Kiri New Yorgist

Lõppev nädal on Trip.ee's suhteliselt Ameerika-keskseks kujunenud. Olgu siis lõpetuseks veel üks kiri Suure Lombi tagant.

Linda, kes kutsuti Eestist Ohiosse tantsuetendust lavastama, on nüüdeks oma rännakutega New Yorki jõudnud. Nagu oma eelmises Dream of America-kirjaski, kohtab ta taas praegusaja Ameerika sümboleid - oravaid ja ülevoolavat patriotismilainet.

Servus kallid kaasmaalased!

I'm in NY ja tõsiselt rõõmus, puhkan ja k6nnin mööda streete ja avenüüsid nagu turist ja tunnen end päris koduselt - igatahes jalad valutavad. Nädal NY's on ikka vähe, kuigi arvasin, et piisav.

Tantsujalast sõber leidis mulle korteri kus saan öösiti pikutada - West 14th street ja Broadway peaks lähedal olema. Kohalikud juba õpetasid,
et taksot pole mõtet lennujaamast võtta, too expensive, sest bussid sõidavad vahetpidamata ja on vahe küll, kas maksad 6$ v6i 36$.

Pagana kapitalistid, iga nurga peal v6id orki kukkuda. Tuleb harjuda- Ohios ei lukustata isegi kodu uksi, rääkimata jalgrattast jms. Siiski, autosid ikka lukustatakse. NY-s ei saa boheemlane olla, nii et unustad midagi kusagile maha vms.

NY on ikka endine, oravad on ikka ilusad, vahetanud vaid veidi dialekti, Central Park pole küll nii roheline nagu eelmine kord, aga tervisesportlased on ilmselt ikka need samad.

Peale 11. septembrit on siinkandis teretulnud patriootilised miitingud ja arutelud, missugust ausammast WTC auks püstitada.
Kõikjal näeb nutumüüre - laste joonistused ja luuletused jne. k6ik kangelaslike tegijate jaoks.

WTC-d oli kõle vaadata kyll, lennuki aknast nägin, linnas nad eriti lähedale ei lase ja ega eriti ei tahagi - mingi variant turistidele on, aga ma ei pea seda vajalikuks, see pilt on iseenesest jube, sõja tunne on tõesti.

See-eest on kiirelt juba mõeldud businessile, pildiraamat 11.sept. syndmustega on ilmunud , paksude kaantega - ostke ja halage...jälk.

Muidu surfan mööda baare ja galeriisid ja poode ja muusikapoode ja teatreid ja otsin ja leian ja suhtlen igasugu tüüpidega - NY's võetakse vestlus päris tühja koha pealt üles. Maailm on päris väike.

Olge vahvad,
Linda.

P.S. Minu etendus Ohios oli ilmselt okeido, rahvas möirgas naerda ja mina oleks tahtnud nutta - loodan südamest, et neile jõudis ka midagi kohale.
Tantsijad olid head-head, ütlesin neile, et palun tantsige etendusel nagu oleks sitt kohe püksi tulemas või tulnud juba. Ei tea kas see inspireeris või mitte, igatahes tegid nad mis suutsid.