempsu kasutada :)

http://keskkula.pri.ee/Bahrein2008/Indian_toilet/

Viimane kanne 2008. aasta jaanuarist - kas vahepääl polegi keegi kempsus käinud :D?

Saabusin just bussireisilt ja seekord üllatas igati positiivselt Saksamaa, kus on teeäärsetes peatuspaikades avatud uudne ja väga leidlikult planeeritud kempsuteenus firmalt Sanifair.

Astud peatuspaigas maha ja marsid vetsu. Seal pöördväravad, kuhu tuleb 50 eurosenti pilusse pista. Selle pääle värav avaneb ja sina saad ilusa, Sanifairi logoga pileti. Seisad vetsusappa (enamasti on saba, aga olenevalt kellaajast ei pruugi ka olla) ja sisened kabiini. Ajad asja ära, PUUDUTAD (ei vajuta) andurit seinal ja vesi kohiseb potti. Ära nüüd kabiinist välja mine, vaata, mis saama hakkab! Seinast eendub desovahendi anum, prill-laud TEEB SELLE ALT RINGI LÄBI ja on vupsti ülihügieeniliselt puhas! Sina ei pea kulutama kallist vetsuaega prill-laua vooderdamisele paberiga, võid kohe istuda ja asja ajada! Järjekord kohe selle võrra lühem, kui kemmeriskäijatel kabiinis vähem aega läheb, eh!

Aga nüüd tuleb leidlikkuse koht: võta oma Sanifairi pilet, mine peatuskoha söögikohta või poekesse ja esita see maksmisel - selle väärtus on 50 eurosenti! Sa võid teel olles neid piletikesi ka koguda ja siis ühe korraga mitu tükki ostu eest käiku lasta.

Kas pole andekas väljamõeldis? Et peatujad kasutaksid ikka kõiki teenuseid, mitte ainult ei käiks kempsus. Kemps toodab kliente nii poele kui söögikohale - ja kes on käinud söögikohas, käib kindlasti ka jälle kempsus :) Miks meil keegi ei ole sarnase skeemi pääle tulnud?

Samuti Dahab, Blue Hole. Vetsuteenindaja küsis raha aga vetsupaberi rull oli kinnitatud nii kõrgele (võiks öelda lausa lae alla), et minul lühemapoolse inimesena oli sealt raske oma tükikest kätte saada. Hüppasin paar korda ja siis küsisin pikematelt abi. Itaalias on jalajälgedega vetsud väga levinud (eriti rongijaamades, kämpingutes jne.). Mäletan oma 10 aastase lapse esimest reaktsiooni sellisele jalajäljevetsule, kui ta vetsust ruttu välja tuli ja ütles, et potti ei olnudki (temal puudusid nõukaaja kogemused).

Nujah, uuendame siis kempsunalju. Minul on õnnestunud Luxori tundmatus ja imepisikeses ööklubis peldikuboksi lukutaha jääda. Päris põnev elamus oli. Rahvast liikumas polnud ja nii ma siis seal karjusin ning lõhkusin mõned minutid, aga ei miskit. Nuta või naera, aga välja ei saa... Muud varianti üle ei jäänud, kui tuli oma eest nööbitav seelik lahti teha, kaksiraksi peldikupotile ronida ja üle WC boksi ennast upitada selle kõrval asetsevale kraanikausile. Ilmselt olid ehitusmehed juba kursis olnud, et ma sealt kunagi üle ronima hakkan, sest kraanikauss oli väga tugevalt seina külge kinnitatud. Ellu ma igatahes jäin. :P

Palanga kiriku tagusest jalajäljevetsust ei taha rääkidagi... Selle boksi tagaseinas asetsev katkine kiilventiil tegi mulle kohe väga haiget. Karjuda ka ei saanud suurest valust, sest vets oli rahvast täis. Nii ma siis väljusin sellest peldikust, ise näost "roheline" ja teised küsisid, et mis sul jälle juhtus? Ei midagi erilist- vana, roostetanud, katkine kraan tuli kallale ja sinikas oli SUUR ning "pikaealine".

Mõned nädalad tagasi sirutasin võõras lennujaamas oma käe vetsuboksi alt kõrvalboksi (kohe pikka aega hoidsin ja liigutasin oma kätt naaberboksi territooriumil :), küsides eesti keeles vetsupaberit, olles ise täiesti kindel, et seal istub mu sugulane. Ime, et ma mööda näppe ei saanud võhivõõra inimese käest. See viimane kord oli mul ka kõige kiirem vetsukülastus, sest jube piinlik oli.

Nende lollide lugude kohta võib öelda, et kui minuga midagi kempsus enam ei juhtu, siis mind pole enam olemas. Edaspidi püüan igatahes ühiskempse vältida. :P

Toulouse Blagnac lennujaamas Prantsusmaal on turvatsoonis naise ja meeste WC kõrvuti nii, et meeste pissuaaride osa on praktiliselt koridoris - naiste WC sisenedes või váljudes on vaba vaade pissuaaridele ja nende kasutajatele, mitte et ma seal jõllitaksin:), lihtsalt tundus veider...

Olen ka seda pilti Blagnac's näinud. No mind, kui meesterahvast see eriti ei morjendanud, aga nö tehniline lahendus on igati "OK".

Olen ka paaris Sanifairi tualetis käinud. Ei avaldanud muljet. Olen pigem klassikalise WC poolt. Nägin, kuidas terve busstäis mingeid õnnetuid skandinaavia penskareid jäi üsna jänni juba sisenemisel. Tekkis selline ahvi tunne 23. sajandi maailmas. 50-sendine ale on ka, muidugi, lahe...

No käisin ka kevadel Armeenias meie jalgpalli fännamas. Mängu vaheajal läksime kolmekesi vetsu, mis kujutas üsna suurt jalajälgedega halli, uksed ka kõik kenasti ees ja... Naisterahvaid käib vist staadionil vähe, peale meie seal kedagi polnud, seega valisime hoolega endale puhtamat ja paremat paika. Sain väga ilusa puhta ruumikese, asjatoimetuse ajal kuulen kaaslaste kilkeid - vett lahmab kui kosest, peseb kenasti jalgu ja käsigi. Aga vat mina otsin ja otsin, ei leia seda õiget nuppu mitte. No mis nuppu? Ikka nöörist tuleb tõmmata! - õpetavad kaaslased. Nööri pole ka! Takseerime kolmekesi mu ilusat puhast kabiinikest - seal pole ka loputuskasti ega veetoru:))

Ammu kuuldud jutt, et türklased, väga puhas rahvas, pesevad alati pärast asjalkäiku end puhtaks. Selleks ka igas potis väike tila ja kusagil läheduses kraaninupp. Hoolimata sellest, et me hotellitoas oli see tila ka olemas, otsustasin katsetada kohalikku kommet ühes hüper-mall`is. Niipea kui kraani keerasin, lendas vesi sellise survega, et mul lisaks endale olid märjad ka püksid, samuti pool põrandat :P Küll oli hea, et seljas oli pikk pluus, mis mu märja püksitagumiku ära varjas :P Niipalju siis sellest: tee nagu roomlased...

Episood 1. Baranovitši 1987. Nõukogude Armee. Utšebnõi polk VV SSSR. Ixxx oli kokautšebkas salaaga (noorsõdur). Roodu peldik oli umbes - lootusetult. Tuli käia õues ühisparaašas (peldik). Peldik saadi korda pärast seda, kui selle raudbetoonist põrand kõige otškoode (auk põrandas, kuhu häda teha) ja torudesüsteemiga oli salaagade poolt raudkangidega lahti lõhutud, torustikust eemaldatud 3 kirsasaabast, 2 patja ja umbes kotijagu betoniseerunud tsementi ning torud uuesti ühendatud, otškood paigaldatud ja uus põrand valatud. Probleemi põhjuseks - dembelskii akord (kojuläinud seltsimeeste kingitus mahajääjatele). Saladuseks jäi metoodika, kuidas sisestati 80 mm malmtoru sisemusse (läbi sifooni ja põlvliitmiku nr 43 kirsasaapaid ja patju.

Episood 2. Brest 1988. Nõukogude Armee. Spetsrota VV SSSR. Ixxx oli roodu kokk. Roodu peldik oli kütteta tellishoone territooriumi nurgas - 4 auguga põrandas. Ühel kaunil suvehommikul andis dnevalnõi (korrapidaja) häire, et peldikus toimub midagi veidrat. Selgus, et peldiku sisu (ca 3-4 kuupmeetrit elusat paska) ajab üle ukse õuele. Auras, vahutas ja haises nii mis kole. Sibipütt ja 2 sellega saabunud jorssi + pool roodu isikkoosseisust koristasid seda värki pool päeva. Probleemi põhjus - jälle dembelski akord. Eelmisel õhtul oli demobiliseerunud üks eelmistest roodu kokkadest koos kaptjoršikuga (laomees). Tehnoloogia oli mulle teada. Koju läinud kabardiinist kokk oli sellest rääkinud. Peldikusse oli õhtul visatud umbes 20 kg pärmi. Hea hulk sitta, pärmseened ja suvine +30 C tegid oma töö...

Mina olen oma elus samuti ainult üks kord kempsu pildistanud nagu keegi eelkirjutanutestki ja see juhtus Rumeenias Cabana Turnuri mägihotelli juures 1520 meetri kõrgusel. Tegemist oli nii-öelda vabaõhu peldikuga, mis kujutas endast kandilist auku puust põrandas. Neljast seinast oli enam-vähem olemas ainult tagumine, lisaks paar meetrist roigast ühel küljel, kusjuures ega neilgi seintel polnud suurt mõtet, sest märksa kõrgemal asuva hotelli akendest nii kempsule kui seal toimetajale avanevat vaadet ei varjanud need küll vähimalgi määral.

Hiinas on kõige levinum variant lihtsalt auk põrandas. Eriliselt jäid aga meelde kaks wc külastust.

Esimene wc oli lihtsalt üks suur ruum ilma vaheseinteta, kus põrand oli auke täis ja iga augu kohal kükitas mõni hiinlanna.

Teine wc oli samuti suur ruum ilma vaheseinteta. Ainult aukude asemel lookles ruumist läbi sügav kraav/renn, milles voolas ojakene. Hiinlannad kükitasid selle renni kohal.

Alutgama rongijaamas, rong kohe tulemas, et Colombosse sõita ja minul pissihäda. Ok, torman siis jaama wc-sse. Põrand kahtlaselt "õline" seintele näppe puhtaks pühitud, vetsupott uksest ca`3 m. kaugusel. Mis seal ikka, pealinna sõiduks paremad riided seljas ja platvormking jalas, nii et, varbad kronksu ja ettevaatlikult potini, et üle platvormide ääre ei saaks jalad märjaks. Asi aetud ja tagasiteele. Siis äkki keegi liigutab põrandal kohe kinga kõrval ja mitte mingi väike liigutaja vaid suur. Tavaelus nagu prussakast probleemi pole, aga keset libedat s...maja - noh, kõigepealt tegin ilusa poolpöörde ja siis libisedes ja liueldes oleksin teinud silmad ette ka kõige profimale iluuisutajale. Igatahes pealinnasõit toimus.

80-ndate aastate esimesel poolel nõuka ajal Kaukaasias Jessentuki kandis mingis väikelinnas. Vaatad, toimub mingi tähtis üritus, rahvas koguneb, tribüün, inimesed peavad kõnesid. Linna peatänava(!) ääres avatakse uut avalikku peldikut! Lõigatakse läbi lint... ja uhkusega kutsutakse vaatama moodsat kaasaegselt wc-d. Tõepoolest- wc`s oli olemas pott (sellist ilmaimet nägid kohalikud väidetavalt esmakordselt), aga selle peale ei olnud keegi tulnud, et poti peal istutakse, nii et pott oli kaevatud maa sisse ja oma asja sai ära aetud poti kohal kükitades. Lihtsalt jalajälgi asendas põranda sisse kaevatud ilus valge wc pott.. Hiljem olen, kahjuks ei mäleta kus kohas täpselt Marokos, näinud ka sellist varianti, et wc poti kõrvale on ehitatud sellised puust trepid, mida mööda saab ronida selg ees poti kohale ja siis seal kükitades oma asja ajada. Kah pole siis selle peale ilmselt tuldud, et poti peal võiks istuda.

Väike restoran, milles meestele mõeldud ärakäimise koha oli vist arhitekt ära unustanud. Tundus see olema viimasel hetkel mingi kapi asemele surutud. Ehk siis: välisuks, mis avanes väljapoole, kohe selle järel ca 50cm vahedega valamu kätepesuks ja pissuaar. Selle järel boks, mille uks avaneb VÄLJAPOOLE, ehk vastu pissuaari. Kui lisada, et mõlemad ruumid on umbes 1,2m laiad, siis pole imestada, kui boksist väljudes, hooletult uksega ringi käies, tagajärjed on ... Igatahes lendas see õnnetu uks natuke liiga hooletult lahti, kodanik kes parajasti keha kergendas, pilk lakke suunatud, kastis üle nii valamu juures käsi pesnu, kui osa pesuruumist ja koridorist. See kes käsi pesi, leidis ennast üllatusena keset koridori, naiste vetsu järjekorrast. Naised kilkasid vaimustunult, aga mina jätsin erandina käed pesemata ja sõin oma lõuna mujal...

Kuna me teadsime, et meie peatuspaik Denarau poolsaar on siiski turistidele tehtud, otsustasime auto rentida ja natuke ringi kimada. Olles paar tundi sõitnud lõuna poole, sattusime ühte väiksemasse külla mis oli päris kasimata ja räpane. Olin palju vett joonud ning seega oli vajadus, et see ka välja tuleks. Aga.. mida me ei leidnud mitte kusagilt oli WC. Lõpuks leidsime toidupoe mille all oli miski söögikoha moodi asjandus. Küsisime siis sealt, et kas neil on WC. Sellepeale kutsuti poe esinina kohale kellet küsisime kas kusagil on WC. Onu otsustas, et osutab mulle teene ning laseb mul nende WCd kasutada. See asus poesaali tagumises otsas, ketiga piiratud treppidest üles minnes. Seal viipas onu ühe toa poole ja kinnitas, et seal ongi nende WC ja ise loivas ennast alla tagasi.

Nii.. see oli päris suur ruum, kus muu koli ja sodi kõrval oli tagumises otsas WC pott (ei kraanikaussi ega midagi muud). Minu mäletamist mööda paistis, et keegi oli seda ennem kasutanud, aga mitte samal päeval sest asi haises korralikult. Samas olid veel poti sisemuses miskid kahtlased pruunid triibud ja suitsukonid. Loomulikult oli üle prill laua lastud ja põrand paistis niiske ning laiguline. See oli üks asi.. aga see hais mis seal ninna kargas tegi küll südame pahaks, segu kõigest sellest ja seisnud sealiha haisust (ma loodan, et see liha hais ei tulnud samast ruumist), plus söögikoha lõhnad tegid olemise päris raskeks. Midagi polnud teha sest kuhugi mujale polnud minna....

Teisalt paneks siia ühe positiivse pildi Sofitel Queenstowni meeste WCst mis on kohalik tõmbenumber ;) http://www.planetperplex.com/img/sofitel_toilet.jpg

Raekoja platsil restoranis Kaera-Jaan on teise korruse tualett ehitatud vanasse kaminasse, korsten on ka õhutamiseks alles jäetud:) Üks prantslasest külaline arvast, et jõuluõhtul ei ole küll eriti hea sinna istuma minna, Jõuluvana võib strateegilisel hetkel alla potsatada:)))

Vot seal olid WC-d täiesti tehnikaimed

1. prilllaud oli soendusega, mõnel pool lausa nii soe, et kõrveta või tagumik ära
2. poti küljes igasugu nuppe (mõnel potil vee soendamise nupp, aga mõnel seda nuppu ei olnud ja vesi oli kohe soe), vajutad ühele liigub poti sisemusest välja toru, kust hakkab pritsima vett, mis peseb su tagumiku puhtaks, vajutad teisele liigub poti sisemusest veidi pikem toru, kust hakkab pritsima vett, mis peseb puhtaks eesmise otsa Esimesed korrad tuli ikka veidi tutvuda, aga kui asi selge, siis muudkui kasuta. Ja sellised WC-d olid igalpool, mitte ainult hotellides.

2000-dal aastal Greyhound bussis New-York- Atlanta juhtus siis selline lugu,et kusagil poolel teel tuli kahel noorel afroameeriklasest paaril kange looduse kutse kallale, no ikka selline, mida näidatakse telekas siis kui põnnid magavad juba. Kuna oli päevane aeg ja tagumised istmed olid meie poolt hõivatud, siis ega polnudki muud varianti, kui meesterahvas hoides kätt suu ees, teeseldes iiveldust, ja naisterahvas hellalt vaba kätt hoides ning siludes, siirdusid reipa sammuga bussi wc poole. Mõni minut närvilist sahistamist ja üht suuremat "ohet" oligi looduse kutsele vastatud. Väljudes oli mehel imeväel iiveldus kadunud ja naisterahvas säras kuidagi teistmoodi. Hiljem kuriteo paika (mis kangesti puhtuselt meenutas õllesummeri peldikut) vastumeelselt külastades tekkis paratamatult küsimus: Why??HoW??..NOOO!!

Oli aasta 2005 ja bussireis Itaaliasse. Kusagil tagasiteel (arvatavasti Poola või Leedu...) oli selline tore tasuline WC, kus poti asemel olid põrandas augud, meeste poolel (mitte meeste WC-s, vaid samas ruumis, lihtsalt teises ruumi otsas) oli seinas metallist "vann" ja kätepesuks oli ruumi pikiseinas samasugune "vann", segistid olid roostes metalltorud, kust tuli jääkülma musta vett. Ei ole just eriti nõudlik, eriti reisi ajal, aga siis oli küll tahtmine üle tee metsa joosta pigem...

Aastal 2000 käisime klassiga bussireisil Peterburis. Tagasiteel istusime 8 tundi Narva piiripunktis. Selle ajaga oli ikka tervel bussitäiel inimestel mitu korda vaja WC-s käia. Aga (ma ei tea, kas nii ongi nende buss WC-dega... Või oli see mingi erandbuss) buss WC-sse ei võinud minna, kui buss seisab. Ja siis me käisime metsa all. Aga. Kui ühel hetkel pidi bussijuht nimetatud teenust kasutama, siis läks ilusti bussi vetsu ja pärast seda käis veel mitu inimest seal... Istusime õues tee ääres maas ja siis vaatasime, kuidas bussi alt kohati mingit vedelikku välja voolas...

Berliin. Mingi kesklinna kohvik. Nii palju ma saksa keelt oskan, et saada aru, et WC on tasuline, kui ei osta midagi sealt. Igaks juhuks küsisin üle, kas on ikka tasuline ja siis kena noormehest klienditeenindaja pilgutas ühte silma ja ütles: Sinule on tasuta (muidugi inglise keeles). Läksin rõõmsalt vetsu ja kui tagasi tulin, tahtis mu isa ka minna ja siis ütlesin, et mine-mine, et mulle oli tasuta... Ja kui mu isa läks vetsu, siis see klienditeenindaja nii rõõmsalt enam silma ei pilgutanud... Ma kadusin igaks juhuks suht kiirelt...

Jällegi reis Peterburgi. Enne ärasõitu oli 3-4 tundi vaba aega linna peal ja selle ajaga jõuab pissihäda peale tulla küll. Aga tol ajal ei olnud veel Peterbuti kesklinnas kusagil avalikesse WC-desse juhatavaid silte väljas... Kas need WC-d üldse olid või ei, ei tea... Aga kolm tüdrukut hakkas neid otsima. Ja jõudsime mingisse "kaubanduskeskusesse", kus ikka peaks olema WC. Mina, kui kõige rohkem vene keelt rääkiv meist kolmest, pidin küsima, et kus WC on. Esimese korruse poes ütles müüja, et minge teisele. Teise korruse omad suunasid esimesele. Ja esimese omad jälle teisele. Ja siis jälle esimesele. Kummalgi korrusel vist ei olnud seega. Muud üle ei jäänud, kui joosta tagasi hotelli, kus olime ööbinud. Aga et olime juba välja kolinud, ei saanud oma toa WC-sse minna. Siis küsisin valvelauast, kas WC-sse saab. Mehel olime veel värskelt meeles, aga tuppa ei lubanud. Aga, kiites tema lahkust, lubas admini laua taga olevasse WC-sse. Kusjuures, kogu hotelli WC-des oli mingi suht ajaleht vetsupaber, aga selles oli täisluks :)

Mingi Saksamaa "vetsuketi" eesruumis oli suurel hulgal vetsupileteid. Ilusti trepikäsipuudele ja aknalaudadele laotud. Süsteem oli, et maksad aparaati 50 senti ja siis masin annab pileti. Piletil oli kirjas, et selle ettenäitamisel on kõrvalolevas kohvikus kohv 50 senti odavam. Kes ikka tahab bussireisil värskelttühjendatuna minna kohvikusse ja teha üks mõnus kohv... :) Seega sai ka enda piletid sinna aknalauale jäetud... Ehk mõni tahab :D

Egiptus, Punane meri, laevaga mere peal. On need laevapeldikud kuidas on, aga "huvitavat" vaatepilti võid näha laeva all sukeldudes, kui mingi hetk laeva WC-d tühjendatakse...

Barcel. purskaevude vaatemängu juures olid mingid vetsud, kus olid vesi ja paberid. Segavetsud. Ja ees seisis mingi tyyp, kes küsis, et jäta mulle mingi oma maa münt. Kuna mul ühtegi Eesti münti polnud, pidin andma ühe euro, sest yhtegi väiksemat raha ka ei leidunud. Oi küll ta ajas seal ikka neid välismaalasi segadusse oma mündi küsimisega. Kõik harjunud, et hind öeldakse konkreetselt. Enne mind oli üks norrakas hädas.

Kuskil Hispaania pärapõrgus tanklas, vetsud olemas, uksed lahti, vesi ka olemas,, puhtad. Ainuke asi mida pole on aknad ja elekter. Ukse paned kinni on pilkane pimedus, lülitit pole. Midagi muud üle ei jäänudki, kui uks irvakile ja reisikaaslased ukse ette vahti pidama.

Madridis härjavõitluse areeni vetsud olid sellised, et sisse said tasuta, a vetsus oli mingi tädike, kes sind assiteerida tahtis. Tulid vetsust välja oli valmis sulle oma pumppudelist seepi laskma ja kätekuivatus paberit andma ja ootas siis raha. Taks vist oli 50 senti. Kuna teda oli üks ja meid palju, siis õnnestus käsi pesta tema teenuseid mitte kasutada.

Ei ole küll otseselt vetsunali, aga pissi- ja suitsupeatusega siiski seotud. 1988 sai Kiievis olümpiakatsevõistlusi bussireisiga vaatamas käidud. Oli selline suht hilisem õhtutund ja tehti siis peatus. Ikarus buss pandi maantee äärde ilusasti seisma. Ja siis äkki sööstis pimedusest välja .... purupurjus jalgrattur, kes täie rauaga seisvale bussile tagant sisse keevitas . Seda ei ole võimalik kirjeldada, see oli nagu parimas multifilmis, millise silmanähtava kiirusega vennal muhk otsaette kasvas - nii umbes 3 cm kõrgune 5-e sekundiga ...

Aastaid tagasi, veel eelmise sajandi lõpuaaastatel sai käidud klassiekskursioonil Peterburis. Buss alustas sõitu Tallinnast ning reisifirma töötajast reisisaatja esines esmalt sissejuhatava ülevaatega reisiplaanidest.

Jutt oli umbes selline: "Tere! Esmalt loodan, et kõik on juba tualetis käinud. Esimese tualetipeatuse teeme Viitna kõrtsi juures, seejärel on võimalus Jõhvi kandis ja Narvas. Peterburi jõudes lähme esmalt majutuskohta, kus on tualetid, seejärel liigume esimesele ekskursioonile Ermitaazi, kus on hulgaliselt tualette. Järgneva linnaekskursiooni jooksul on samuti võimalik tualetti pääseda. Järgmisel päeval Tallinnasse tagasi sõites teeme teel kindlasti veel mitmeid tualetipeatuseid. Head reisi!"

Kohe näha, et kogemustega reisijuht, teadis, mis on turismireisil kõige olulisem! ;)

Upitame siis teemat. Koht: Norra mägiteed, kurv-kurvis kinni, aeg-ajalt ootamatud pidurdused, et kitsal teel vastutulijaga kõrvuti mahtuda. Objekt: buss, koos suletud tualetiga, avamine koos valgusega toimub bussijuhi juurest nupuvajutusega, selleks soovi avaldades. Aeg, varajane hommikutund, rahavs suigub, giid ajab oma loba. Sihtkohani on jäänud vaid loetud minutid, kui bussi keskosast kostab pahaendeline kolin ja mürtsatus... siis veelgi pahaendelisem vaikus, hetke veel kolinat ja ukse mürts... Aga uks oli ju lukus ja tualetruum pilkaselt pime? Esimese peatuse ajal, leiab siis bussijuht aega olukorraga tutvuda. Uks on osavate sõrmede poolt lukust lahti muugitud ja pilt mis avaneb, meenutab kaadreid sõjafilmist, ehk siis raportit maavärinajärgsest elamisest. Plastikust paberihoidja on seinalt rebitud, peeglikapp on põrandal, koos hunniku märgade!? paberrätikutega, laga on kohutav. Mis? Kuidas? Vastuse toovad jalajäljed prill-laual...!!! Kes ei ole seda ruumi kasutanud, neile siis selgituseks, et juba keskmise eesti mehe 90kg/180cm keha mahutamine, istuvas asendis samale lauale on kontsentratsiooni ja paendlikku keha nõudev tegevus, selg tihedalt vastu kaldlage ja lõug väga lähedal põlvedele, puhastus operatsioon nõuaks väga koordineeritud liigutusi (ei, ma ise pole proovinud). Kujutame nüüd ette vaest kannatajat, kes peab seal pimedas, kõikuvas ja pidurdavas bussis, selg sõidusuunas kükitama traditsioone järgides prill-laual? Raske, ei, suisa võimatu, ettekujuteldamatu... Ja kui nüüd paha bussijuht pidurdab...? Ei ole ju bussitehas mõelnud sellistele elujuhtumitele ja poti kõrvale vastavaid käetugesid lisanud. Tuleb haarata, kust võimalik ja pärast põrandalt (50x50cm) enda pimedas püstisaamiseks haakida sõmed igasse võimalikku pilusse.

Laga sai koristatud, katkised asjad jõudumööda parandatud. Aga kondiväänaja jäigi teadmata. Grupijuht küll teatas rahvale, et mingeid sanktsioone ei järgne, kui tema vaid näeks, seda kodanikku samas positsioonis samal kohal. Aga nägemata see jäigi. Ju see siis mõni kummitav kohalik troll oli.

Sõbrake, saabastega tallavad prill-laual ainult ühe kindla kultuuri esindajad. Paljudes Soome piirialade tualettruumides on sellele kultuurile omases keeles üles riputatud ka keeld oma asju ülalnimetatud asendis ajada.

Kindla kultuuri esindajad? Ja mis kultuur see siis täpsemalt oleks? Nagu aru saada, siis on neil olemas saapad ja nad elavad Soome piirialadel.

Kunda kultuur?

Töötasin koos bosnialasega Soomes ja peale teda olid alati wc-s jalajäljed prill-laual. Türgis nägin tuttavate korteris 2-e wc-d: üks oli tavaline meie mõistes wc ja teine oli jalajälgedega nn " traditsiooniline". Tundub, et selline wc kasutus on omane moslemi kultuuri esindajatele.

Kulla inimesed, ei pea enam vastu, astun välja türgi peldiku kaitseks. Kas te mõtlete kui palju pisikuid ja satikaid te korjaksite kui lõunamaades prill-lauaga kempsud oleksid ? Tuleksite puhkuselt tagasi, pepu punane :( "Jalajälgedega kemps on hügieeni jaoks oluline, "euroopa" kempsus peaks iga külastaja järelt pesema, aga kes seda teeb... Mul oli endal tsiviliseeritud Pariisi linnas türgi kemps koridori peal, peale kõige muu lendasid seal suured prussakad ringi (kes on näinud ei unusta), aga harjus ära...

Kulla Roomlane! Keegi pole ju türgi peldiku kohta si..a sõna ütelnud;) Otsitakse taga hoopis kadunud kultuurirühma kes tavapeldikus jalgupidi potile ronib!

Küklased ! Mõnel võib-olla muidu ei tulegi välja, peab kükitama ja pigistama, pigistama... Eelis on see et kaua ta seal ikka kükitab, ei pea järjekorras ootama: olen optimist :D

Urinal

Esimest korda Rootsis 1994. Stockholmis leidsin ühest kaubamajast kahe tasulise WC kõrval ukse sildiga "Urinal", kuhu sisenemisel ei pidanud sentigi maksma. Kasutasin ka soodsat võimalust ja nii vänget silmi kipitavat, kusehaisulist elamust ei ole ma tõesti kusagil maailmas mujal kohanud. Järgmisel korral loovutasin meeleldi 2 SEK -i oma ihuhädade leevendamise eest.