Sitsiilia on alati tundunud väga ahvatlev internetis nähtud piltide ja sõprade/tuttavate reisimuljete põhjal. Niisiis otsustasime oma sellekevadise puhkusenädala veeta "sellel saarel saapanina otsas" Kuna tüüpiline turimiskorraldajate reis ei tulnud kõne allagi, siis hakkasin ise plaani kokku panema. Kõige keerulisem oli asi lendudega. Ma ausalt ei mõista miks ükski suurem lennufirma (nt Finnair) ei lenda otse Cataniasse. Popp turistipiirkond Giardini Naxos asub ju just seal:S Meie esialgne lennuplaan oli Estonian Airiga Milanosse ja sealt Easy Jetiga Cataniasse sõita, kuid minu suureks üllatuseks oli EA aasta algul oma lennuaegu muutnud. Kiirkorras tuli paika panna uus plaan: Air Balticuga Riiga ja sealt edasi Milanosse. Siinkohal pean märkima, et enne lendu oli mul AB suhtes juba eelarvamus tekinud, kuna pagasi eest nõuti eraldi raha ja kuna meie lend oli Tallinn-Riia-Milano, siis oleksime pidanud oma kohvrite eest kaks korda maksma, see tähendanuks üle 500-kroonist hinnalisa. Paraku aga lennujaamas meie käest keegi raha ei võtnud:) Kui Milanos oli ilm kevadiselt soe ja päikseline, siis Catanias tabas meid shokk, nii külm oli sellel soojal maal:( Lisaks pidime üle tunni ootama, sest meie rendiautode eest taheti üle mõistuse kõrget deposiitmaksu (Mercedes bussi eest 3000 eurot) Kõik see selgus muidugi kohapeal, sest eelnevates broneeringutes polnud sellest midagi juttu. Ühesõnaga, keegi lootis kiiret tulu lollide turistide pealt teenida:) Ei läinud läbi. Ühtegi kaart meil kellelgi kaasas polnud, oleme alati kohapealt ostnud, kuid seekord olime nii läbi külmunud ja vihased, et tahtsime vaid oma sihtkohta jõuda. Meie rendivilla asus ligi 100km lõunas, Punta Secca nimelises külakeses Marina di Ragusa lähedal, sõitsime teeviitade järgi ja ei eksinud kordagi teelt! Kui Hispaanias on mai alguses turismihooaeg juba täies hoos, siis Sitsiila oli üllatavalt vaikne. Meie külake oli praktiliselt inimtühi ja meenutas kummituslinna. Kui me öösel rannas ringi kolasime, ehmatasime kahte politseipatrulli ("mida te PRAEGU siin teete?") Samas oli see omamoodi vahva, mulle pole kunagi meeletud inimhordid meeldinud. Ainuke jama oli see, et tegevust oli vähe ja enamus restorane ja kohvikuid veel kinni:( Nädalaga jõudsime ära käia Palermos, mis jättis kõigile kustumatu mulje oma liikluskaose ja räpasusega, Corleones, kus ilmselt kõik linnakese mehed olid kogunenud keskväljakule, istusid ja lobisesid seal, vahtisid põhjamaa plikasid ja kihistasd naeru:) Kõige elavam mäletus on tagasitee Corleonest mööda kitsukesi mägiteid, kus kohati oli piirete asemel veidi kõrgem taimestik ning bussi aknast võis vaadata alla sügavikku. Samas oli kõik nii hingematvalt kaunis ja roheline, et istusime kõik vaikides külmavärinad üle selja jooksmas ja fotoka objektiiv vastu aknaklaasi surutud:) Nn mägiteed kulgesid läbi pisikeste linnade, aeg ajalt muutus maantee lihtsalt linnatänavaks, kus kaks autot keset teed seisid ja juhid omavahel juttu ajasid, hoolimata nende seljataha kogunenud ummikust:) Üks, mis meile kohe selgeks sai, oli tuututamine ja roolis kätega vehklemine (saab üsna keeruline olema seda Tallinnas mitte teha). Mõnes linnas olid naljamehed teeviitasid kruttinud ja tegime nii mõnegi mõttetu ringi ümber majade:) Järgmine vau-koht oli Etna ja tee selleni. Taaskord spiraalitasime ümber mäe, autoaknast paistmas alguses lopsakas ja roheline loodus, hiljem must söe- ja laavamass. Ronisime autoga nii kõrgele kui võimalik, kuskil 2000m peal tuli vastu väike turismikülake, kus sai osta suveniire, lõunatada ja lunastada pilet päris vulkaani äärele, kasutades kõigepealt rippraudteed, seejärel dziipe ja edasi juba oma jalgu. Ma olin kahjuks natuke õhukeselt riietatud ja päris üles ei hakanud minema, nüüd on vähemalt veel üks põhjus tagasi minna:) Mööda etna teist külge tagasi sõites jõudsime Murgo veinimõisa, kahjuks polnud meil õhtusöögilauda eelnevalt kokku lepitud ja pidime piirduma väikese ringkäigu, kohustuslike turistipiltide, suurte käbide ja keldrist ostetud veiniga:) Ülejäänud päevad veetsime oma suure basseiniga villas peesitades, ujudes ja kohaliku ümbrusega tutvudes. Marina di Ragusa linn ise, rannapromenaad ja paadisadam olid väga ilusad. Kuulsime kohalikelt, et sinna ehitatakse uut Hiltoni hotelli ning mõne kilomeetri kaugusele tuleb ka uus lennujaam. Kojusõidupäeval räsis tuul jälle palmipuusid ning tõtt öelda oli isegi hea meel, et koju saab, kuigi tagasi PEAB minema, sest palju kohti jäi külastamata, türkiissinises vees ujumata ja meeltes mõlguvad ikka veel need võrratud ja ohtlikud mägiteed, metsmaasika korvikesed, cannolid ja hommikused cappuchinod.