Lühike kirjeldus ühest ootamatult toredast reisist.

Oktoober 2009. Meilikasti potsatab üllatuslikult madalate hindadega Malev'i-firma lennupiletite pakkumine. Keset tööpäeva vaatan kiiruga neist pakkumistest minu jaoks tundmatuima, tegelikult täiesti võõra sihtkoha nime: Podgorica. Tark Vikipeedia juhendab mind, et see on Montenegro, 2006. aastal taasiseseisvunud riigi pealinn. Edasi leian mõned netileheküljed. Neist http://www.montenegrosmiles.com suudab mind porihallis Eestimaa sügises täielikult ära võluda. See võlu silmades jõuan õhtul koju ja räägin abikaasale plaanist broneerida piletid Podgoricasse. Mees on peaaegu kohe nõus. Tagasi tööl katsun üht töökaaslast "ära rääkida", et läheme õige koos ja neljakesi - tema oma ja mina oma kaasaga. Lõpuks jääb siiski nii, et meie ostame kibekiiresti piletid väljasõiduga 16. märtsil Helsingist läbi Budapesti Montenegro pealinna, tema veel arutab mehega kodus asja ja eks siis näeb. Asi näeb välja nii, et ei leia me ühtki julget, kes samal ajal samasse kohta tahtnuks-saanuks sõita. Piletid olid igatahes ostetud, seega jääb loetud viis kuud, et olukorraga leppida.

Südatalv 2010 Õues siin Eestimaal on juba teist kuud rohkem kui pool meetrit kohevat lund ja pidev õhutemperatuur alla -10 kraadi. Aeg-ajalt teen luuret, et teada saada, mis koht see Montenegro ikkagi on. eelmainitud netileht on ilmselt jäänud arendamata, sealsed pildi on kaunid, kuid elulist teavet saab pigem http://www.visit-montenegro.com Montenegro oli pikki aastakümneid, alates 1945 aastast sotsialistliku Jugoslaavia osa. Meenub lapsepõlve pikim välisreis Ellerheinaga toonasesse (70ndate lõpu) Jugoslaaviasse, mis tollal tundus peaaegu sõiduga raudse eesriide taha ja oleks Moskva-onude erakordse (ja ilmselt ka sihiliku)venitamisoskuse tõttu äärepealt ära jäänud. Seal saingi aimu, et on olemas niisugune "liiduvabariik" nagu Montenegro. Näinud seda kanti ma ometi ei ole, Belgradist Sloveeniasse Celjesse sõites viis rongitee kaugelt loode poolt mööda. Nüüd tean juba ka , et tegemist on Euroopa vanima iseseisva väikeriigiga: 1360. aastaks sai temast Zeta nime all iseseisev vürstiriik. Osmanite impeeriumil, mille võimu all alates 15. sajandist olid Montenegrost lõuna ja ida poole jäävad alad, ei õnnestunud Montenegrot kunagi vallutada (Vikipeedia). Piltidelt paistab, et mingi sarnasus kaugete mälestustega Dinaari Alpide jalamil asuvate iidse välimusega Sloveenia linnadest on eesootavatel paikadel küll. Looduspildid paistavad hästi huvitavad, nii rannik kui mäed tõotavad põnevaid elamusi. Mõtisklen aeg-ajalt sellegi üle, et missugune see märtsilõpu ilm siis ikka seal Aadria mere kaldal ja järskudel mäenõlvadel olla võiks. Loen rohketest vihmavõimalustest, aga sisimas loodan ometi kevadisele päikesele. Otsustan soetada veidi reisikirjandust. Heade inimestena annavad mulle oma pabermaterjale ja jagavad oma eelneva kahe reisi kogemusi Mustamäemaale Riivo ja Vilja.

Märts 2010 Loetud päevad enne reisi otsustan katsuda õnne mõne samal ajal samas suunas kulgeva reisikaaslase leidmiseks. Paistab, et me ei sõida sinna Eestist üksi, aga igaühel vastajatest on omad sihid ja ajagraafikud. Kirjutan üles kahe meievanuse proua, kellega võiksime mõnd aega koos kulgeda, telefoninumbri. Juhuks, kui me lennureisi ajal üksteist üles ei suuda leida. Kolmapäeval lendan kolmeks päevaks Norrasse meeskonnakoolitusele ja naasen laupäevaks kohvreid pakkima ja meie äraolekul kodu eest hoolt kandma tulla lubanud pereliikmetega läbirääkimisi pidama. Esmaspäeval olen lubanud teha ära töö, mis jäi pooleli enne Norra-sõitu ja nii palju kui jõuan ka puhkuse ajaks ette.

15.märtsil Istume laevas, mis kell kuus õhtul alustab teed Tallinnast A-terminalist Helsingisse. Õues on ilus talvine õhtu, külma ca 5 kraadi. Meri Tallinna lahes on paksult jääs. Sõidame Viking Line'i praamiga, meist eespool paistab pool tundi varem väljunud rohelise Tallinki kiirpraami saba. Loodame, et loksume kuni avamereni tal turvaliselt kiiluvees. Tunnetame jäätunud mere tasasust ning külmunud lainete rahu. Päike loojub ja laeva vari ulatub mööda jääd kuni Russalkani. Võib-olla just need kõrvallauas istuvad kenad leedid mulle kirjutasid ja ka homme Podgoricasse lendavad? Otsustan, et eks Vantaa lennujaamas hommikul jõuame üksteist lähemalt uurida. Nädalavahetuse reisiettevalmistused ja äsjalõppenud tööpäev muudavad loiuks. Helsingis on pime ja üsna külm. Sõidame trammiga nr 4 ja siis bussiga 615T. Tuvastame, et tõmmukas bussijuht eriti soome keelt ei oska ja ega meiegi ju ilma aktsendita räägi. Õnneks suudame talle selgitada, mis peatuses peaksime väljuma. Lõpuks hõikab ta rõõmsasti:"Soirava (pro seuraava-järgmine), next Vantaanportti!" Kusagil siinsamas ümber nurga peaks asume meie Ramada-hotelli. Eksleme mõnda aega hämaruses, küsides lõpuks Rantasipi hotellist teed. Oh imekest! Oktoobrist alates on omajagu vett merre voolanud, hotellid omanikke vahetanud ja meie ja osutume hoopis Cumulus-kirja katusel kandva öömaja oodatud külalisteks. See õnneks on kohe Rantasipi kõrval ja nii saame lõpuks oma kergete riietega hangede vahelt tuppa sooja.

16.märtsil Teisipäeva hommik on imeilus selge ja päikesepaisteline. Hotell on kena ja mugav, aga esmapilgul luksuslikuna tundunud kuues korrus oli halb valik ventilatsioonišahtidest kostva müra tõttu. Uni jäi lünklikuks ja tundub, et parem oleks olnud mõni maalähedane nurgatagune ruumike. Hommikusöögilauad on täis peamiselt vikse kontorikostüümides äriinimesi, meie kõrvallauas istuvad aga Malev'i logodega mehed-naised. Hiljem pardale minnes tuvastame, et ongi samad näod lennuki kokpitis ja salongis! Lennujaama sõidutab meid Free Bus, mis tiirutab kolme hotelli ja lennuvälja vahet 15-minutilise intervalliga. Laevas nähtud naisi näha ei ole, vist polnud siiski nemad. Huvitav, kes siis? Eks Budapestis selgub. Ilusailmalend Budapesti läheb "lauluga" ja võtab aega vaid kaks tundi. Väljas on läbi pilvede näha ikka lumi ja lumi, kuid Ungari pealinn on juba varakevadise näoga. Puud-põõsad vaatavad meid vastärganutena. Tuiame mööda lennujaama, vaatame ungari veine ja salaamilatte, näpime raamatuid ja ajakirju. Budapesti lennujaam on üsna suur ja suuremaks ta kasvab. Jalutame Schengeni viisaruumi terminalist teise ossa mööda pikka-pikka ajutist koridori, mis kulgeb ümber ehitatava uue lennujaamahoone vaadates akendest huviga ehitustöid ja -mehi. Passikontrollist läbi tulnud, istume "oma" värava juurde ootama. Korraga näeme taas Vikingi'lt tuttavaid reisikaaslasi. Saame nendega ka kättpidi tuttavateks ja ronime koos bussi, et sõita tillukese Bombardieri juurde, mis meid vapralt üle lumiste mäetippude lõunasse hakkab vedama. Minu kevadeigatsus peab veel mõnda aega kannatama, sest nood ligi kahekilomeetrised tipud, mis meie vapra õhusõiduki kõhu alt mööda libisevad on ikka kohe väga lumised. Lõpuks jõuame Zeta jõe oru roheliste karjamaade, küntud põldude ja sinise laamana all laiuva Skadari järve kohale. Maandume ca tund ja veerand peale õhkutõusmist kergelt hüpleva väikelennukiga. Õues tervitab meid õrnas pilvevinus taeva ja ca 16 soojakraadiga mõnus kevad. Igal pool ümberringi on mäed ja nende taga taas mäed. Uued reisikaaslased ahvatlevad meid pakkumisega jagada kohe lennujaamast alates nende rendiautot. Tundub mõnus ja mõistlik, seetõttu jätame meie kõrvale esialgse stsenaariumi sõita Podgoricast bussiga Kotori ja seal tuba rentida. Ainus meesjõud asub vapralt rooli ja sõit üle Skadari järve üleujutatud luhtade ja läbi Sozina tunneli viib meid mööda randa põhja poole kulgevale imeliste vaadetega teele. Kurve ning kõrguste vahesid on meiesuguste tasandikuinimeste jaoks esialgu ahh-ohh-kui-palju-kui-kõhe! Rannikul on soe ja taimestik subtroopiline. Näeme sidruni- ja apelsinipuid, suuri vanu ja eakusest vahvalt sõlmelisi oliivipuid. Palmid, mis linnu ehivad on siia ilupuudena "sisse rännanud", kuid nad näivad end üsna hästi tundvat. Muidugi, õhuniiskust jagub ja temperatuur on alati üle 0 kraadi. Suvepäevad juunist kuni septembrini toovad soojuse tublisti üle 20 kraadi, talveöödel võib jaanuaris õhusoojust olla vahel ka alla +3. Taamal paistavad mäed, mõned neis õige kõrged ja lumised. Kaardilt vaadates selgub, et neist kõrgeim tipp - Lovceni mägi - on 1749 m üle merepinna. Kuna nimetet merepind on samast paigast ka nähtav, annab kõrguste vahe, vallatuna mõjuva rannikuroheluse kõrvutamine kõrgel meie kohal rippuva kaljuse ja raagus pöögimetsaga kaetud mäeküljega hingematva tunde looduse suurusest ja inimputuka haprusest On vajadus jõuda enne pimeduse saabumist ööbimispaika ja me ei peatu vaate nautimiseks. Äsjaavastatud reisikaaslased on broneerinud toa Tivatis www.booking.com lehekülje abil Maki Apartments nimelises öömajas. Leiame, et selle ühe öö võiks magada kustahes, peaasi, et seltskond lahe oleks ja "kirbud ei pureks". Öömaja ülesleidmine polegi nii lihtne, sest tänavatel üldiselt pole nimesilte. Küsime teed ja selgub, et oleksime pidanud juba enne lennuvälja ehk mõne hea kilomeetri eest vasakule pöörama. Jõuame peale veel mõningaid sekeldusi lõpuks kohale telefoni teel saadud juhiste järgi. Ilmselt suuresti veel talveunes viibival majutuskohal puudub nii majanumber kui igasugune väline reklaam. Toad on aga puhtad ja igati normaalsed, kõik eluks hädavajalik olemas. Meie "apartmani" pole muidugi eelnevalt soojaks köetud. Ega ju osanud pererahvas loota, et nad vastu ööd veel kliente saavad. Peremehe ema, kes seal maja peab, on lahke ega pahanda, kui talt õhtupimeduses soola lähen laenama. Kauplus on veel avatud ja sealt saime kõike mida meil improviseeritud õhtusöögiks vaja. Veinid on siin tõesti odavad ja see kahe-kolme eurone liitrises pudelis podgorica piirkonna märjuke maitseb täiesti joodavalt. Toiduained on head ja minu suureks lemmikuks saab jogurt Lazine (liiter ca 1 EUR). Lustime kuni jaksu on ja lepime kokku, et hommikul ei maga kindlasti lõunani vaid ärkame hiljemalt kell seitse.

17.märtsil

Peale sügavat und ärgates näitab kell veel väga varast, poole kuuest hommikutundi. Küllap lahkus uni osaliselt päevarütmist tingitud -tööpäev ju! – tavalisest ärkamisajast kombineerituna tunnise ajavahega ja segava tegurina undab seinal õhkütteseade. Klõpsan unesegasena selle juhtpulti ja enne kui aru saan, kas tabasin õiget nuppu, vajun taas unenägudeilma. Ärkan kobistamise peale – reisiseltsiline, kes täisrõivais poole seitsmeses päikeses terrassil seisab, on tulnud meile mingit hommikul hädavajalikku pisividinat tooma, mille õhtul nende ruumidesse unustasime. Otsustame, et kuna ilus päev on õues alanud, tõuseme kiiresti üles. Säristan pannil eile poest suitsupeekoni pähe ostetud viilakaid. Nämm, kui maitsev liha! Asja nimi on pršut, see tuleb meelde jätta. Kohvi ja musta leiva võtan lõuna poole reisides targu alati kodust ühes. Esimene on väljaspool Põhjamaid harjumatult tugeva röstimisastmega. Leib on leib, ilma selleta tuleb koduigatsus liiga ruttu peale. Kõht täis, laadime reisikotid taas sõidukisse, õiendame perenaisega arved ja lubame ka paar sõna tema interneti logiraamatusse kribada. Küllap suvel võiks siin pikemaltki peatuda, kena ja üsna privaatsena tunduv rand on kiviga visata, praegusel aastaajal pole kohapeal aga suurt midagi peale hakata. Suundume Lepetani poole, et sõita üle Kotori lahe kitsaima koha väikese praamiga. Oleme peagi autoga vee peal ja õige kiiresti leiame end teiselt kaldalt. Keerame Citroeni nina vasakule Herzeg-Novi juurde. Kahjuks pole ükski turismiinfo punkt, kust saaksime lisateavet, varase aastaaja tõttu veel avatud. Muud ärid tunduvad siin küll juba kella kaheksast tööd alustavat, tänavatel on näha rohkesti tööleruttavaid täiskasvanuid ja koolisuunduvaid lapsi. Loen veidi hiljem Kotori turismibüroost ostetud kaardi lisast ja venekeelsest teatmikust “Черногория для отдыхающих и проживающих.Mapт‘10” veidi vastukäivaid lugusid, et linn on asutatud 1379.aastal Bosnia kuninga Tvrtko poolt ja nimetatud kui uus linn Novi’ks. Praeguse liitnime sai linnake teise kuulsa mehe järgi ja lõpuks muutus Herzeg-Stefan linna laienemise uuenemise auks Herzeg-Noviks. Vürst Stepan Vukcic lasi ehitada võimsad kindlusemüürid. Nüüdseks on olemas ilus kompaktne vanalinn, milles on hulgaliselt kunstigaleriisid ja -ateljeesid, samuti muusikakool. Meid võlubki just see linna vanim osa ja tõmbavad ka kiidetud liigirikkad pargid. Jätame sõiduvahendi ühe tänava äärde, millest edasi tundub parkimine ehk liiga probleemseks muutuvat ja siirdume üles seal asuva pargi, katedraali ja kalmistu poole. Kõikvõimalikke huvitavaid taimi tuleb vastu: lõunamaised tammepuud, tsuugad, piiniad, igat masti vääntaimi ja kevadlilli. Alla kindlusemüüride suunas laskudes läheb aina suvisemaks ja seda kaunist ilma on nautimas ka hulk koeri, kelle ma liigitaks montenegro lontkõrvaks. Üliväga sõbralikud peamiselt lühikese karvaga igat värvi keskmise suurusega kutsad longivad ringi nii keskväljakul kui kõikjal vanalinna kitsastel tänavatel. Peale mõnusa espresso (maksab 70–80 eurosenti ja serveeritakse koos klaasi külma vee ja küpsistega)nautimist ja paaritunnist tõeliselt mõnusat äraolemist nende kaunite vanade majade vahel asutame end tagasi lõuna suunas. Sõit ümber Kotori lahe kulgeval teel on imetore. Tilluke Perast on kui muuseum, samas elavad inimesed siin oma igapäevast elu. Pesu ripub tänavate kohal, akendest kostub igapäevase elu hääli ja sõbralikud koerad, nüüd juba hoovi suletud, püüavad sind kitsal tänaval möödumise pealt aiavõre vahelt kas nuuskida või limpsida. Paiknedes väga järsul mäeküljel ja olles pea ligipääsmatu, saab Perast uhkeldada oma vallutamatusega. Türgi sõdade ajal oli see ainus kants, mida montenegrolased Otomani impeeriumi sõdalastele mitte kunagi ei kaotanud. Rannajoonel edasi liikudes tundsime, et nälg näpistab. Otse mere kaldal asub mõnevõrra tagasihoidliku välimusega söögikoht veidi salapäraseks jääva nimega “S.U.R KUM”, mis aga pakub “kodust toitu ja kohalikku eripära”. Kala saab siin tellida kilohinnaga ja tükikaupa, muid toite portsjonitena. Kahe peale läheb lõunasöök maksma ca 25 EUR, on aga tõesti küllaldane, hästi värske ja imemaitsev. Koguni friikartul tundub oma toorainest tehtud olevat.Ausalt öeldes saab kõike seda koos serbia salatiga minu jaoks liiast. Oleks aidanud ka kalast ja selle juurde serveeritud külmast kartulisalatist koos vältimatult lisanduva värske nisuleivaga. Koht on mõneti eksootiline küll. Ehkki kõik on piisavalt puhas, üllatab tualett oma “seisukohaga” ja uks tahab kangesti sinna sisenedes mulle järgneda. Laes on näha küllaltki "huvitavalt" installeeritud elektrijuhtmed ja seinast turritavad välja poldiotsad. Meie euronormijad paneksid sellise paiga kohe kinni, kuid siin neid õnneks ringi luusimas pole nähtud. Söödud ja makstud - teenindajaks oli sümpaatne kuigi umbkeelne serbia noormees, kes oma keeleoskamatuse täiesti kompenseerib sõbralikkuse ja hea kehakeelega - sõidame veidi edasi ja peatume, et kasutada kohvipausiks hommikul kaasavõetud kuuma vett. Peenelt välja ehitatud kuid hetkel veel tühjana tuiutavas supluskohas joome kohvi, katsume varbaga vett – umbes +13 kraadi – ja naudime jätkuvalt säravat päikest. Kotori jõuame nii minuti kümne pärast ehk pärastlõunal ja pargime auto jahisadama lähistel, riskides, nagu hiljem selgub, vale parkimise eest trahvi saada. Tiirutame veidi vanalinnas ja siirdume siis öömaja otsinguile. Üks kaasasolev telefoninumber, mis seostus hea hinnaga öömaja pakkumisega, millegipärast ei vasta, järgmiseks suundume infopunktis antud aadressil. Sealsed toad on kenad, nii palju kui linnas hetkel mõju avaldav elektrikatkestus laseb meil näha, kuid veidi kallid ja meie jaoks liiga suured. Sõidame mõnisada meetrit tuldud teed tagasi Dobrota poole ja saame jutule kena pererahvaga. Stuudiokorter maja ülemisel korrusel on omaette sissekäiguga, lisaks on tal avar katuseterrass vaatega lahele. Kahe inimese öö on 30EUR. Lisaks sellele on pakkuda veel tuba omaette dušiga ja veel üks stuudio, mis on hetkel hõivatud. Kõik ruumid pole kohe külaliste vastuvõtuks valmis - pole ju hooaeg - kuid kohe-kohe võetakse tolm ja tehakse voodid üles. Meile siin meeldib ja oleme ka veidi nagu tülpinud otsimisest. Hoopis Kotori vaadata tahaks ju. Lisan siia selle kena öömaja aadressi: Dobrota 30. Kirjutada võib igaks puhuks ette: arhingtrade@t-com.me. Meiliaadress on majaperemehe oma, kes peab samas ka arhitektuuribürood. Proua on muusikaõpetaja (tema tegeleb ülemise korruse üürimisega). Alumisel korrusel üürib vannitoaga tuba peremehe ema. Ta juhatab meid kohe rõdule istuma, valmistab igaühele soovikohase kohvi, valab mahla ja rakijat. Kusjuures viimane ei ole selles peres mitte kodustehtud puskar vaid poestostetu, Lozova sort. Vanaprouaga on vahva vestelda. Ta nimelt on rahvuselt ungarlanna, inglise ega vene keelt ei mõista, aga on eluaeg töötanud defektoloogina, mistõttu ta leiab viibeldes igaühega vastastikuse mõismise:). Lõõgastunud ja jooke nautinud, saame asjad autost vahepeab lõppviimistluse saanud tubadesse viia. Suundume rõõmsalt kesklinna poole, mööda sõidutee serva, sest kõnniteed pole esialgu, st enne kesklinna olemas. Kotor on lahe ääres kõige suurem linn, 12.-14,sajandist pärit vanalinnaga. Siin on iidsest ajast kaubasadam ja kuulsate meremeeste vanad uhked paleed. Lisaks leidub linnas mitmeid imekeni katedraale, vahvad sisehoovid ja mäkketõusvad vanad kindlusemüürid. Meie küsimusele et kas sinna üles ka saab, näidatakse kätte teeots. Liigume mööda iidset mägiteed veidi ülespoole, plaanis on võtta järgmisel päeval ette pikem teekond mäkke. Linnas on hulk igasugu butiike ja üsna palju kohvikuid. Ühes viimastest, üsna peavärava juures võtame õhtuhämaruses ka istet. Lapskerjus tuleb käsi pikal meilt almust lunima. Tundub, et tegemist on pigem kavala mustlasplikaga, kes tahaks ehk veidi taskuraha saada, kui tõeliselt hädas lapsukesega. Otsustame järgida kohalike eeskuju ja ei anna talle midagi. Joon oma teed, teised nende tellitud jooke. Pimeduses asutame koduteele ja oskame nüüd näha ka, et kõnnitee, mida enne puuduvat arvasime, on täitsa olemas, ainult teeb põike ühe kortermaja sisehoovi. Ostame üht-teist söödavat poest, mis on "meie" majast veidi edasi üle tee, samuti veini. Õhtu kulgeb taas lõbusalt. Jätame reisikaaslastega hüvasti, nende Montenegros viibimine on meie omast lühem ja nii kiirustavad nad hommikul edasi.

18.märtsil

Magada oli hea, öösel polnud kuulda tänavamüra, vaid mingi aeg-ajalt sisse-välja lülituv seadme hääl kostis majast. Sööme korraliku hommikusöögi: munad, jogurt, võileivad. Teeme mõned võikud teemoonaks seljakotti kaasa. Kell kaheksa liigume juba mäkke ja loodetud väikese seikluse poole. Hommik on jahe, nii 9-10 kraadi ehk, aga taevas õnneks selge. Koht, kust iidne serpentiin üles mäkke hakkab kerima, on sadamas lahte suubuva Škurda jõe säng üsna kuiv ning prügine. Kuna jõgi allpool õige kenasti ning jõudsalt voolab, siis on ainus vastus tühjale jõesängile kulunud ilmega hüdroelektrijaam, millest äsja möödusime. Püüame jõesängi mööda ronida, et ehk näeme ikka ka vahutavat koske, kuid veejõud paistab juba kusagil kõrgemal olevat kinni püütud ja inimkonna õnne nimel tööle pandud - elektrit tootma. Valime sihiks oma esialgse kavatsuse - kindluse, milles lehvib punakuldne riigilipp. Kiri seinal teatab, et teekond on vast 2 tunni pikkune, lisaks tõotatakse, et 6 tunniga jõuame Krstac'i. Kindluse vallutame üsna kerge vaevaga, möödudes ühest mahajäetud ja ühest asustatud mägitalust. Kaeme kõrgustest lahte, vanalinna, otsime binokli visiirist üles oma "kodu". Naudime mõnusat värsket mägiõhku ja rahu, küll aga mitte vaikust. Linnamüra ronib kadudeta meile järele, kuulda on nii elektrijaamast kostvaid inimhääli kui pidevat autopasunate "loba". Lõuna-Euroopale iseloomulikult kasutavad ka siinsed sõidukijuhid signaaliandmist tervitusena sõpradest möödumisel, enda olemasolust teadaandmiseks ja muidugi alati ka kellegi teise tegutsemise kommenteerimiseks. Kõik see lärm kostab ilmselgelt ka privaatselt mäeküljel paiknevasse majapidamisse. Kohe kindluse taga, üsna väikese künkaserva varju jõudes saabub aga pühalik vaikus. Maaliline väike tühi pühakoda kõrge tõsise küpressi varjus võib oma pühitsetud lagunemist loodushäälte saatel jätkata, kevadiselt haljad vanad terrasspõllud on kaetud tuhandete tillukeste margareetaõitega. Toimivas talus tundub kohal olevat vanem paar koos (lapse)lapsega ja inimestele lisaks näeme kas eeslit või poni, lehma ja kitsekarja. Sarvilised on teel kõrgustesse. Sinna asutame end ka meie. Vanal ajal ilmselt sadamast mägedesse suunduva ratsa- või veoteena kasutusel olev serpentiin on lihtsalt läbitav, kuid pidev ronimine võtab aega ja vajab ka väikest treenitust. Tunnen säärelihastes pingutust, edasijõudmise soov on kehalisest vaevast siiski üle, ka on võimalik igal hetkel uut ning huvitavat näha-leida. Mäekülg aina soojeneb ja joped-pusad leiavad tee seljakottidesse. Kitsed on kadunud neile teadaolevaid radu pidi ja neist mööduda, nagu esmalt lootsime, pole meie võimuses. Küll möödume peagi mäekurust, mis oli meie järgmine sihtmärk peale kindlust. Siit näeme juba üle kindlusemäe ja ka üle Kotori lahe vastaskaldal asuva 766 m kõrguse tipu. Kitsede poolt pöetud kadakad muutuvad ülal aina väiksemaks, mööda kaljuseinu väänlevad võimsad luuderohupuhmad. Näeme allpool veel paari seljakotiga selli üles liikumas. Keerame ümber mäenuki ja leiame end pikaokkaliste mägimändidega kaetud seljandikul imelises rahus ning vaikuses. Kuulda on kohisevat mägijõge. Leiame matkaradade tähistatud hargnemiskoha - siit võiks hea tahtmise ning ettevalmistuse korral minna jalgsi kasvõi Lovceni vallutama. Meie jätkame siiski suunda Krstac'ile, jõudes tõeliste puuhiiglastega männimetsa. Kõnni nagu Piusa jõe kaldal! Kusjuures olemas on ka vulisev jõgi. Metsa all on näha lumelaike, silma rõõmustavad sinised metskrookused ja kuldse hiigelpõõsana õites nõiapähklipuu. Jõuame vana sillani ja ülalt hakkab paistma kollane teepiire. Matkamiseks mõnus tee asendub varingutega, ülal on lund aina rohkem ja otsustame salapärase Krstaci koos oma loodetava veinitehasega (poed on täis sellenimelist valget veini) seekord vallutamata jätta. Parajasti, kui meil kohv ja suupisted nauditud, jõuavad järele kaks seljakotiga saksa poissi. Vestleme nendega veidi, soovime edu sihilejõudmises ja asutame end alla tulema. Teekond allamäge läheb alguses kiiresti, kuid serpentiinile jõudes tundub see mu säärelihastele isegi hullem piin kui oli ülesronimine. Ometi saabume kella ühe paiku taas tuttava mägimaja lähistele, sealt ronime kindlusesse ja tuleme alla mööda treppe. Kell 2 on meie matk lõppenud, jõuame vanalinna sooviga jätkata edasist päeva pigem vältides võimaluse korral nii treppe kui tõuse-langusi. Käime poes, ostame värsket kala ja muid söödavaid ning joodavaid asju. Korterisse jõudes pole siiski erilist tahtmist kohe söögiga mässata. Lebotame terrassil päikese käes võileibade ja veini seltsis. Õhtusöögiks grillime ostetud beebiforellilaadsed kalakesed, sööme mõnuga ja kõnnime seejärel linnatulesid nautima. Nägime päeval muusikakooli uksel kuulutust, et õhtul on õpilaste kontsert. Kuulame-vaatame andekate ja vähemandekate Kotori laste esinemist ja pärast jalutame koju mööda mereäärset teed. Vesi on ikka väga jahe, ei teki mingit tahtmist sinna isegi korraks sisse hüpata.

19.märtsil

Jalatallad on ikka veel väga ümmargused, seega tuleb, nagu montenegro vanasõna ütleb täna "päeval korralikult puhata, et öösel oleks jaksu magada". Lembitu eestvedamisel siirdume linnaväravate ees peetavale Kotori turule, millest oleme paaril korral põgusalt läbi jalutanud. Nimelt vaatas ta hommikul TVst kokasaadet, kust sai idee teha lõunaks kala ja maitsvat rohelist hautist õli, küüslaugu ja valge veiniga. Enne turulkäiku seerisime veel mööda vanalinna, kus leiame ikka veel mõned seninägemata paigad. Põhjapoolsed bastionitornid on kasutusele võetud üks kui suvekohvik ja teise sisustab veidi talveräämas lava koos istepinkidega. Küllap toimuvad seal suvisel ajal kontserdid või etendused, praegu on pingid vallutanud hulkurkasside hord. Turul on rohkesti igasugust rohelist kraami, kõige enam sarnaneb teles nähtule lehtpeet e. mangold. Ostame seda ja lisaks ka küüslauku. Kalast valime sama sordi, mida me teise rännupäeva söögikohas sõime - brancini. Inglisekeelne nimi on sel kenal mereelukal sea bass, mis eesti keelde on tõlgitud kui huntahven. Maitsev valge liha on sel ahvenal. Turul ei näe eriti ühtki hinda, kõige kohta kehtib ilmselt mingi piirhind, mida hommikustes uudistes näidatati. Tõstame vilju kaalule, ja kuna ostame suhteliselt väikestes kogustes ning küsitud hind tundub mõistlik, me tingima ei hakka. Mõnus värske toit ja kauni vaatega terrass tekitavad tõelise heaolutunde. Otsustan peale lõunasööki veidi päevitada, tuulevaikses kohas on selleks juba üsna soe. Pärastlõunal võtame ette retke mööda päikeselist mereäärt Dobrota poole. Vaatame toredaid vanu villasid, mõned neist õige uhkelt üles vuntsitud, teised lagunemas ja tühjad. Palju on hoonete müügikuulutusi. Väikesel neemel asub Crna Gora mereinstituut. Vaatame binokliga mägesid, kus eelmisel päeval olime ja vastaskalda asulaid. Otsustame, et nii mõnusas kohas võiks veel vähemalt ühe öö peale tänast magada. pererahvas on rõõmsasti nõus - neil pole kedagi lähipäevil oodata.

20.märtsil

Täna keskpäevast olin broneerinud rendiauto. Selle saame kätte Tivati lennujaamast. Enne bussijaama minekut tutvume Kotori meresõiduajalooga linna ainsas muuseumis. Kotori on ajalooürikuis mainitud juba 168 aastat e.Kr. nii 16 kui 17. sajandil toimusid hävitavad maavärinad ja ka veel 1979.aastal purunesid pooled vanalinna majad tugevates maa-alustes tõugetes. Kogu ajaloo vältel on tegemist olnud sadamalinna ja ilmselt seetõttu ka ihaldusvääse vallutusobjektiga. Kes kõik ei ole sajandite vältel Boka Kotori kindluslinnu ihaldanud: saratseenid, bulgaaria imperaatorid, otomani impeeriumi sõdalased, Habsburgide dünastia ja lõpuks serbia kommunistid. Praegu on linnas üle 13 tuhande ja koos ümbritseva vallaga üle 23 tuhande elaniku. Linnas on taastatud mitmeid vanadele kuulsatele meresõitjate perekondadele kuulunud paleesid. Uhked mitmemastilised vanad purjekad sadamas on vahetunud tänapäevaste luksusjahtide, reisipraamide ja kalapaatidega. Tivati viib meid liinibuss, pileti ostame kassast ja ootame siis, kuni buss ette sõidab ja meid peale lubatakse. Lennujaama oleme varasemast meelde jätnud, see on vaid 5 km kaugusel Kotorist. Sõidame läbi 1,6 km pikkuse Vrmac'i tunneli ja kohal me olemegi. AVIS'se teenindaja on pannud välja sedeli, et tuleb helistamise peale. Ootame veidi ja siis helistame. Noormees laseb end oodata ja tulles vabandab, et hoolimata kokkulepitud kellaajast arvas ta meid saabuvat alles mõne aja pärast - Moskva lennukiga. Tõesti-tõesti Venemaa pealinnast saabub siia täna koguni kaks lendu. Eks see anna tunnistust tihedatest sidemetest. Muide - peale kommunistlikku terrori algust leidis Montenegros endale uue kodu mitmeid nimekaid vene emigrante. Auto on isegi tublim, kui olime tellinud, kuid ometi sobivalt väike siinsete peamiselt kitsaste teede jaoks. Esimese reisi teeme Cetinjesse Tõus mööda mägimaanteed on üsna järsk. Mõne minutiga oleme kõrgel-kõrgel kauni Budva kohal. Veel veidi ja sukeldume teisele poole mäeahelikku varakevadiste kurude-orgude vahele. Üsna erinev pilt võrreldes ranniku subtroopiliselt pehme rohelusega! Mida edasi, seda hallimaks ning karmimaks muutub aknatagune maailm. Kahjuks on uniselt hall ka vana kuninglik pealinn, mis asutatud 15. sajandil. Eriti kurvastab tohututes kogustes olmeprügi nägemine nii linna servas pargipuude all kui ka linna kohal vaateplatsil. Tõuseme aina kõrgemale, tee on küll puhas ning peaaegu kuiv, kuid lumekate tee ääres muutub aina paksemaks. Lõpuks jõuame kahemeetriste vallide vahel sõites suusakeskuse juurde, kus busside viisi koolilapsi slaalomirajal ja selle läheduses talverõõme naudib. Näib, et üles mausoleumi juurde pole teed siiski lahti aetud. Teeme mõned fotod lumest ja lumega ning hakkame hoolimata 5-st soojakraadist talvest küllastunutena taas alla sõitma. Cetinjes peatume, kõnnime talveunest ärkavas linnas, vaatame raamatupoes ringi - Cetinjes on juba üle viiesaja aasta raamatuid trükitud ja 130 aastat tagasi asutatud esimene Montenegro ajaleht. Kahjuks ei õnnestu meil näha Austria- Ungari sõdurite poolt valmistatud Montenegro maketti ja ka kunstimuuseum on veel suletud. Viit muuseumi eest teatab, et Louvre'ini on vaid veidi üle 2000 km ;) Kesklinn näeb välja üsna mõnus, ilmselt oleks siin suvel tore paar päeva veeta. Hakkame siiski laskuma ja jõuame imelise päikeseloojangu ajaks taas Budva lähistele. Õhtupimedudes "ei leia" me üles tunnelit ja sõidame Kotori pidulikult üle mäekuru. Veidi pikem on see tee, kuid kingitusena saame imetoredad vaated tuledes lahele.

21.märtsil

Lumistest mägedest on selleks korraks küllastus, liiatigi ähvardab tulla meie reisi viimane päikseline päev. Võtame suuna „alla“ mööda rannikut. Lõunapoolseim rannikulinn Ulcinj on meie rännusihiks. Ehkki peab uskuma teatmikke, mis annavad kahe linna vahekauguseks 85 km, on esiteks tegemist Jadran Put’i nimelise motorway’ga, mille mõnedel lõikudel sai küll koguni ligi 100 km/h kiirust arendada, enamasti jääb aga sõidupiirang 80-50 km/h vahele, linnadest läbisõidul ei maksa suurt üle 40 kilomeetri tunnis kiirustada. Teiseks – ega me tahtnudki linnutiivul kiirustades kohale jõuda. Olime juba kolmel korral läbi Budva sõitnud, nüüd teeme seal pühapäevahommikuse jalutuskäigu. Erinevalt Cetinje unisele räpakusele särab see rannakuurort päikesekiirtes puhtusest. Sadamasse ond end ankrusse heitnud veelgi uhkemad jahid, kui Kotoris nähtud, kohvikud suviselt välimööbliga, mis juba poolel teel randa ja igale platsile välja kolimas. Kõige kenaduse juures on siiski just see 2500 aasta vanune linn oma elava hinguse, aastatuhandete soliidsuse, kirikukellade piduliku helisemisega ise pärl meie rännuteel. Tänavad veel kitsamad kui Kotoris, neil elu hääled ja leebe hommikupäikese kiired. Vanad kaunid majad pärinevad suures osas Veneetsia Vabariigi aegadest, imetoredad saarekesed meres ja muidugi salapärasena tunduv Sveti Stefan. Viimase suletuses pole tegelikult midagi luulelist – rikas investor põeb üleilmse majanduskriisi tuultes ja ainulaadsele saarlinnale, mis on juba alates 60-ndatest olnud kasutusel kui üks suur kõrgklassi hotell, ei lasta praegu kui ehitusplatsile ühtki huvilist ligi. Vaatleme seda paika siis kõrgelt kaldalt. Läbime Petrovaci ja Bari uuema osa ning jõuamegi keskhommikuks Ulcinj’i. Linn asub väga juba sadu ja tuhandeid aastaid samas paigas olnud asualadel. Vanalinn on kõrgel mereäärsel künkal ja erineb põhjapoolsetest oma kreekaliku ehitusstiili poolest. Ka on majade materjaliks siin hoopis hallikam lubjakivi. Küllalt palju on turistideootel suvehooajaks veel avamata uhkeid hotelle ja restorane, samas kõrval väikeses hoovis siblisid kohaliku elaniku kanad! Kahjuks täheldame siin peale vanaaegsete hoonete ka arhailisi elukombeid prügi loopimisega üle linnamüüri rannikukaljudele. Lõunapoole sõites kohtame suhteliselt palju mošeesid, külades adume moslemipärasust. Soov on näha enam ehedat ja kohalikku, seega suundume peale tunniajalist linnavaatlust hoopis külakeskkonda. Šasko järv tõotab sulneid hetki siseveekogu kallastel koos kevadiste rändlinnuparvedega. Autotee keerutab mägede vahel aina lähemale Albaania piirile. Üllatusena jõuame kohaliku pere sabas sõites vanale Saši kindlusevaremele keset õitsvat kevadet ja laululinde. Väga vahva koht omaette ringironimiseks! Järve kaldale me ei pääsegi, kuna üleujutus on järvelt kaldad võtnud ja ligipääsud veega katnud. Istusime veidi enne piiri künkaveerule pikniku pidama. Tagasiteel põhja valime vana tee, mis suundub läbi maaliliste kiviaedadega ääristatud külade oliivisalude vahel. Huvitavaks vaatamisväärsuseks on mitmed vanemad ja uuemad moslemiusu kalmistud, rahulikud eeslid ja häälekad lambakarjad. Bari lähistele jõudes nägime ära ka üle 2000 aastat vana oliivipuu – Euroopa vanima elusa taime. Tõeliselt aukartustäratav, kui mõelda, keda ja mida on ta enda ümber näinud ja mida läbi elanud! Päikeseloojangu eel ronime rannikust ligi 5 km kaugusel Rumija mäestiku veerul kõrguva Stari Bar’i muuseumlinna. Maailmasõdadest räsitud linna ja selle vanimat kindlustatud osa on sel sajandil tublisti restaureeritud ja kohati maju lausa uuesti üles ehitatud. Kui taasehitamisega liiale ei minda, siis muutub see alles saja aasta eest täisverelist vanalinna-elu elanud varemetepark tulevikus loodetavasti veelgi ligitõmbavamaks. Praegugi on põnevaid vaateid ja huvitavai´d ehitisi. Lahkume Stari Bar'ist enne pimedat ja saame rannikule jõudes imetleda loojuva päikese viimaseid kiiri. Õhtul jätame meeldiva Stanicic’ite perega hüvasti, et varahommikul võtta ette rännak mägedesse. Räägime, kus oleme Montenegros käinud, mida näinud. Tuleb välja, et nemad ei ole näinud ei Stari Bar'i ega Saško järve. Peretütar, keda me pole siiani kohanud, veetis selle kevadsooja nädala koos klassiga Lovcenil suusalaagris, ka pereisa käis laupäeval Kolašinis mäesuusakeskuses. Ta soovitab meilgi viimaseks ööks sellesse mägiasulasse jääda.

22.märtsil

Nagu ilmateade hoiatas ja pererahvaski eelmise päeva õhtul arvas, on imeline päikesepaisteline nädal tänasega lõppenud. Õues tibab veidi vihma ja Kotori lahe mägine vastaskallas tumendab läbi madala uduse pilvekatte, kui teele asusime. Viiendat ja seekord viimast korda näevad me silmad kauneid rannikuvaateid Budva-Petrovaci liinil. Aidaa sinine meri! Läbime peagi taas Sozina tunneli ja keerame Podgorica äärelinnast loodesse. Mägine on seegi tee, viies meid aina kõrgemale all paistva Zeta jõe oru kohale. Näeme nüüd, kust on pärit oder kohaliku õlle jaoks, podgorica piirkonna viinamarjad ja muud põllusaadused. Ei saa öelda nagu Montenegros poleks üldse tasast maad ja põllumajandust. Täitsa palju on! Veidi enne Nikšici linna jõudmist pöörame suurelt teelt taas serpentiinile. No see on ikka tõeline mägitee – vaevu ühe auto laiune asfalt, praktiliselt ei mingeid piirdeid, õigemini olid mõned teepinnast veidi kõrgemad kivipostid ja mõningad improviseeritud servamärgised (näiteks punaseks värvitud plekkpurgid raudvardakeste otsas!). Sõitsime üle raudtee ja ikka üles ja ikka üles. Kui sa Montenegros ei sõida ülespoole, siis oled ilmselt taas teel alla. Nii see tee pöörab ikka vasakule ja siis jälle paremale. Peatume ühel veidi laiemal ristteel et hinnata oma võimeid ja lasta autol "hinge tõmmata". Kloostri koobaskirik ülal väga-väga kõrgel kaljuseinal juba paistab. Peagi oleme Ostrogi alumisel ehk uue kloostri õuel. Kõnnime uduvihmas veidi ringi. Siin liiguvad ringi väga vanad nunnarüüs naised ja vaimulikuriietuses mehed. Näha on ka tavaliste rõivastega noori mehi, kes omavahel ja munkadega vestlevad. Noored tütarlapsed, pikas mustas seelikus ja kaetud peaga, pöörduvad kirikuväravas väljumiseks näoga pühakoja poole ja kummardavad risti ette lüües. Me võtame autoga ette rännaku Balkani poolsaare pühimaks paigaks peetavasse Ostrogi vanasse kloostrisse. Ülalt tuleb jalgsi salgake 20ndates aastates rõõmsalt vestlevaid naisi. Nagu pääsukesepesa ripub kirik me peade kohal mäeküljel – nii kõrgel, et orust teda palja silmaga ei näe. Autoga ülessõit on üsna terav elamus, jala minnes aga kuluks ilmselt veel ligi tund, ehkki see on võimalik: näeme mitmeid puhkekohti istepinkidega ja siin-seal vähemjärskudes kohtades on tee õgvendamiseks rajatud treppe. Sõidutee on siin väga heas seisukorras, korraliku asfaldiga ja kenade tugimüüridega selle ääres. Piirdeid siiski eriti pole ja ega ei imesta selle üle enam. Oleme sellega vist juba harjunud. Munk, kes meid tervitab, küsib, kust oleme. Räägime Eestist - ta teab, kus meie kodumaa on ja samuti ütleb end teadvat, kus on Petseri klooster. Võib-olla teabki, ehkki kahtlen veidi, kas ta ikka sama paika mõtleb. Olen kunagi käinud Kiievis Petšora kloostris, ehk peab munk silmas seda? Ju on samanimelisi pühapaiku rohkem kui üks. Kuid miks ei võiks siinne kloostrelanik teada meie Petserit? Külastajaid lubatakse koobaskiriku välistele rõdudele ja kellatorni. Imeline rahu. Ei saja ja siia paistavad teisel oru kaldal kõrguvad ligi 2 km kõrgete mägede lumised tipud. Ime küll, kuidas nad siia ammustel aegadel kõik selle suutsid tuua, millest kirik ja klooster ehitatud on. Jalgsi ja võib-olla ka eeslite-hobustega. Kiriku all terrassil on näha köögiviljapeenraid. Üleval kellatorni kõrval võretatud kaljuseinaeendis olevas aiakeses võrsub vana-vana viinapuu. Tunnen rahu ja ülevust, Looja loodu on imeline - kõik need mäed, taimede elujõud ja inimeste seesmine tugevus. Kloostri külalistemaja aias töötav mees lubab, et kui valime tagasisõiduks oru teisel kaldal uue kiriku juurest algava tee, jõuame kindlasti kunagi ka Podgoricesse. Esialgu on tee see üsna paljutõotav oma uue asfaltkatte ja vastasuunalise liikluse puudumisega. Näha on äsjalõppenud talviste vihmadega teele varisenud kive ning lausa väikesi kaljurünki. Õnneks meile midagi kaela kukkuda ei jõua, enne oleme taas tuttavliku välimusega ja kulunud kattega teelõigul, see on tegelikult veel hullemas seisukorras kui ülestulekul läbitu. Õnneks ei ole siin kalle enam nii järsk ja ka oleme jõudnud juba palju madalamale. Taas vanad külad, mõned asustuse märgid lambakoplite näol ja lõpuks jõuame Danilovgradi, mis on väike rahulik puhas linnake. Istume tänavakohvikus ja joome espressot, mina piimaga, mille suutsin noormehelt baaris zestide ja ülipuuduliku serbiakeele oskuse(loe-oskamatusega) välja meelitada. "Mliekom, pliis!" Hihihi... Küllap tegime tal igava ja klientidevaese päeva talutavamaks. Ilmselgesti õnnestus meil tänase keskpäeva tippsündmuse korraldamine ka kahele mõnusale montenegro taadile, kellelt tänaval teed linnast välja küsime. Kuuldes, et oleme Estonia-maalt hüüatavad nad rõõmsa laia naeratuse saatel:"Prijateli!". Nojah, kes nüüd ütleks, mida see sõna tähendab. Oleme me talle sõbrad, saatusekaaslased või veel midagi? Peaks ikka veidi seda montenegro keelt uurima, kui koju jõuame. Kõnnime linnas ringi, majad on kenasti värvitud ja linnagalerii aias suured valgest lubjakivist skulptuurid - ilmselt tunnistajad mõnelt möödunud kivitahumisfestivalilt. Edasi sõites jõuame taas Podgoricani. Tangime. Bensiin maksab 1.19 EUR/l. Sõidame taas mägedesse, seekord mööda Moraca jõe kanjonit. All sinirohelisena voolav jõgi on iga järgmise kurvi ja tunneli järel ikka sügavamal. Istume kaasavõetud kohvi juues ühele kenale platoole, ilm on taas üsna selge ja kuiv. Mäed meie ümber on tõeliselt tumedad, kiviselt karmid ja järsud. Teepiire nagu ikka - pigem sümboolne kui tegelikult allasõitu takistav. Pead ise vaatama, et jõuaksid kohale ja ei lõpetaks oma teekonda nii nagu mõnedki - all jões või kaldakaljudel on näha autovrakke. Liigse uljuse ja halva õnne ohvrite mälestuskive koos kunstlillebukettidega näeme siin-seal teeservas. Nii nagu mujalgi mägiteedel, korduvad siingi reklaamid: autoslep ja telefoninumber. Hea teada, et kui enam edasi ei saa või suuda sõita, võid tellida teenuse ja su auto koos sinuga viiakse kindlasse kohta. Aeg-ajalt koguneb mõne aeglaselt jõurates mäkke roniva rekka taha õige pikk sõiduautode saba, vastu tuleb ka liinibusse. See tee on parim võimalus jõuda rannikult Serbia piirile, Belgradi ja sealt edasi Ida-Euroopasse. Parim või ei, on teekond vaheldumisi ülevate vaadetega ikka üsna kõhedusttekitav. Varsti olema taas väga kõrgel ja keerame montenegrolaste armastatud suusapealinna Kolašinisse. Linnas on veel ohtrasti lund, kena keskväljak ja mõned õige luksusliku välimusega hotellid. Leiame kevadunes asulast üsna kerge vaeva ja 30EUR'i eest öömaja viimaseks ööks. Jätame pererahva tolmu pühkima ja kütet sisse lülitama ja sõidame edasi Biogradska loodusparki. Siiagi on varakevad kohale jõudnud, kuid minu tungival palvel ei hakka mees üritama suvekummidel osaliselt lumega kaetud teel üles järve äärde sõitmist. Kõnnime jala. Küll on kõrged ja jämedad pöögid, elu sees pole selliseid kohanud! Kuulen kaht musträhni tülitsemas ja krik-krikk! kisamas. Ma pole neid muidu nii arglikke ja Eestis haruldasi linde veel kunagi nõnda lähedalt näinud. Metsa all õitseb nii krookusi kui ka üksik sinilill, laululinde on hoolimata õhtust ikka veel kuulda. Järv on osaliselt jääs ja kuna hakkab juba pimenema, läheme üsna kiirelt alla auto juurde. Meie jälgedes kiirustab alla ka vist järveäärses saunas koos teiste kohalikke pargivalvuritega (?) aega veetnud pargivaht. Tal on seljas kirjadega tööriietus, me teeme ettepaneku, et võime ta jalavaeva vähendada, kuid ta tänab ja keeldub. Näeme üsna pea, et selle üks põhjus võib olla vajadus parki sissepääsu takistav tõkkepuu ööseks alla lasta. Kolašinisse jõuame pilkases pimedas.

23.märtsil

Öösel oli siin külakohas õige vaikne. Hommik on vihmane. Majas on juhtunud mingi äpardus kanalisatsiooniga. Vannitoa põrand lainetab ja peretütar, kes veidi inglise keelt oskab, kutsub kohale oma isa. Kärsimata ära oodata, mil ummistus lõpuks likvideeritud saab, pesen hädapäraselt ses vesises keskkonnas, pakime asjad ja kiirustame mägedest lahkuma. Veel mõned peatused, vaated kanjonile ja all pealinnas me olemegi. Üritame leida midagi kodustele kingituseks, asjalikke suveniire eriti ei ole. Ostame vaakumpakendis njeguši pršuti, rakijat ja mingeid serbia maiustusi. Üleval Kolašini lähistel poes leidsime ka kohapeal toodetud viigimarjaküpsised. Too pöögisuitsus vinnutatud liha – pršut - on aga tõeliselt mõnus asi. Kallid itaalia prosciuttod ja muud selletaolised tooted pole pooltki nii mureda olemise ja tõhusa maiguga. Podgorica vanem osa on silmale üsna kena kaeda, ka pargid pole laita. Siin tervet päeva vist siiski ei veedaks. Leiame tee uude uhkesse turuhoonesse, kus üks vahva taat tahab mu mehele kangesti kimpu kevadisi nõgeseid müüa, seletades ise midagi temperatura’st. Naerame ja katsume talle selgeks teha, et selle mõnusa rohelise kimbuga meid kindlasti lennukisse ja Euroopa Liitu tagasi ei lastaks. Ostame näksimiseks pähkleid ja kuivatatud aprikoose. Kahjuks ei paista keegi müüvat kohalikke kudumeid või muid selliseid asjalikke tarbeesemeid. Terve turumaja teine korrus on täis Aasia ja muude odava tootmisega maade hilpe ja kila-kola. Tangime auto ja keerame lennuvälja suunas. Mõnus nädal Montenegros on lõppenud. Ees ootab ümberistumine Budapestis, talviselt külm Helsingi ja kauge kodu.

Ülle, aprill 2010

Fotosid lisatud ei ole, kuna neid leidub netis piisavalt. Vaata näiteks www.photo-montenegro.com/index.php Parimad, mis leidsin Trip.ee-st, ehkki juba aastaid tagasi võetud on mu meelest Valdeku omad :)